Cape York

Geograafia ja geoloogia

Cape Yorgi poolsaare piirkond hõlmab umbes 137 000 km² suuruse ala 16° lõunalaiusest põhja pool. Poolsaare tipust, Cape Yorkist, on umbes 160 km (99 mi) Uus-Guineasse üle Torres'i väina saare ja korallrahude.

Läänerannik piirneb Carpentaria lahega ja idarannik Korallimerega. Lõunas puudub selge piir, kuid 2007. aasta Queenslandi Cape Yorki poolsaare pärandiseaduses sätestatud piir järgib 16° lõunalaiust.

Poolsaare kõige laiemas punktis on 430 km pikkune ala idarannikul asuvast Bloomfieldi jõest kuni läänerannikul asuva Kowanyama aborigeenide kogukonnani. Lõunapiirist kuni Cape Yorgi tipuni on umbes 660 km. Torres'i väina suurimad saared on Prince of Wales Island, Horn Island, Moa ja Badu Island.

Cape York on Austraalia mandri kõige põhjapoolsem punkt. Selle nimetas leitnant James Cook 21. augustil 1770 Yorki ja Albany hertsogi prints Edwardi järgi. Hertsog oli Ühendkuningriigi kuninga George III vend ja suri 1767. aastal haiguse tagajärjel, kui ta oli vaid 20-aastane:

"Maini tipu, mis moodustab eespool nimetatud väina ühe külje ja mis on selle riigi põhjapoolne tipp, olen nimetanud Yorki neemeks tema hilisema kuningliku kõrguse, Yorki hertsogi auks."

Troopilised maastikud on ühed stabiilsemad maailmas. Tektoonilist aktiivsust ei ole olnud miljoneid aastaid. Poolsaar on äärmiselt erodeeritud, peaaegu tasane, madal tasandik, millel on võimsad looklevad jõed ja ulatuslikud üleujutusalad. Ida pool, Coeni ümbruses on mõned väga madalad mäed, umbes 800 meetri kõrgusel merepinnast McIlwraithi mäeahelikus.

Osa Austraalia suurest eraldusjoonest, Peninsula harju, on nagu selgroog piki poolsaart. See mäeahelik koosneb iidsetest (1500 miljoni aasta vanustest) prekambriumi ja paleosoikumi kivimitest. Peninsula harjast ida- ja lääne pool asuvad Carpentaria ja Laura basseinid, mis omakorda koosnevad iidsetest mesosoikumi settedest. Poolsaarel on mitu olulist pinnavormi: suur ala puutumatuid liivaluiteid idarannikul Shelburne'i lahe ja Cape Bedford-Cape Flattery ümbruses; suured mustade graniitblokkide kuhjad Black Mountaini rahvuspargis ja Cape Melville'is; ja lubjakivikarstid Palmerstoni ümbruses lõunas.

Mullad on viletsad, isegi võrreldes Austraalia teiste piirkondadega. Need on iidsed ja ilmastikutingimustes, ei sobi kündmiseks ja ei reageeri väetistele. Kehva pinnase tõttu on piirkond hõredalt asustatud. Katsed kasvatada kaubanduslikke põllukultuure on tavaliselt ebaõnnestunud.

Cape Yorgi poolsaare kliima on troopiline ja mussooniline. Raske mussoonihooaeg kestab novembrist aprillini, mil mets muutub peaaegu elamiskõlblikuks. Kuivaperiood kestab maist oktoobrini. Temperatuur on soe kuni kuum, kõrgematel aladel on kliima jahedam. Aasta keskmine temperatuur ulatub 18 °C-st kõrgematel aladel kuni 27 °C-ni madalatel aladel kuivemas edelaosas. Üle 40 °C ja alla 5 °C on haruldased.

Aastane sademete hulk on suur, ulatudes üle 2000 mm Iron Range'i ja Weipast põhja pool kuni umbes 700 mm lõunapiiril. Suurem osa sellest vihmast langeb novembrist aprillini. Ainult Iron Range'i idapoolsetel nõlvadel on keskmine sademete hulk juunist septembrini üle 5 mm (0,2 tolli). Jaanuarist märtsini ulatub aga kuu keskmine sademete hulk umbes 170 mm (6,5 tolli) lõunas kuni üle 500 mm (20 tolli) põhjas ja Iron Range'i mägedes.

