Tylosaurus – ülemise kriidiaja suur mosasaurus ja mereröövloom
Tylosaurus oli ülemise kriidiaja mosasaurus. See oli suur, röövloomadega seotud merejalglane, kes on lähedalt seotud tänapäeva monitori ja maojalgsetega.
1918. aastal leidis Charles H. Sternberg Tylosauruse, mille kõhus olid plesiosauruse jäänused. See isend on paigutatud Ameerika Ühendriikide Rahvusmuuseumis (Smithsonian). Plesiosauruse jäänuseid hoitakse kogudes.
Kuigi C. H. Sternberg teatas neist olulistest isenditest lühidalt 1922. aastal, jäi see teave teadusele kaduma kuni 2001. aastani. Everhart avastas isendi uuesti ja kirjeldas seda. See on aluseks uue (2007. aasta) National Geographic IMAX-filmi "Meremonstrumid" loole.
Morfoloogia ja suurus
Tylosaurus oli üks mosasauruste suurimaid esindajaid. Hinnanguliselt võis täiskasvanu ulatuda umbes 10–13 meetri pikkuseks, mõne varasema arvestuse järgi ka natuke pikemaks. Keha oli voolujooneline, saba tugev ja hilisemate rekonstruktsioonide järgi kohandunud kiireks ujuvuseks (võis olla osaliselt hõlmikujuline sabaõõs/fluke). Esi- ja tagajäsemed olid lamedad uime-sarnased jäsemed, mis aitasid stabiliseerida liikumist vees.
Kolju oli tugeva ehitusega, silindrikujulised ja konarlikud hambad sobisid suuremate saakloomade haaramiseks. Eriti iseloomulik on nimetusest tulenev ninaesise või ninapoolse luu väljaulatuvus (kreeka keelest "tylos" = sõlmeke/ümarus väljaulatumine), mis on tõlgendatud kui tugev ja teravneva otsaga bony-rostrum; see võis olla kasutusel saagi löömiseks või uhtumiseks, kuid selle täpne funktsioon on osaliselt oletuslik.
Levik ja fossiilid
Fossiile on peamiselt leitud Põhja-Ameerika setetest, eriti piirkondadest, mida kattis Western Interior Seaway (näiteks Kansas – Niobrara ja Pierre Shale, samuti leiud Texases ja teistes USA osariikides). Need kivistised annavad hea ülevaate ülemise kriidiaja mereökosüsteemist, kus Tylosaurus oli üks tippkiskjatest.
Paleobioloogia ja toit
Tylosaurus oli aktiivne kiskja: tema saakeks olid kalad, hai‑sugused selgrootud, kahepaiksed molluskid (nagu ammoniidid), aga ka teised mereimetajad ja reptiilid — sh plesiosauruse jäägid Sternbergi isendi maguõõnes näitavad otsest tõestust selle kohta, et Tylosaurus ründas ja tarbis teisi suuri mereelukaid. Mõningad leiud osutavad ka võimele vahistada ja tükeldada siledamaid saaki, mis viitab tugevale lõualuu mehhaanikale.
Mosasaursed, sh Tylosaurus, olid täielikult vees elavad ja tõenäoliselt imestasid elule oma järglastega (vivipaaria), nagu on piiratud tõenditega näidatud teistel mosasaurustel. Nende ujuvus, kehaehitus ja toitumiskäitumine tegid neist keskse osa ülemise kriidiaja merede liigirikkusest.
Olulisus teadusele
Leid, mida Charles H. Sternberg leidis 1918. aastal ja mis sisaldas suurema reipuse tõestust (pleisosauruse jäänused kõhus), on oluline näide eelajaloolise toitumiskäitumise otsesest dokumenteerimisest. See ja hilisem Everharti taasavastus 2001. aastal aitasid paremini mõista Tylosauruse ökoloogilist rolli ning tõid selle tähelepanu keskmesse ka laiemale publikule (sh National Geographici filmis). Säilinud specimenid muuseumides, näiteks Smithsonian'is, on väärtuslikud nii teaduslikuks uurimiseks kui ka avalikku haridustööks.
Tuntud liigid ja taksonoomia
Selle perekonna kuulub mitu kirjeldatud liiki (näiteks T. proriger ja T. nepaeolicus jt), nendevahelised erinevused puudutavad peamiselt kolju ja hammaste kuju ning keha suurust. Taksonoomia on ajas täpsustunud, kuna uusi leide ja paremaid rekonstrueerimismeetodeid on kasutusel rohkem kui varasematel ajastutel.
Kuigi palju on teada, jääb siiski uurida käitumise täpseid detaile (näiteks lõplikku rolli ründestrateegiates või sotsiaalses käitumises). Uued leiud ja kaasaegsed analüüsimeetodid (CT-skanneeringud, biomehaanikauuringud jt) aitavad järk-järgult täpsustada pilti ühest kriidiajast pärinevast mereröövloomast.
