Nokkloom

Mis loom see on?

Kiskjalg näeb välja nagu kobras, tal on pruun karvane keha ja lai lame saba. Erinevalt kobrast ei ole tal jalgu (varbaid), mis on hea ujumiseks. Tema nina on suur ja kummist. Selle nina tõttu kutsutakse harilikku jõehobu mõnikord ka "pardinokk-nahkhiireks". See on sarnane pardinoka nokaga (suuga). Platypus võib olla suur või väike. Suuremad atlandi jõehobu elavad Tasmaanias, väiksemad aga Queenslandis. Täiskasvanud isendid võivad olla alla 1 kg või kuni 3 kg. Tema keha võib olla 30 cm (12 in) kuni 40 cm (16 in) pikk. Tema saba võib olla 10 cm kuni 15 cm pikk. Isased on umbes 1/3 võrra suuremad kui emased.

Isasjalgloomal on kahel tagumisel pahkluudel terav tüvel, mida kutsutakse spordideks ja mis sisaldavad mürki. See ei tapa inimest, kuid on teada, et mürk võib tappa väiksemaid loomi, näiteks koeri, ja põhjustada kuni neli kuud kestvat valu. Mürkide hulk suureneb sigimisperioodil.

Mida nad söövad

Kilpjalgsed magavad päeval ja liiguvad peamiselt öösel. Ta on väga hea ujuja ja veedab suure osa oma ajast vees. Tema jalgade varbad on ühendatud. Ujudes lükkab ta end edasi, liigutades kahte eesmist jalga. Saba ja tagumised jalad aitavad tal vasakule või paremale pöörata, kuid ei tee teda kiiremaks.

Kilpjalgsed söövad teisi loomi. Ta sööb ussid, putukate vastseid, krevette ja jabbisid, mis on üks mageveekrabi liik. Ta kaevab need loomad oma nokaga jõepõhjast välja või püüab neid ujudes. Tema nina suudab tajuda paljusid asju, mida teised nina ei suuda. Kaelkirjak suudab tajuda teiste loomade elektrit. Ujumise ajal hoiab ta silmad kinni, kasutades ainult oma teisi meeli, nagu kuulmine, puudutus ja elektrivälja muutused. Ka jahti võib harilik jõehobu pidada, ilma et ta kasutaks oma silmi. Need on kohandused eluks jõgedes, kus vesi on läbipaistmatu sette tõttu.

Reproduktsioon

Maismaal elutseb platüpus jõe kaldal asuvates koobastes. Need augud on 3 m kuni 8 m pikkused. Ta teeb need augud jõe kaldale veidi kõrgemale veest. Talle meeldib, kui need on peidetud juurte alla. Kui emane tibu on rase, teeb emane palju suuremaid, kuni 20 m (66 jalga) pikkuseid auke. Ta blokeerib tunneli mitmes kohas mullaga. Tunneli lõppu ehitab ta oma munade jaoks pesa roostikust.

Platüpus muneb oma pessa. Kui beebid umbes kümne päeva pärast munadest välja tulevad, hoiavad nad emast kinni. Ema toodab uutele poegadele piima. Nibud ei ole nibud, vaid piim tuleb läbi väikeste avade nahas. Noor trombitaat joob piima ema nahast, kui ta lamab selili. Kuue nädala vanuselt on poegadel karvkate ja nad suudavad lühikesteks väljasõitudeks pesast väljuda. Nelja kuu pärast ei vaja nad enam ema piima.

Pikaajaline sõltuvus, piima andmine ja see, kuidas noored mängides õpivad, on kõik edasijõudnute omadusi. Need on ühepaiksete loomadel ühised kõigi teiste imetajatega. Ühejalgsete puhul on tegemist primitiivsete ja arenenud tunnuste seguga, mida nimetatakse mosaiikseks evolutsiooniks.

Kus nad elavad

Hariliku jõehobu elutseb väikestes ojades ja jõgedes suurel alal Ida-Austraalias. Ülaltoodud kaardil on see tumelilla värvusega näidatud. Seda on nähtud Tasmaania lõunaosas alpistes järvedes ja põhjaosas Queenslandis kuni Cape Yorgi poolsaareni troopilistes vihmametsade jõgedes.

Varem elasid Lõuna-Austraalias platüübid, kuid nüüd enam ei ela. Kangaroo saarel on veel platüüpsid, kuid need toodi sinna, et päästa loomi, kellest inimesed arvasid, et nad võivad välja surra. Murray-Darlingi basseinis on enamasti väga vähe või üldse mitte ühtegi atlandi kurvitsat alles jäänud. Vesi ei ole seal hea, sest inimesed kasutasid seda taimekasvatuseks ja raiusid puud maalt ära. On kummaline, et harilikud jõehobu ei ela mõnes terves jões. Ta elab mõnes vähem terves rannikuala jões, näiteks Maribyrnongi jões Victorias.

Platypusi on looduses raske näha. Nad ei meeldi inimestele, veedavad suurema osa oma ajast maa all või vee all ja magavad päeval. Queenslandis asuvas Eungella rahvuspargis on jõe ääres vaatluskohad, kus metsikuid atlandi jõehobusid saab tavaliselt igal õhtul näha.

Minevik ja tulevik

Esimene tatipuse isend jõudis Inglismaale 1799. aastal surnud tatipuse naha kujul, et bioloogid saaksid seda uurida. Alguses pidasid teadlased nahka naljaks, sest nad arvasid, et ükski loom ei saa nii kummalise välimusega olla. Nad arvasid, et mõni aasia oli selle teinud erinevate loomade tükkidest.

Ajakirjas ''National Geographic'' oli 1939. aastal lugu tatipusest. Paljud inimesed üle kogu maailma polnud kunagi kuulnud platüüpsist. Lugu rääkis, kui raske on loomaaedades lapsi üles kasvatada. Ka tänapäeval on inimesed kasvatanud vaid üksikuid. David Fleay Healesville'ipühapaigas Victorias kasvatas 1946. aastal esimese eduka loomaaias kasvatatud hariliku jõehobu. Ta oleks seda peaaegu uuesti teinud 1972. aastal Queenslandis Burleigh Headsis asuvas David Fleay Wildlife Parkis, kuid see suri 50 päeva vanuselt. Healesville'is kasvatati teine 1998. aastal ja uuesti 2000. aastal. Taronga loomaaed Sydneys kasvatas 2003. aastal kaksikuid ja 2006. aastal sündis veel üks.

Tõenäoliselt ei sure platüpus lähitulevikus täielikult välja. Ökoloogid ütlevad, et ta on "turvaline, kuid tulevikus ohus" (praegu turvaline, kuid tulevikus mitte) või tavaline, kuid ohustatud (praegu on teda palju, kuid ta ei ole turvaline). Nad ütlevad seda seetõttu, et inimesed võivad muuta vee platüpuse jaoks ebaturvaliseks.