Podocarpaceae (podokarpid) — lõunapoolkera igihaljad okaspuud ja levik

Podocarpaceae (podokarpid) — ~156 liiki igihaljaseid okaspuud; levik Gondwana jäänustest Austraaliast Uus-Kaledooniani, Uus‑Meremaale, Lõuna‑Ameerikasse ja Lõuna‑Aasiasse.

Podocarpaceae on suur perekond, kuhu kuuluvad peamiselt lõunapoolkeral kasvavad okaspuud. Perekonda kuulub umbes 156 liiki igihaljaid puid ja põõsaid. Perekonda kuulub kuni 19 perekonda. Selle perekonna leviku järgi võib oletada, et selle varajane areng toimus iidse Gondwana lõunapoolse mandriosas.

Perekond kuulub Antarktika taimestikku. Selle peamised mitmekesisuse keskused asuvad Austraalias, eriti Uus-Kaledoonias, Tasmaanias ja Uus-Meremaal. Neid leidub ka Malesias ja Lõuna-Ameerikas (peamiselt Andide mägedes).

Mitmed perekonnad ulatuvad ekvaatorist põhja pool Indokiinasse ja Filipiinidele. Podocarpus ulatub Aasias kuni Lõuna-Jaapani ja Lõuna-Hiinani ning Ameerikas Mehhikosse, Nageia aga Lõuna-Hiinasse ja Lõuna-Indiasse. Kaks perekonda esineb ka Sahara-taguses Aafrikas, laialt levinud Podocarpus ja endeemiline Afrocarpus.

Parasitaxus usta on ainulaadne, sest ta on ainus teadaolev parasiitne gümnosperma. Ta esineb Uus-Kaledoonial, kus ta on parasiitne teisel Podocarpaceae liikmel, Falcatifolium taxoides'il.

Morfoloogia ja eripärad

Podokarpid on üldiselt igihaljad või osaliselt varakevadised puud ja põõsad. Lehed on sageli lihtsad, tüüpiliselt kitsad ja muutuvad olenevalt liigist: leidub nii peenikeseid nõeljaid lehti kui ka laiemate, lamedamate lehtedega liike. Enamikul Podocarpaceae liikidel on puhmjad või üksikud õie-eelsed struktuurid (konid) vähendunud ja modifitseerunud – paljudel liikidel katab seemne ümbrust lihakas väljaanne (epimatium või arilluse taoline moodustis), mis aitab seemneid loomade kaudu levitada.

Paljunemine ja levitamine

• Paljunemine toimub gümnospermale omaselt: seemned arenevad konides, kuid paljudel podokarpidel on konid ümbritsetud või muundunud viljaks sarnaseks struktuuriks, mis meelitab ligi linde ja imetajaid.
• Paljundamine on peamiselt tuule- ja loomade vahendatud: viljaliselt lihased struktuurid soodustavad loomade poolt süües seemnete laialivedu.
• Mõned liigid on kohastunud elama varjulistes mägimetsades, teised jälle seal, kus kasvutingimused on soojemad ja niiskemad.

Levik ja ökoloogia

Podocarpaceae liiguvad peamiselt lõunapoolkera metsaökosüsteemides: nad on tavalised troopilistes ja subtroopilistes mägimetsades, parasvööndi vihmametsades ning mõnel pool ka mõõduka kliimaga metsades. Kuna perekonna varajane evolutsioon oli seotud Gondwana lagunemisega, on selle levik praegu hajutatud ja keskendunud endistele Gondwana landijuppidele.

Paljud liigid on olulised metsade koosluse komponendid — nad moodustavad vahel aluspuid, esinevad metsakatuses või kasvavad metsa allakihis. Mõned liigid on kohastunud karmi kliimaga ja kasvavad kõrgemalt mägedes, teised eelistavad rannikualasid või niiskeid orge.

Taksonoomia ja tähtsamad perekonnad

Podocarpaceae taksonoomia on suhteliselt mitmekesine: perekonnas on kirjeldatud kuni 19 perekonda ja umbes 156 liiki. Kuigi mõningad perekonnad on väga liigirikkad (näiteks Podocarpus), on teised kitsalt levivad ja kohalike endeemidena olulised bioloogilise mitmekesisuse osad.

Kasutus ja tähtsus inimestele

• Mitmed podokarpid on väärtuslikud puiduliigid: neid kasutatakse ehituses, mööbli valmistamisel ja mõnel juhul põllumajandustööriistade tootmisel, kuna puit on sageli vastupidav ja töödelda annab hästi.
• Mõned liigid on populaarsed aianduses ja haljastuses dekoratiivsete lehtede või kompaktse kasvukuju tõttu; neid kasvatatakse tihti ka bonsainas.
• Kohalikus traditsioonilises kasutuses on mõned liigid olnud kasulikud meditsiinis, käepidemete/toodete valmistamisel või kultuuriliselt tähtsates tähendustes.

Kaitse ja ohud

Paljud Podocarpaceae liigid on ohustatud elupaikade hävimise, lageraie, liigilise segamise ja kliimamuutuste tõttu. Eriti haavatavad on endeemilised liigid Uus-Kaledoonias ja mõnel saarestikus, kus nišid on kitsad ja inimmõju suur. Kaitseks on vaja elupaikade kaitset, järelvalvet ja vajadusel taimede kaitseprojekte (nt paljundamine ja tagasiistutamine).

Ainulaadsed liigid

Parasitaxus usta on eriti huvitav: ta on ainus teadaolev parasiitne gümnosperma, mis elab Uus-Kaledoonial ja parasitseerib peaaegu eranditult teisel Podocarpaceae liigile, Falcatifolium taxoides. Selle eripäraks on sõltuvus peremeesliigist toitainete saamiseks ning kitsas levik, mis muudab liigi eriti tundlikuks keskkonnamuutustele.

Kokkuvõte

Podocarpaceae on mitmekesine ja evolutsiooniliselt huvitav okaspuuperekond, mille levik ja eripärad peegeldavad selle pikaajalist seotust Gondwana maastikuga. Nad mängivad olulist rolli paljude lõunapoolkera metsade struktuuris ja ökoloogias ning sisaldavad nii majanduslikult väärtuslikke liike kui ka rangelt kaitstavaid endeme. Kaitse- ja uurimistöö on vajalik, et säilitada nende rikas bioloogiline mitmekesisus ka tulevastele põlvedele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Podocarpaceae?

K: Kus toimus selle perekonna varajane areng?

K: Millised on selle perekonna peamised mitmekesisuse keskused?

K: Kui kaugele põhja poole ulatub Podocarpus?

K: Kui kaugele põhja poole ulatub Nageia?

K: Kas on perekondi, mis esinevad Sahara-taguses Aafrikas?

K: Kas Parasitaxus usta on selle perekonna liikmete seas ainulaadne?

Otsing