Jõed

Peninsula harju moodustab Carpentaria lahe ja Korallimere vahelise drenaažijoonise. Läänes voolavad Carpentaria lahte suured, käänulised jõesüsteemid, sealhulgas Mitchell, Coleman, Holroyd, Archer, Watson, Wenlock, Ducie ja Jardine. Kuivaperioodi ajal muutuvad need jõed reaks veekogude ja liivapõhjade seeriaks. Kuid märja hooaja tugevate vihmadega muutuvad nad võimsateks veeteedeks, mis levivad üle tohutute üleujutusalade ja ranniku märgalade ning annavad elu paljudele mageveeliikidele ja märgalade liikidele.

Idarannikul voolavad Korallimere poole lühemad ja kiirema vooluga Jacky Jacky Creek, Olive, Pascoe, Lockhart, Stewart, Jeannie ja Endeavour. Need annavad olulist magevett ja toitaineid Suure Vallrahu kõige tervislikumale osale. Nende kallastel on neid looduslikke, puutumatuid jõgesid ääristavad tihedad vihmametsad, liivaluited või mangroovid.

Laura basseini üleujutusalad on nüüd kaitstud Lakefieldi ja Jack Riveri rahvuspargis. Tasandikke läbivad Moreheadi, Hanni, North Kennedy, Laura, Jacki ja Normanby jõed.

Poolsaare jõed on kuulsad oma hüdroloogilise terviklikkuse poolest. See tähendab, et nad on endiselt oma looduslikus seisundis, kus veevoolud ja taimestik ei ole muutunud. Cape Yorgi poolsaar on üks väheseid kohti, kus troopilised veeringed on jäänud muutumatuks. Cape Yorgi poolsaarel on koguni veerand Austraalia pinnavoolust. Vähem kui 3% Austraalia maismaa pindalast moodustab see rohkem äravoolu kui kogu Austraalia lõuna pool Kaljukitse pöörijoont (Tropic of Capricorn). Poolsaare jõed on samuti olulised, sest need juhivad vett tagasi Kesk-Austraalia Suurde Artesia basseini. Queenslandi valitsus kavatseb kaitsta 13 Cape Yorgi poolsaare looduslikku jõge 2005. aasta Wild Rivers Act'i alusel.

Geoloogiline ajalugu

Umbes 40 miljonit aastat tagasi hakkas Indo-Austraalia tektooniline plaat eralduma iidsest superkontinendist Gondwana. Kui see põrkas oma teekonnal põhja poole Vaikse ookeani plaadiga kokku, tekkisid umbes 5 miljonit aastat tagasi Uus-Guinea keskosa kõrged mäeahelikud. Selle kokkupõrketsooni eest kaitstuna ei liikunud praeguse Cape Yorgi poolsaare iidsed kaljud.

Pleistotseeni ajastu jooksul on Austraalia ja Uus-Guinea olnud mitu korda maismaaga seotud ja veega eraldatud. Jääaegadel, mil merevee tase oli madal, oli Cape Yorgi poolsaar madalal asetsev maismaasild. Teine ühendus oli olemas Arnhemi maa ja Uus-Guinea vahel, moodustades aeg-ajalt suure mageveejärve, Carpentaria järve, mis asus praeguse Carpentaria lahe keskel. Sel viisil olid Austraalia ja Uus-Guinea ühendatud, kuni Torresi väin oli viimati üleujutatud umbes 8000 aastat tagasi.

Ökoloogia

Taimed

Cape Yorgi poolsaarel on terve hulk puutumatuid troopilisi vihmametsasid, troopilisi ja subtroopilisi rohumaid, savannid ja põõsastikud, troopilised savannid, nõmmed, märgalad, looduslikud jõed ja mangroovisood. Need on koduks umbes 3300-le õistaimeliigile. Peaaegu kogu Cape Yorgi poolsaarel (99,6%) on veel säilinud kohalik taimestik. Cape Yorgi poolsaarel on ka üks Austraalia suurimaid endeemilisi liike, kus on seni leitud üle 260 endeemilise taimeliigi. Selle tõttu on poolsaare osad täheldatud väga kõrge looduskvaliteedi poolest. Poolsaare taimede hulka kuuluvad Gondwana algsed liigid, Gondwana lagunemise järel tekkinud taimed ning Indo-Malaja ja üle Torres'i väina Uus-Guineast pärit liigid. Kõige mitmekesisemad on vihmametsade alad. Suurem osa Cape Yorgi poolsaarest on Uus-Guineast kuivem, mis takistab selle saare vihmametsataimede liikumist Austraaliasse.

