Laatsaruse (Lazaruse) takson: paleontoloogia definitsioon ja põhjused

Laatsaruse takson: paleontoloogia selgitus, miks taksonid fossiilides kaovad ja hiljem taastuvad — põhjused, fossiililüngad ja taastumise mehhanismid.

Paleontoloogias on Lazaruse takson (mitmuses taksonid) takson, mis kaob ühest või mitmest fossiilsest ajastust, et hiljem uuesti ilmuda. Termin viitab Johannese evangeeliumile, milles väidetakse, et Jeesus äratas Laatsaruse surnuist üles. Laatsaruse taksonid esinevad kas (kohaliku) väljasuremise tõttu, hiljem uuesti tekkides või proovivõtu artefaktina. Fossiilsed andmed on ebatäiuslikud (ainult väga väike osa organismidest kivistub) ja sisaldavad lünki, mis ei pruugi olla põhjustatud väljasuremisest, eriti kui taksoni isendite arv muutub väga väikeseks.

Põhjused ja mehhanismid

Laatsaruse taksoni ilmnemist võib seletada mitme eri mehhanismiga:

• Reaalne ellujäämine refugiumites: taksonid võivad püsida piiratud piirkondades või elupaikades, kus kivistumine on harv (näiteks sügavad mered, ekstreemsed või kohalikud oaasid). Kui tingimused hiljem taas soodustavad suuremat arvu või laiemat levikut, ilmuvad nad taas fossiilide hulgas.
• Tafoonilised ja säilumispiirangud: erinevad protsessid (kivistumise tõenäosuse madalus, erosioon, kivimite kättesaamatus) võivad jätta fossiilikirjeldusse tühikuid. Väikeste populatsioonide isendite kivistumise tõenäosus on väga väike.
• Proovivõtubias: geoloogiline ja teaduslik proovivõtt on ebaühtlane — mõned kivimikihid või piirkonnad ei ole uuritud ning seetõttu võivad liigid „kaduda“ füüsilisest rekordist seni, kuni neid taas leitakse.
• Stratigraafiline ebaõigsus: vanade kivimite vale dateerimine või kihistike valesti seostamine võib tekitada näilise puudumise ajalises järjestuses.

Näited

Mõned hästi tuntud näited, mida on sageli nimetatud Laatsaruse taksoniteks:

• Koelakanthif (Latimeria) — ehkki koobaslikul käitumisel ja morfoloogial on erinevusi, on elus olev Latimeria olnud tihti toodud näiteks liigist, mis kadus fossiiliregistrist kuni 20. sajandini avastamiseni.
• Monoplakofoorid (monoplacophorans) — molluskide rühm, mida peeti paleosoikumis välja surnuks, kuni süvamere näidised 20. sajandi keskel näitasid elus liike.
• Wollemia nobilis (Wollemi mänd) — taimeliik, mille fossiilne ajalugu ulatub kaugesse minevikku, kuid mida leiti elusana Austraalias vaid 1990ndatel.

Erinevus Elvis-taksonist ja teised valehäired

On oluline eristada tõelist Laatsaruse ilmingut teistest nähtustest:

• Elvise takson: näib taastunud, kuid pole tegelikult sama takson — sarnasus tuleneb konvergentsist või valest määrangust. Sellisel juhul tekib illusioon, et originaalne takson „tagasi tuli“, kuid tegemist on eri evolutsioonilise reaalsusega.
• Reworking (uuesti sisse töötatud fossiilid): vanad fossiilid võivad tänu erosioonile ja transportimisele sattuda noorematesse kihtidesse, tekitades vale mulje püsivusest või tagasitulemisest.
• Signor–Lippsi efekt: statistiline efekt, mis näitab, et isegi järkjärguline väljasuremine võib jätta mulje järsust kadumisest fossiilirekordis, kuna viimased esinemised on haruldased.

Kuidas Laatsaruse taksoneid tuvastatakse ja hinnatakse

Laatsaruse taksoni väite kontrollimiseks kasutatakse mitut lähenemist:

• täiendav paleontoloogiline proovivõtt ja intensiivsem väljakaevamine varjatumatest või väheuuritud kivimikihtidest;
• kvaliteetne stratigraafiline korrelatsioon ja täpne kronoloogia (radiomeetriline dateerimine, biostratigraafia);
• taksomilise määrangu ülevaatus — kas hilisemad leitud vormid on tõesti sama liigi või sugukonna esindajad;
• filogeneetilised ja morfomeetrilised analüüsid, mis aitavad eristada konvergentsi ja pärilikkust;
• molekulaarsed meetodid (kui on olemas värskeid proove või küllaltki noored fossiilid), mis võivad näidata sugulussuhteid ja divergentsiaega.

Teaduslik ja praktiline tähendus

Laatsaruse taksonite uurimine aitab mõista liikumisi bioloogilises mitmekesisuses läbi ajastu, organismide ellujäämisstrateegiaid ja elupaikade rolli globaalsetes massväljasuremistes. Need juhtumid on ka hoiatused, et fossiilirekord on ebatäiuslik: liigi puudumine kihist ei ole automaatselt tõend selle väljasuremise kohta. Samal ajal rõhutab see, kui tähtis on täpne taksonoomia ja stratigraafiline töö, et vältida valeconclude ja väärinterpreteerimist.

Märkus: iga juhtum peab saama eraldi hindamise. Mõnikord peegeldab Laatsaruse ilming pigem puudujääki andmetes kui tõelist bioloogilist tagasitulekut — seetõttu on interdistsiplinaarne ja kriitiline lähenemine hädavajalik.

Elusad näited

On olemas mõned tuntud näited selle kohta, kuidas see on juhtunud praeguste liikidega.

Mõned tuntud näited:

• Arvati, et 80 miljonit aastat tagasi on välja surnud terve lobe-finned kalade klade, alamklass Coelacanthimorpha. Siis leiti 1938. aastal Coelacanth (Latimeria).
• Monoplacophora, molluskite klass, arvati välja surnud olevat keskmises devoonis (~380 miljonit aastat tagasi), kuni 1952. aastal avastati Costa Rica lähedal sügavates vetes elavaid liikmeid.
• Dawn Redwood ehk Metasequoia, okaspuu perekond, kirjeldati esmakordselt fossiilina mesosoikumist 1941. aastal Shigeru Miki poolt, kuid 1944. aastal avastati Hiinas Modaoxis väike puistu.
• Mägipossi (Burramys parvus), Austraalia ainus tõeliselt talvituv pessaal, mis on algselt tuntud fossiilsetest leiukohtadest, avastati 1966. aastal.

Koelakant Latimeria chalumnae.

Küsimused ja vastused

K: Mis on laatsaruse taksonoomia?

K: Millest tuleneb mõiste Lazarus-takson?

K: Miks esineb Laatsaruse takson?

K: Miks on fossiilsed andmed ebatäiuslikud?

K: Mis juhtub paleontoloogias mõne rühmaga pärast suurt väljasuremisjuhtumit?

K: Mis on tavaline seletus mõnede rühmade taasilmumisele paleontoloogias pärast suurt väljasuremisjuhtumit?

K: Millises valdkonnas töötati välja Lazaruse taksoni mõiste?

Otsing