Kitoonid on algupärased meremolluskid klassis Polyplacophora (endine klass Amphineura). Elus on hinnanguliselt 900–1000 kitooniliiki. Nende suurus varieerub tavaliselt 0,5 kuni 30 cm vahel; enamik liike on üsna väikesed, kuid mõned võivad kasvada suuremateks isenditeks.

Kõik tänapäevased liigid kuuluvad alamklassi Neoloricata, mistõttu neid nimetatakse sageli ka "lorikaatideks" ehk lorikaatseteks mantlikarpideks. Rahvapärased nimed on ka merekarbid või mantlikarbid.

Morfoloogia ja tunnused

Kitoonide iseloomulik tunnus on seljal paiknev kõva kest, mis koosneb mitmest rangelt järjestikust plaadist. Need plaadid on tihedalt kokku sobituvad ja kattuvad üksteisega, võimaldades loomadel kumeralt kivile kinnituda või vajadusel kerra tõmmata.

  • Plaadid: tavaliselt kaheksa kõvast plaadist (koorplaatidest), mis katavad selja. Plaatide servade ümber paikneb painduv koorikuvöö ehk mantliääre.
  • Mantlikaar: plaate ümbritsev pehme, tihti karvane või soomuseline riba, mis aitab kitoonil kivi pinda kinni hoida ja kaitseb servu.
  • Jalg: lai ja lame alakeha jalg kinnitumiseks ja roomamiseks; jala abil hoitakse end kividele surutuna, ka tugeva lainetuse korral.
  • Radula: hammastetaoline "riiv", millega kitoonid nühivad vetikaid ja biofilmi kivipinnalt; mõnede liikide radula hambad on tugevdunud rauasisaldusega (magnetiit) – see teeb need väga kulumiskindlaks.
  • Sensoorid: paljudel liikidel on mantli- ja plaatide struktuurides väikesed aistinguelundid (aesthetes), mõnedel liinidel on neist välja kujunenud lausa mikroskoopilised "silma-laadsed" moodustised, mis on tehtud aragoniidist ja tajuvad valgust.

Elupaik ja toitumine

Kitoonid elavad peamiselt kivistel rannikualadel lainetuse mõjul või veidi sügavamates merevöötmetes. Nad eelistavad puid ja kivipindu, kuhu saavad tihedalt kinnituda. Enamik liike on intertidiaalsed (vahetsoonis) või lähisubtidiaalsed.

Toituvad peamiselt vetikatest, biofilmist ja korrapärastest mikroorganismidest, mida nad radulaga kivilt ära nühivad. Mõned liigid võivad süüa ka merepõhja setetest kasvatatud orgaanikat.

Paljundamine ja areng

  • Enamik kitoone on eraldi suguline (emane ja isane) ning viljastamine toimub tavaliselt välistingimustes, kus vabanevad gametid veega kohtuvad.
  • Mõnel liigirühmal on mitu arengustrateegiat: paljudel areneb vaba larvaalne etapp (trohokfoorilaadne), teised aga broovivad mune või näitavad otsest arengut, kus noored väljuvad kotist juba juvenile'ina.
  • Eluea pikkus varieerub liigiti; mõned kitoonid võivad elada mitmeid aastaid.

Levik ja paleontoloogia

Kitoonid on kosmopoliitsed ja neid leidub paljudes ookeanipiirkondades üle kogu maailma, eriti mõõduka ja külmema mere vöötme kivistel rannikualadel. Fossiilne pärimus on väga vana – kitoonide sarnased vormid on tuntud juba kambriumi ajastust, mis teeb neist ühe varasemaid molluskarühmi geoloogilises ajaloos.

Ökoloogiline roll ja kaitse

Kitoonid mängivad olulist rolli rannikueskose ökosüsteemides, kontrollides vetikate kasvu ja olles toiduks paljudele kiskjatele, nagu merepõhja kalad, krabid ja mõnel juhul merelinnud või meritähed. Nendega toituvad ka mõni inimkogukonnad; mõnede liikide käsitsi korjamine on kohati tavapraktika.

Kaitse seisukohast ei ole paljud liigid hästi hinnatud; rannikukeskkonna hävitamine, reostus ja muutused veetemperatuuris võivad mõjutada kohalikke populatsioone. Mõned liigid on aga kohanemisvõimelised ja püsivad paigal isegi tugevas lainetuses tänu oma tugevale jalale ja kokkusobivatele plaatidele.

Huvi- ja eripärad

  • Kitoonide plaadid võimaldavad neil kivi külge tõmbudes kujult peaaegu kilbina kokku rulluda, mis kaitseb pehmet kehaosa kiskjate eest.
  • Mõned liigid suudavad plaate ja mantlikaarte värvida või katta setete ja vetikatega, et paremini ümbritsevasse keskkonda sulanduda.
  • Teadusuuringud on huvitunud kitoonide radula magnetiithammastest ja näiteks mikroskoopiliste aragoniidist "silmade" struktuurist, mis annavad teadmisi nii bioloogiale kui ka biomaterjalide võimalikule kasutusele.

Kui soovite konkreetsemat teavet mõne liigi kohta või pilte ja levikuandmeid, võin aidata otsida täpsemat kirjandust või lisada liiginäiteid.