Pardilõugjas (Ornithorhynchus anatinus) on väike imetajatest sugukonna Monotremata sugukond, mida leidub Ida-Austraalias. See eriline imetaja on tuntud oma lameda nokataolise lõua (bill), tiheda veekindla karvkatte ja ujuvketastega varustatud käppade poolest. Täiskasvanu keha pikkus jääb tavaliselt umbes 30–45 cm ja kaal varieerub 0,7–2,4 kg sõltuvalt soost ja piirkonnast.
Ta elab jõgedes ja jõekallastel, meelsasti rahulikuma vooluga ojades ja järveäärsetes soodes. Pardilõugjas on osav ujuja ning ehitab kaldale pesavarje, mille sisse ta kaevab pesakambri. See on üks kahest imetajate perekonnast, kes munevad. Teine perekond on ehiidna, mida on neli liiki. Esimest korda kirjeldati harilikku jõehobust sarnast loomakest üksikasjalikult 19. sajandi alguses; tollased näidised olid nii ebatavalised, et teadlastel Inglismaal kulus aega, enne kui nad uskusid, et see pole mingi nali.
Toitumine ja käitumine
Pardilõugjas on peamiselt öine või udusel ajal aktiivne ja toitub veealustest selgrootutest: putukate vastsetest, krevettidest, rägastest ja teistest väikestest koletistest, keda ta põhjalikult kaevab ja kühveldab oma lõua abil. Otsimisel sulgeb ta silmad ja kõrvad ning juhindub elektromeesest tundmisest: tema nokal asuvad erksad elektroreceptorid, mis tajuvad saagi elektrilisi signaale ja veevoolu.
Paljunemine ja eripärad
See imetaja muneb linde meenutava viisi: emasloom muneb tavaliselt 1–3 muna, mida ta inkubeerib pesakambri soojusel umbes 10 päeva jooksul. Pardilõugjas on ühepaikne, sest tal on ühine tagumine avaus, mida nimetatakse kloaakaks. Selle avause kaudu toimub väljaheitmine (väljutamine) ja seksuaalne tegevus. Pärast koorumist toituvad vastsed ema mahlast: emane eritub piimanäärmetest, kuid tal ei ole tavalisi tissiotsakesi — piim voolab karvadele ja poeg läbib selle niisutatud karva kaudu. Noored kutsikad nimetatakse puggles'iteks ja nad jäävad pesasse kuni imendumisaja lõpuni.
Anatoomia ja kaitsevahendid
Pardilõugja nokk on väga tundlik organ: see on lame, pehme ja kaetud nahaga, sisaldades sensoreid, mis aitavad saaki tuvastada pimedas vees. Keha on kaetud tiheda, veekindla karvaga, mis hoiab sooja ja eraldab alakeha veest. Isastel on tagajäsemete juures teravad kannused, mille küljes eraldub mürki — see on inimesele valulik, kuid enamasti ei ole eluohtlik. Mürgine kannus mängib tõenäoliselt rolli paaritumiskonkurentsis.
Kaitse ja ohud
Pardilõugja populatsioonid võivad olla ohustatud elupaikade muutustest: jõgede ja ojade reostus, veekogude modifitseerimine (paisud, kanalid), elupaikade hävitamine ning kliimamuutused, mis kuivendavad jõekallaseid ja vähendavad toidu kättesaadavust. Lisaks võivad ohtu kujutada invasiivsed liigid ja liigiline killustumine. Rahvusvaheliselt on liigi kaitse seisukorrad erinevad, kuid paljudel aladel on rõhutatud vajadust veekogude ja kaldavööndite kaitseks ning pidevaks teaduslikuks monitooringuks.
Pardilõugjasel on ka kultuuriline tähendus Austraalia põlisrahvaste jaoks ning see on huvipakkuv uurimisobjekt evolutsiooni- ja anatoomiauuringutes, sest ta ühendab omadusi, mis näitavad nii roomajate, lindude kui ka imetajate varajasi tunnuseid — seetõttu on ta teaduslikult oluline liik.
