Idapoolne pika nokaga ehiidna (Zaglossus bartoni) — bioloogia ja levik
Idapoolne pika nokaga ehiidna (Zaglossus bartoni), tuntud ka kui Bartoni pika nokaga ehiidna, on üks kolmest liigist perekonnast Zaglossus (Zaglossus bartoni. Kõik need liigid esinevad Uus-Guineas. Idapoolset pika nokaga ehiidnat leidub peamiselt Paapua Uus-Guineas, tavaliselt 2000–3000 meetri kõrgusel merepinnast, kus ta eelistab jahedaid mägimetsi ja niiskeid metsaservi.
Välimus ja mõõtmed
Seda liiki eristab teistest sugukonna liikmetest küüniste arv: tal on viis küünist esijalgadel ja neli küünist tagajalgadel. Täiskasvanu kaalub tavaliselt 5–10 kg ning kehapikkus on umbes 60–100 cm. Sabata keha on kaetud tiheda karvkatte ja spetsiifiliste karvadega, mis on jäigemad ning meenutavad okkaid; rünnaku korral kerib loom end kokkupuutel osaliselt kokku, et kaitsta pehmeid kehaosi. Idapoolne pika nokaga ehiidna on perekonna suurim liige.
Elupaik ja levik
Liik on seotud mägismaastikega Uus-Guinea idaosas, kus ta elab peamiselt metsades ja pilliroorohketes vihmametsades, kuid aeg-ajalt liigub ka avatumatele aladele. Ta eelistab elupaiku, kus on rohke pinnas või lehelaotus, mis soodustab tema põhitoitu (näiteks vihmaussid). Populatsioonid on sageli geograafiliselt isoleeritud ja jaotunud mäeahelike vahele.
Toitumine ja toitumisviis
Pika nokaga ehiidnad toituvad peamiselt maapinnast kaevudes leitavatest selgrootutest — vihmaussidest, putukate vastsetest ja teistest mullas elavatest saakloomadest. Nad kasutavad pikka, õrna ja tundlikku nokka maas olevate saakloomade leidmiseks ning kleepuvat keelt söögiks. Neil puuduvad hambad; toitu jahvatatakse suus tugevate lihaste ja mõnikord ka söögitoru abil.
Käitumine ja eluviis
Idapoolne pika nokaga ehiidna on valdavalt üksik ja enamasti liikuv aeglaselt. Päevaringne aktiivsus võib varieeruda: jahedal mäestikul võib ta olla päevane, madalamal ja soojemal alal peamiselt öine või hämarikuline. Ehiidnad kaevavad oma tugevate esijalgade ja teravate küünistega pesasid ning tunnevad end liikuva rohu all või kõdunedes puukoortes hästi peitununa. Nad suhtlevad teiste ehiidnadega lõhnamärkide ning häälitsuste kaudu.
Paljunemine
Nagu kõik monotreemid, on ka pika nokaga ehiidnad munavad imetajad. Emane muneb sageli ühe väikese naha- või nahja-jäiga koorega muna, mille inkubatsioon kestab mõnikümmend päeva; vastsündinud noor ehiidna (nn puggle) areneb edaspidi emase kotis või pesas, kuni ta on piisavalt arenenud, et pesast väljuda. Täpne paljunemistsükkel ja noorloomade kasv on vähe uuritud ning võib alamliigiti varieeruda.
Alamliigid
Tunnustatud on neli alamliiki:
- Z. bartoni bartoni
- Z. bartoni clunius
- Z. bartoni smeenki
- Z. bartoni diamondi
Iga alamliigi populatsioonid on sageli geograafiliselt isoleeritud ja neid saab eristada peamiselt kehasuuruse jaotuste, mõningate morfoloogiliste erinevuste ning leviku järgi.
Ohud ja kaitse
Idapoolset pika nokaga ehiidnat ohustavad peamiselt inimtekkelised muutused: jahindus toiduks, elupaikade kadu metsaraiete, põllumajanduse ja infrastruktuuri arenduse tõttu ning mõnes piirkonnas ka sissetoodud kiskjad. Liik paljuneb aeglaselt, mistõttu populatsioonide taastumine on piiratud. Kaitsemeetmeteks on looduskaitsealade loomine, kohalikud külaalgatused liigi ja elupaiga säästmiseks ning teadusuuringud, mis aitavad paremini mõista liigi levikut, populatsiooni suurust ja vajadusi.
Uurimine ja inimeste vaheline suhe
Idapoolne pika nokaga ehiidna on teadlaste ja looduskaitsjate huvi all, kuid tema kaugete ja karmi elupaiga tõttu on andmed sageli piiratud. Kohalikud kogukonnad võivad ehiidnat traditsiooniliselt küttida, samas on paljudes piirkondades kasvamas teadlikkus liigi kaitse vajadusest; koostöö kohalike elanikega on oluline liigi säilitamiseks.
Kuigi paljud detailid, eriti paljunemise ja täpsete populatsiooninäitajate kohta, vajavad veel uurimist, aitab liigi kohta kogutud teave suunata kaitse- ja haldusmeetmeid, et säilitada idapoolne pika nokaga ehiidna tulevastele põlvkondadele.
Küsimused ja vastused
K: Mis on idapoolne pika nokaešidna?
V: Idapoolne pika nokaešidna on Uus-Guineas elutsev ešidna liik sugukonnast Zaglossus, mida leidub Uus-Guineas.
K: Kus võib idapoolset pika nokaešidnat leida?
V: Idapoolset pika nokaešidnat leidub peamiselt Paapua Uus-Guineas 2000-3000 meetri kõrgusel merepinnast.
K: Kuidas saab idapikknokk-egidnat eristada teistest oma perekonna liikmetest?
V: Idapoolset pika nokaešidnat saab oma perekonna teistest liikmetest eristada küüniste arvu järgi ees- ja tagajalgadel. Tal on viis küünist esijalgadel ja neli küünist tagajalgadel.
K: Kui suur on täiskasvanud idapikkunahkhiidna?
V: Täiskasvanud idapoolne pikanokk-ehhidna kaalub 5 kg kuni 10 kg ja tema kehapikkus jääb vahemikku 60-100 cm (23,5-39 tolli).
K: Milline on idapoolse pika nokaga ahhidna esmane kaitsemehhanism?
V: Idapoolne pika nokaešidna kerib end kaitseks okkaliseks palliks.
K: Mitu alamliiki idapikkunahkhiidnaid on olemas?
V: Idapikkunahkhiidnaid on neli tunnustatud alamliiki: Z. bartoni bartoni, Z. bartoni clunius, Z. bartoni smeenki ja Z. bartoni diamondi.
Küsimus: Kuidas saab eristada idapoolsete piknokk-ahhide eri alamliike?
V: Idapoolsete pikanokk-ahhide eri alamliike saab eristada peamiselt keha suuruse ja geograafilise isolatsiooni erinevuste järgi.
