Paleontoloogias on Lazaruse takson (mitmuses taksonid) takson, mis kaob ühest või mitmest fossiilsest ajastust, et hiljem uuesti ilmuda. Termin viitab Johannese evangeeliumile, milles väidetakse, et Jeesus äratas Laatsaruse surnuist üles. Laatsaruse taksonid esinevad kas (kohaliku) väljasuremise tõttu, hiljem uuesti tekkides või proovivõtu artefaktina. Fossiilsed andmed on ebatäiuslikud (ainult väga väike osa organismidest kivistub) ja sisaldavad lünki, mis ei pruugi olla põhjustatud väljasuremisest, eriti kui taksoni isendite arv muutub väga väikeseks.

Põhjused ja mehhanismid

Laatsaruse taksoni ilmnemist võib seletada mitme eri mehhanismiga:

  • Reaalne ellujäämine refugiumites: taksonid võivad püsida piiratud piirkondades või elupaikades, kus kivistumine on harv (näiteks sügavad mered, ekstreemsed või kohalikud oaasid). Kui tingimused hiljem taas soodustavad suuremat arvu või laiemat levikut, ilmuvad nad taas fossiilide hulgas.
  • Tafoonilised ja säilumispiirangud: erinevad protsessid (kivistumise tõenäosuse madalus, erosioon, kivimite kättesaamatus) võivad jätta fossiilikirjeldusse tühikuid. Väikeste populatsioonide isendite kivistumise tõenäosus on väga väike.
  • Proovivõtubias: geoloogiline ja teaduslik proovivõtt on ebaühtlane — mõned kivimikihid või piirkonnad ei ole uuritud ning seetõttu võivad liigid „kaduda“ füüsilisest rekordist seni, kuni neid taas leitakse.
  • Stratigraafiline ebaõigsus: vanade kivimite vale dateerimine või kihistike valesti seostamine võib tekitada näilise puudumise ajalises järjestuses.

Näited

Mõned hästi tuntud näited, mida on sageli nimetatud Laatsaruse taksoniteks:

  • Koelakanthif (Latimeria) — ehkki koobaslikul käitumisel ja morfoloogial on erinevusi, on elus olev Latimeria olnud tihti toodud näiteks liigist, mis kadus fossiiliregistrist kuni 20. sajandini avastamiseni.
  • Monoplakofoorid (monoplacophorans) — molluskide rühm, mida peeti paleosoikumis välja surnuks, kuni süvamere näidised 20. sajandi keskel näitasid elus liike.
  • Wollemia nobilis (Wollemi mänd) — taimeliik, mille fossiilne ajalugu ulatub kaugesse minevikku, kuid mida leiti elusana Austraalias vaid 1990ndatel.

Erinevus Elvis-taksonist ja teised valehäired

On oluline eristada tõelist Laatsaruse ilmingut teistest nähtustest:

  • Elvise takson: näib taastunud, kuid pole tegelikult sama takson — sarnasus tuleneb konvergentsist või valest määrangust. Sellisel juhul tekib illusioon, et originaalne takson „tagasi tuli“, kuid tegemist on eri evolutsioonilise reaalsusega.
  • Reworking (uuesti sisse töötatud fossiilid): vanad fossiilid võivad tänu erosioonile ja transportimisele sattuda noorematesse kihtidesse, tekitades vale mulje püsivusest või tagasitulemisest.
  • Signor–Lippsi efekt: statistiline efekt, mis näitab, et isegi järkjärguline väljasuremine võib jätta mulje järsust kadumisest fossiilirekordis, kuna viimased esinemised on haruldased.

Kuidas Laatsaruse taksoneid tuvastatakse ja hinnatakse

Laatsaruse taksoni väite kontrollimiseks kasutatakse mitut lähenemist:

  • täiendav paleontoloogiline proovivõtt ja intensiivsem väljakaevamine varjatumatest või väheuuritud kivimikihtidest;
  • kvaliteetne stratigraafiline korrelatsioon ja täpne kronoloogia (radiomeetriline dateerimine, biostratigraafia);
  • taksomilise määrangu ülevaatus — kas hilisemad leitud vormid on tõesti sama liigi või sugukonna esindajad;
  • filogeneetilised ja morfomeetrilised analüüsid, mis aitavad eristada konvergentsi ja pärilikkust;
  • molekulaarsed meetodid (kui on olemas värskeid proove või küllaltki noored fossiilid), mis võivad näidata sugulussuhteid ja divergentsiaega.

Teaduslik ja praktiline tähendus

Laatsaruse taksonite uurimine aitab mõista liikumisi bioloogilises mitmekesisuses läbi ajastu, organismide ellujäämisstrateegiaid ja elupaikade rolli globaalsetes massväljasuremistes. Need juhtumid on ka hoiatused, et fossiilirekord on ebatäiuslik: liigi puudumine kihist ei ole automaatselt tõend selle väljasuremise kohta. Samal ajal rõhutab see, kui tähtis on täpne taksonoomia ja stratigraafiline töö, et vältida valeconclude ja väärinterpreteerimist.

Märkus: iga juhtum peab saama eraldi hindamise. Mõnikord peegeldab Laatsaruse ilming pigem puudujääki andmetes kui tõelist bioloogilist tagasitulekut — seetõttu on interdistsiplinaarne ja kriitiline lähenemine hädavajalik.