Kitoonid (Polyplacophora) — lorikaatsed mantlikarbid: määratlus ja tunnused

Kitoonid (Polyplacophora) — lorikaatsed mantlikarbid: avasta määratlus, ehitus, elupaigad ja tuntavad tunnused. Lühike ülevaade 900–1000 liigist ja nende kestasüsteemist.

Kitoonid on algupärased meremolluskid klassis Polyplacophora (endine klass Amphineura). Elus on hinnanguliselt 900–1000 kitooniliiki. Nende suurus varieerub tavaliselt 0,5 kuni 30 cm vahel; enamik liike on üsna väikesed, kuid mõned võivad kasvada suuremateks isenditeks.

Kõik tänapäevased liigid kuuluvad alamklassi Neoloricata, mistõttu neid nimetatakse sageli ka "lorikaatideks" ehk lorikaatseteks mantlikarpideks. Rahvapärased nimed on ka merekarbid või mantlikarbid.

Morfoloogia ja tunnused

Kitoonide iseloomulik tunnus on seljal paiknev kõva kest, mis koosneb mitmest rangelt järjestikust plaadist. Need plaadid on tihedalt kokku sobituvad ja kattuvad üksteisega, võimaldades loomadel kumeralt kivile kinnituda või vajadusel kerra tõmmata.

• Plaadid: tavaliselt kaheksa kõvast plaadist (koorplaatidest), mis katavad selja. Plaatide servade ümber paikneb painduv koorikuvöö ehk mantliääre.
• Mantlikaar: plaate ümbritsev pehme, tihti karvane või soomuseline riba, mis aitab kitoonil kivi pinda kinni hoida ja kaitseb servu.
• Jalg: lai ja lame alakeha jalg kinnitumiseks ja roomamiseks; jala abil hoitakse end kividele surutuna, ka tugeva lainetuse korral.
• Radula: hammastetaoline "riiv", millega kitoonid nühivad vetikaid ja biofilmi kivipinnalt; mõnede liikide radula hambad on tugevdunud rauasisaldusega (magnetiit) – see teeb need väga kulumiskindlaks.
• Sensoorid: paljudel liikidel on mantli- ja plaatide struktuurides väikesed aistinguelundid (aesthetes), mõnedel liinidel on neist välja kujunenud lausa mikroskoopilised "silma-laadsed" moodustised, mis on tehtud aragoniidist ja tajuvad valgust.

Elupaik ja toitumine

Kitoonid elavad peamiselt kivistel rannikualadel lainetuse mõjul või veidi sügavamates merevöötmetes. Nad eelistavad puid ja kivipindu, kuhu saavad tihedalt kinnituda. Enamik liike on intertidiaalsed (vahetsoonis) või lähisubtidiaalsed.

Toituvad peamiselt vetikatest, biofilmist ja korrapärastest mikroorganismidest, mida nad radulaga kivilt ära nühivad. Mõned liigid võivad süüa ka merepõhja setetest kasvatatud orgaanikat.

Paljundamine ja areng

• Enamik kitoone on eraldi suguline (emane ja isane) ning viljastamine toimub tavaliselt välistingimustes, kus vabanevad gametid veega kohtuvad.
• Mõnel liigirühmal on mitu arengustrateegiat: paljudel areneb vaba larvaalne etapp (trohokfoorilaadne), teised aga broovivad mune või näitavad otsest arengut, kus noored väljuvad kotist juba juvenile'ina.
• Eluea pikkus varieerub liigiti; mõned kitoonid võivad elada mitmeid aastaid.

Levik ja paleontoloogia

Kitoonid on kosmopoliitsed ja neid leidub paljudes ookeanipiirkondades üle kogu maailma, eriti mõõduka ja külmema mere vöötme kivistel rannikualadel. Fossiilne pärimus on väga vana – kitoonide sarnased vormid on tuntud juba kambriumi ajastust, mis teeb neist ühe varasemaid molluskarühmi geoloogilises ajaloos.

Ökoloogiline roll ja kaitse

Kitoonid mängivad olulist rolli rannikueskose ökosüsteemides, kontrollides vetikate kasvu ja olles toiduks paljudele kiskjatele, nagu merepõhja kalad, krabid ja mõnel juhul merelinnud või meritähed. Nendega toituvad ka mõni inimkogukonnad; mõnede liikide käsitsi korjamine on kohati tavapraktika.

Kaitse seisukohast ei ole paljud liigid hästi hinnatud; rannikukeskkonna hävitamine, reostus ja muutused veetemperatuuris võivad mõjutada kohalikke populatsioone. Mõned liigid on aga kohanemisvõimelised ja püsivad paigal isegi tugevas lainetuses tänu oma tugevale jalale ja kokkusobivatele plaatidele.