Suurem osa Cape Yorgi poolsaarest on kaetud rohu ja metsaga. Neil on kõrge ja paks rohukate ning hajutatud puud, enamasti eukalüpte. Kõige tavalisem puu on Darwini nöörpuu. Kuigi poolsaarel on see levinud ja täielik, on troopilised savannid nüüdseks haruldased ja halvas seisukorras mujal maailmas.

Troopilisedvihmametsad katavad 748 000 hektarit ehk 5,6 protsenti Cape Yorgi poolsaare kogupindalast. Vihmametsad vajavad pika kuivaperioodi jooksul mõningaid vihmasadusid. Need tingimused on enamasti Kapi rannikualade idapoolsetel nõlvadel. Need on vanad loodusmetsad ja toetavad tohutut taimevalikut. Need vihmametsad on looduskaitse seisukohast väga olulised. Kapi suurim vihmametsade ala asub McIllwraith Range-Iron Range'i piirkonnas. Selle piirkonna gondvaaniliste taimede hulka kuuluvad Araucariaceae ja Podocarpaceae okaspuud ning Arthrochilus, Corybas ja Calochilus orhideed. Selles vihmametsas kasvab vähemalt 1000 erinevat taime, sealhulgas 100 haruldast või ohustatud liiki ning 16% Austraalia orhideeliikidest.

Vaestel ja kuivadel muldadel on troopilised nõmmed. Cape Yorki poolsaare kirdeosas on Austraalia suurimad selle väga mitmekesise ökosüsteemi alad.

Cape Yorgi poolsaare suured märgalad on "ühed suurimad, rikkalikumad ja mitmekesisemad Austraalias". Määratud on 19 üleriigilise tähtsusega märgala, mis asuvad peamiselt suurtel üleujutusaladel ja rannikualadel. Oluliste märgalade hulka kuuluvad Jardine'i jõe rahvuspark, Lakefieldi rahvuspark ja läänetasandike suurte jõgede suudmed. Paljud neist märgaladest esinevad ainult märja aastaajal ja neil on haruldased või haruldased taimeliigid.

Poolsaare rannikualasid ja jõesuudmeid ääristavad kwila- ja muudest puudest koosnevad mangroovimetsad. Austraalia suurim mangroovimets asub Newcastle'i lahes.

Loomad

Kapil on palju loomi, rohkem kui 700 selgroogsete maismaaloomade liiki. Neist 40 elab ainult siin. Geoloogilise ajaloo tõttu on Cape Yorgi poolsaare taimed ja loomad "keerukas segu Gondwani jäänustest, Austraalia isolaatoritest ja Aasia või Uus-Guinea sissetungijatest" (lk 41). Lindude hulka kuuluvad kullakarvaline nuputäpp (Turnix olivii), kuldkingapartii (Psephotus chrysopterygius), ilusatäpp (Malurus amabilis), valgetriibuline mesikäpp (Trichodere cockerelli) ja kollatäpiline mesikäpp (Meliphaga notata). Mõned neist, nagu näiteks must-toonekurg, elavad mujal Austraalias, kuid neil on poolsaarel olulised populatsioonid. Kapil elab ka idapoolne pruun madu, mis on üks maailma kõige mürgisemaid madu. Imetajate hulka kuulub ohustatud näriline Bramble Cay Melomys, mis elab ainult Torres'i väinas asuval Bramble Cay'l.

Rauaaheliku vihmametsades elab liike, mis elavad ka Uus-Guineas, sealhulgas eklektuspapagoi ja lõunapoolne harilik kuskus. Muude vihmametsade loomade hulka kuulub 200 liblikaliiki, sealhulgas 11 endeemilist liblikaliiki, millest üks on hiiglaslik roheline linnulipp, roheline puupüüton ja põhjapoolne vutlar. Selle metsas elava marssupiaalse arvukus on vähenenud, sest nad on püüdnud süüa sissetoodud mürgiseid kepikarpe.

Madalamaade jõekaldad on koduks oma erilisele elusloodusele. Jõed, sealhulgas Jardine, Jackson, Olive, Holroyd ja Wenlock, on kalarikkad. Märgalad ja rannikuäärsed mangroovid on tuntud oma tähtsuse poolest kalade kasvukohana ja krokodillide elupaigana, mis pakuvad olulist pelgupaika põuale. Suur Vallrahu asub idaranniku lähedal ja on oluline mereelupaik.

