Siilnokk (ehiidna) on huvitav ja ainulaadne loom: see on munetav imetaja ehk monotreem, keda kohtab peamiselt Austraalias ja Uus-Guineas. Siilnokaid kuulub Tachyglossidae perekonda ning nad on üheks vähestest elusolenditest, kellel on kombineeritud imetaja tunnused (piimanäärmed) ja samal ajal munemine.
Välimus ja eripärad
Siilnoka iseloomulik tunnus on pikad, jämedad okkad, mis koosnevad keratiinist ja kaitsevad looma kiskjate eest. Nende keha on jäme ja kompaktne; neil on lühikesed, tugevad jalad ning laiad käpad ja teravad küünistega varustatud esikäpad, mis sobivad kaevamiseks. Siilnoka peas asub pikk, torukujuline suu–nn. nokk, mille sees on kleepuv keel ja tihti tundlikud sensorid. Mõned liigid kasutavad noka lõpus elektrorezeptoreid, et tajuda putukate ja termiitide liikumist.
Elupaik ja käitumine
Siilnokk elab väga erinevates elupaikades: metsades, niitudel, kõrbepiirkondades ja isegi mäestikes. Nad on peamiselt üksikud loomad ning tegutsevad öösel või hajutatult päevavalguses sõltuvalt kliimast. Kui siilnokk tunneb end ohustatuna, kaevab ta kiiresti maapinda ja varjab end okastega kaetud seljaga — nii saab ta kiskjate eest kaitse, sest Röövloom ei pääse teda kätte ilma ennast vigastamata. Tulekahju korral on teada juhtumeid, kus siilnokk kaevub pinnasesse, et ohtu vältida.
Toitumine
Siilnoka põhitoiduks on sipelgad, termiidid, putukate vastsed ja väikesed selgrootud. Nad kasutavad oma pikka kleepuvat keelt putukate korjamiseks pesadest ja prahtidest. Tänu tundlikele nokaosadele ja mõnel liigile elektrorezeptoritele suudavad nad toitu leida maapinna all või puitmügarikes.
Paljundamine ja elutsükkel
Erinevalt enamikust imetajatest siilnokk munevad. Emased munevad ühe väikese, kõva nahkneku muna, mille nad hoiavad spetsiaalses nahast taskus (sarnases kotikeses) kuni koorumiseni. Vastsündinut, keda nimetatakse sageli "puggleiks", toitvat emane laktoosirikast piima, mis eritub spetsiaalsetest piimanäärmetest otse karvaltelt nahalt (siin puuduvad tüüpilised nibud). Puggle kasvab paar kuud emapoes, kuni ta suudab hakkama saada iseseisvalt.
Füsioloogia ja kohastumused
Siilnokkade kehatemperatuur on suhteliselt madalam kui paljudel teistel imetajatel ning nad võivad siseneda torporisse või pool-uinumisse külmematel perioodidel, et energiat kokku hoida. Nende lihaseline keha, tugevad käpad ja okkad on selged kohastumused eluks maapinnal ja kaevamiseks.
Kaitse ja ohud
Sarnaselt paljudele teistele liikidele on siilnokkadele ohtlikud elupaikade kadumine, kliimamuutused, liiklusõnnetused ja invasiivsed liigid nagu kassid ja koerad. Uus-Guinea pikkokkmad ehiidnad (nt. mõned Zaglossus liigid) on eriti ohustatud ja nende seisund on halvem võrreldes laialt levinud lühitutega. Ohuhõngule reageerides kehtivad kaitsemeetmed looduskaitsealadel, maanteede ülekäiguradade parendamine ja teadlikkuse tõstmine inimeste seas.
Muud huvipakkuvad faktid
- Siilnokk on üks vähestest elusolenditest, kes kombineerivad munemise ja piimaga toitmise tunnused.
- Nad on enamasti mittesotsiaalsed ja harva agressiivsed – inimestega lähikontakt on enamasti ohtlik loomale ainult kui inimene üritab teda käsitleda.
- Eluiga vabas looduses võib ulatuda mitmekümne aastani, sõltuvalt liigist ja elupaiga tingimustest.
Siilnokk on erakordne näide evolutsiooni mitmekesisusest: selle kompaktne keha, okkad, eriline suu ja munemine teevad temast hästi kohastunud liigi Austraalia ja Uus-Guinea erinevates ökosüsteemides.
