Torrese väin

Geograafia

See on laevade jaoks oluline meretee, kuid kuna vesi ei ole sügav ja on täis palju riffe ja saari, on seda väga raske ohutult läbida.

Saared on erinevad saartüübid. Mõned Uus-Guinea lähedal asuvad saared on madalad saared, mis on moodustatud jõgedest uhutud pinnasest. Läänepoolsed künklikud ja järsud graniitsed saared olid kunagi mägede tipud, mis muutusid saarteks, kui merepinna tase 8000 aastat tagasi tõusis. Keskosas asuvad saared on enamasti korallisaared. Saared väina idaosas on tekkinud veealuste vulkaanide poolt, mis kasvasid ookeani pinnast kõrgemale.

2009. aastal palusid saareelanikud Austraalia valitsuselt 22 miljonit Austraalia dollarit, et ehitada uusi meremüürid. Kuna mõned saared on üsna madalad, on tõusev meretase ja suured tõusuvee tõusud tähendanud, et paljud alad on nüüd üle ujutatud. See on kahjustanud maju ja viinud soola mageveevarudesse. Inimesed peavad võib-olla lahkuma kahelt mudasaarelt, Boigu ja Saibai, kui mere tõusu vastu midagi ette ei võeta.

Inimesed

Saarte elanikke nimetatakse Torres'i väina saarlasteks. Nad on Uus-Guinea paapua rahvastega seotud melaneesia rahvad. Saarlastel on oma kultuur ja pikk ajalugu. Nad kauplesid tuhandeid aastaid põhjapoolsete paapuade ja Austraalia aborigeenidega.

Saarlased räägivad kahes erinevas keeles:

• Kala Lagaw Ya/Kalaw Kawaw Ya/Kawalgaw Ya/Kulkalgaw Ya,
• Meriam Mir

On olemas ka keel nimega Brokan (Broken) ehk Torres Strait Creole. See on segu erinevatest keeltest ja saarlaste sõnadest, mis sai alguse, kui saarlased hakkasid 1860. aastatel pärleid otsivatel laevadel töötama.

Ajalugu

Mere tase oli kuni 8000 aastat tagasi palju madalam. Torres'i väin ei olnud veega kaetud, mis tähendab, et inimesed ja loomad võisid Uus-Guinea ja Austraalia vahel liikuda. Mõnda looma ja lindu võib kohata nii Uus-Guineas kui ka Queenslandis, näiteks kasvaari. Teised loomad, näiteks sead, jõudsid Uus-Guineasse pärast meretaseme tõusu ja maismaasilla sulgemist ning ei saanud Austraaliasse jõuda.

On tõendeid, et Torres Straiti saartel elasid inimesed vähemalt 2500 aastat. Tõenäoliselt elasid inimesed seal juba ammu enne seda, kuid merepinna tõus on katnud varasemad paigad.

Euroopa avastus

Esimene teadaolev eurooplane, kes purjetas läbi väina, oli hispaania või portugali meremees Luis Váez de Torres. Ta oli portugallase Pedro Fernandez de Quirósi juhitud Hispaania ekspeditsiooni komandopealik, kes purjetas 1605. aastal Peruust Vaikse ookeani lõunaossa. Pärast seda, kui Quiros' laev läks tagasi Mehhikosse, jätkas Torres oma teekonda Molukki saartele ja seejärel Manilasse. Ta purjetas mööda Uus-Guinea lõunarannikut. Ta võis näha Austraalia mandril asuvat Cape Yorki, kuid selle tõestamiseks puuduvad tõendid. Torres kirjutas oma avastustest kirja Hispaania kuningale, kuid see jäi salajaseks kuni 1762. aastani.

1769. aastal tõlkis šoti geograaf Alexander Dalrymple 1762. aastal Filipiinidelt leitud hispaania kirju. Ta luges Luis Váez de Torresi kirja Uus-Guineast lõuna pool asuva läbipääsu kohta. Dalrymple kirjutas 1770-1771 raamatu "Historical Collection of the Several Voyages and Discoveries in the South Pacific Ocean" (Ajalooline kogumik mitmetest reisidest ja avastustest Vaikse ookeani lõunaosas). See raamat tekitas suurt huvi tundmatu kontinendi idee vastu. Dalrymple nimetas väina Torresi järgi. See ajendas kapten James Cooki veel ühele reisile Vaikse ookeani lõunaossa. Dalrymple oli vihane, et just kapten Cook, mitte tema, sai juhiks ekspeditsiooni, mis viis 1770. aastal Austraalia idaranniku avastamiseni. 1770. aastal purjetas Cook pärast Austraalia idarannikul purjetamist läbi väina. Ta maabus Possession Islandil ja nõudis kogu Austraalia maad Suurbritannia jaoks.

Kuna sellised inimesed nagu James Cook, William Bligh ja Matthew Flinders uurisid ja koostasid väina kaardid, hakkas sealt läbi sõitma palju rohkem laevu teel Sydneyst Indiasse või Aasiasse. Laevadele oli see siiski raske ja paljud neist hukkusid riffidel. Šotlannast naine Barbara Thompson oli ainus inimene, kes päästeti, kui laev "America" 1842. aastal riffile põrkas. Saareelanikud päästsid ta ja ta elas koos nendega viis aastat Prince of Wales'i saarel, kuni tuli teine laev, mis viis ta tagasi Sydneysse.

Kaubandus

Alates 1860. aastatest kuni umbes 1970. aastani oli väinas oluline pärlitööstus. Helme koorimine tõi kohale palju kogenud sukeldujaid paljudest riikidest, eriti Jaapanist.

Misjonärid

Londoni misjonäride selts saabus Erubile (Darnley saarele) 1871. aastal. Saareelanikud tähistavad misjonäride tulekut ikka veel kui "Valguse tulekut" ja see on saartel igal aastal püha.

Valitsus

Kuigi mõned Torres'i väina saared asuvad Uus-Guinea ranniku lähedal, võeti need 1879. aastal üle Queenslandile, mis oli tollal Briti koloonia. Austraalia ja Paapua Uus-Guinea sõlmisid 1978. aastal kokkuleppe, millega määrati merepiiri õige asukoht Torres'i väinas. Torres'i väinas on ka oma lipp. Selle kujundas Bernard Namok neljapäevasaartelt. Selle taustal on viis triipu: roheline tähistab maad, sinine merd ja must tähistab inimesi. Lipul on suur valge Dari ehk peakate ja viie teraga täht, mis tähistab viit peamist saarerühma. 1995. aastal sai see ametlikult Austraalia lipuks.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal sai Torres'i väinas, 150 km (93 mi) Cape Yorgist põhja pool asuvast Horni saarest Austraalia kõige põhjapoolsem lennubaas. 1940. aastal ehitati kaks suurt lennurada. Seda kasutasid tuhanded liitlaste lennukid. Kaheksa Jaapani õhurünnakut 1942. aastal oli see kõige enam rünnatud koht Queenslandis. Olud saarel olid sõdurite jaoks rasked: kehv toit, liiga vähe vett, haigused ja jaapanlaste rünnakud. Lennujaam töötab endiselt Queenslandi põhjaosa peamise lennujaamana. Nüüd on see turismikuurort, mis on eriti tuntud oma kalapüügi poolest.

Raamatud ja muusika

Jules Verne kirjutas Torrese väinast oma romaanis "Kakskümmend tuhat meremiili mere all". See oli ohtlik koht, kus allveelaev "Nautilus" jäi lühikeseks ajaks hätta.