Ohud ja säilitamine

Veisekasvatusettevõtted kasutavad umbes 57% kogupindalast, peamiselt Cape Yorki poolsaare kesk- ja idaosas. Umbes 20% on põliselanike maa, kusjuures kogu läänerannik on põliselanike omandiõiguse all. Ülejäänud maa on enamasti rahvuspark, mida haldab Queenslandi parkide ja metsloomade teenistus. Maakasutuse hulka kuuluvad laiaulatuslik karjakasvatus, boksiidi ja räniliiva kaevandamine, looduskaitsealad, turism ja kalapüük. Läänerannikul ehk Carpentaria lahe rannikul on suured boksiidimaardlad. Weipa on kaevandamise keskus. Palju on kahjustatud ülekarjatamise, kaevandamise, tulekahjude, metssigade, kepikonnade, umbrohu ja muude sissetoodud liikide tõttu. Cape Yorgi poolsaar on siiski üsna puutumatu, jõesüsteemid on terved ja terved ning alates Euroopa asustamisest ei ole registreeritud taimede või loomade väljasuremist.

Austraalia valitsuse poolt 1990. aastal läbi viidud uuring "Cape Yorki poolsaare maakasutuse strateegia" koostas plaane metsiku looduse kaitsmiseks. Queenslandi ja Austraalia föderaalvalitsus kaalub praegu maailmapärandi nimistusse kandideerimist. Suuremateks rahvusparkideks on Jardine Riveri rahvuspark kaugel põhjas, Mungkan Kandju rahvuspark Aurukuni lähedal ja Lakefieldi rahvuspark bioregiooni kagus.

Liivaluited Cape Flattery ümbruses

Inimesed ja kultuur

Esimene teadaolev kontakt eurooplaste ja aborigeenide vahel toimus poolsaare läänerannikul 1606. aastal. Eurooplased asustasid seda alles 19. sajandil, kui tekkisid kalurikogukonnad, seejärel karjakasvatusfarmid ja hiljem kaevanduslinnad. Euroopa asustamine tõi kaasa aborigeenide kogukondade väljatõrjumise ja Torrese väina saarte elanike saabumise mandrile. Tänapäeval elab poolsaarel umbes 18 000 inimest. Umbes 60% neist on aborigeenid ja TorresStrait Islanders.

Suure osa Cape Yorgi poolsaare haldus- ja kaubanduskeskus on Cooktown, mis asub selle kagunurgas. Poolsaare suurim asula on Carpentaria lahe ääres asuv kaevanduslinn Weipa. Enamikul poolsaarel elab vähe inimesi, pooled elanikud elavad väga väikestes asulates ja karjakasvatusmajades. Poolsaare arengutee ääres on väikesed teeninduskeskused Lakelandis, Lauras ja Coenis. Cape Yorgi tipus, lähedalasuval Thursday Islandil on suur teeninduskeskus. Aborigeenide kogukonnad asuvad Hopevale'is, Pormpuraawis, Kowanyamas, Aurukunis, Lockhart Riveris, Napranumis, Mapoonis, Injinoos, New Mapoonis ja Umagicos. Torres'i väinasaarte kogukonnad mandril asuvad Bamagas ja Seisias. Täielikult suletud sisemaa tee ühendab Cairnsi ja Atherton Tableland'i Lakeland Downsi ja Cooktowniga. Lakeland Downsist põhja poolsaare tipuni kulgev tee on mõnikord pärast tugevaid vihmasadusid vihmaperioodil (umbes detsembrist kuni maini) katkestatud.

Poolsaar on kuivaperioodil turistide seas populaarne telkimiseks, matkamiseks, linnuvaatluseks ja kalapüügiks. Paljud inimesed teevad seiklusliku, kuid tasuva sõidu Cape Yorgi tippu, mis on Austraalia mandri kõige põhjapoolsem punkt.

Laura linna ümbritsevad mõned maailma kõige ulatuslikumad ja iidsemad aborigeenide kaljumaalingute galeriid, millest osa on avalikkusele vaatamiseks kättesaadavad. Seal on ka uus tõlgenduskeskus, kust saab teavet kaljutaidete ja kohaliku kultuuri kohta ning kus saab korraldada ekskursioone.