Huvi- ja eripärad

• Kitoonide plaadid võimaldavad neil kivi külge tõmbudes kujult peaaegu kilbina kokku rulluda, mis kaitseb pehmet kehaosa kiskjate eest.
• Mõned liigid suudavad plaate ja mantlikaarte värvida või katta setete ja vetikatega, et paremini ümbritsevasse keskkonda sulanduda.
• Teadusuuringud on huvitunud kitoonide radula magnetiithammastest ja näiteks mikroskoopiliste aragoniidist "silmade" struktuurist, mis annavad teadmisi nii bioloogiale kui ka biomaterjalide võimalikule kasutusele.

Kui soovite konkreetsemat teavet mõne liigi kohta või pilte ja levikuandmeid, võin aidata otsida täpsemat kirjandust või lisada liiginäiteid.

Kirjeldus

Polyplacophora tähendab "palju plaate". Plaadid viitavad koorele, mis on valmistatud kaltsiumkarbonaatmineraalist aragoniidist. Koorik on üsna paindlik ja tšiton võib isegi palliks kerida. Kihonil on kaheksa plaati ja plaatide all on lihasjalg, mis liigutab kihoni üle kivide ja muude struktuuride nii vees kui ka veest välja. Samuti on tal keelekujuline struktuur, mida nimetatakse radulaks ja millel on mitu rida 17 hambaga. Mõned kasutavad seda selleks, et kraapida vetikaid kividelt, teised on lihasööjad, püüdes pisikesi zooplanktoneid ja teisi madalas vees elavaid väikeloomi.

Chitonid võivad olla vähem kui tolli pikkused või kuni ühe meetri pikkused. Neid on palju erinevaid värve: mustad, punased, roosad ja isegi sinised. Sõltuvalt liigist võib koor olla läikiv või tuhm, sile, karvane, soomusjas või okkaline.

Anatoomia

Kui tšiton üles võtta ja ümber pöörata, siis ei ole seal silmi, jalgu ega käsi. Oleks ainult lai jalg koos radulaga, mida ta kasutab pindade kraapimiseks. Tema mantel on otse karbi all, kusjuures mantli alumine osa ulatub karbi serva alla, et aidata jalal haarata pindadest, millel ta klammerdub või mööda mida ta libiseb. Väljaulatuvat mantliosa nimetatakse vööks. Sarnaselt kuutigule võib vöö laieneda üle koore alumise osa, mis katab kesta alumise poole.

Gumboot chiton, Cryptochiton stelleri alumine külg, kus on näha keskel jalg, mida ümbritseb mantel. Jalast vasakul on näha suu. Chitoni alumist külge on väga raske näha, sest nad klammerduvad nii tihedalt kivide külge ja võivad ka kokku kerida end palliks.

Harjumused

Enamik kitoonidest on ööloomad, nii et nad toituvad öösel ja varjuvad päeval kivide alla. Nende peamine elupaik on loodete vaheline vöönd. Nad elavad kõval pinnal, näiteks kivide peal või all või kaljude lõhedes. Mõned liigid elavad üsna kõrgel loodete vahelises vööndis ning on pikalt õhu ja valguse käes. Teised elavad subtiidaalselt. Mõned liigid elavad sügaval vees, kuni 6000 m sügavusel.

Kaks tšitonit Guadeloupe'i kaljul tõusu ja mõõna ajal

Evolutsiooniline päritolu

Kihnidel on suhteliselt hea fossiilne pärand, mis ulatub 400 miljoni aasta taha, kuni devoni ajastusse. Enne seda on mõningaid organisme (esialgu) tõlgendatud kui tüvirühma polüplacophora't; polüplacophora'de leiud ulatuvad tagasi ülemisse kambriumi.

Prekambriumi ja kambriumi Kimberella ja Wiwaxia võivad olla seotud esivanemate polüplacophora'ga. Matthevia on üksikute teravate klappidena säilinud hiliskambriumi polüplacophora, mida mõnikord peetakse chitoniks. Polüplacophorid võisid tekkida, kui sündis haruldane monoplacophor, millel oli tavapärase ühe asemel mitu kaltsifikatsioonikeskust. Selektsioon mõjutas tekkinud koonilisi kestasid nii, et need kattusid ja moodustasid kaitsva soomuse. Nende algsed koonused on homoloogilised tänapäeva kitoonide plaatide otstega.

Eraldi plaadid Matthevia, hiliskambriumi polüplakofoorist Lõuna-House Range'ist, Utah'i osariigis. + USA ühe sendi suurune mündi suurus

Küsimused ja vastused

K: Mis on Chiton?

K: Kui palju on säilinud ja fossiilseid kitoonide liike?

K: Mis oli klassi Polyplacophora varasem nimetus?

K: Kas kõik Chitonid on ühesuurused?

K: Kus elavad kitoonid?

Otsing