Homöostaas
Homöostaas on iseregulatsioon, mis on kõigi isereguleeruvate süsteemide põhiomadus. Bioloogias on see stabiilse sisekeskkonna säilitamine.
Homöostaas on elu võime püsida tasakaalus, kui keskkond muutub. Loomad hoiavad oma keha stabiilses seisundis. Nad teevad seda, reguleerides oma sisemist tasakaalu . Näiteks reguleerivad nad oma pH-d, temperatuuri, hapniku või süsihappegaasi hulka veres jne. Seda, kuidas elusolendid püsivad stabiilses seisundis, nimetatakse füsioloogiaks. Enamasti töötab meie füsioloogia kogu elu jooksul alateadlikult. Meil on palju negatiivseid tagasisidesüsteeme, mis reguleerivad meie füsioloogiat, et me püsiksime elus. Need süsteemid on iseorganiseeruvad ja neid ei ole vaja õppida. Need on päritud.
Seda mõistet kirjeldas Claude Bernard ja hiljem lõi selle mõiste Walter Cannon 1926., 1929. ja 1932. aastal. Walter Cannon arvas, et need on homöostaasi tunnused:
1. Konstantsus avatud süsteemis, nagu meie keha, toimub mehhanismide abil, mis säilitavad selle püsivuse. Cannon tugines sellele arusaamale, kuidas reguleeritakse püsivaid seisundeid, näiteks glükoosisisaldust, kehatemperatuuri ja happe-aluse tasakaalu.
2. Stabiilse seisundi säilitamiseks kohtub iga muutus automaatselt muutustele vastu seisvate teguritega. Veresoola suurenemine põhjustab janu, kuna keha püüab lahjendada rakuvälise vedeliku soolakontsentratsiooni.
3. Homöostaasi reguleeriv süsteem koosneb mitmest koostööd tegevast mehhanismist, mis toimivad samaaegselt või üksteise järel. Veresuhkru taset reguleerivad insuliin, glükagoonid ja teised hormoonid, mis kontrollivad selle vabanemist maksast või omastamist kudedesse.
Näiteid homöostaasi kohta:
- Termostaadi tööpõhimõte
- Vee ja mineraalide reguleerimine organismis
- Kehatemperatuuri reguleerimine: imetajatel ja lindudel on keerulised süsteemid, mis hoiavad nende kehatemperatuuri lähedastes piirides.
Imetajatel on peamised homöostaasiga seotud organid:
Aju on ka homöostaasi jaoks keskse tähtsusega. See kontrollib käitumist, ja käitumise põhifunktsioon on elu toetamine tegevuse kaudu.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on homöostaas?
V: Homöostaas on elusolendite stabiilse sisekeskkonna iseregulatsioon. See on elu võime püsida tasakaalus, kui keskkond muutub.
K: Kes mõtles välja termini homöostaas?
V: Selle termini lõi Walter Cannon 1926., 1929. ja 1932. aastal.
K: Millised on homöostaasi omadused Walter Cannoni järgi?
V: Walter Cannoni järgi hõlmab homöostaas püsivust avatud süsteemis, nagu meie keha, mida säilitavad mehhanismid, mis seisavad muutustele vastu; teatavate muutujate mis tahes suurenemine või vähenemine kohtub teguritega, mis sellele vastu seisavad; ja on olemas koostööd tegevad mehhanismid, mis toimivad samaaegselt või üksteise järel, et hoida püsivat seisundit.
K: Millised organid on imetajate homöostaasiga seotud?
V: Imetajate peamised homöostaasiga seotud organid on hüpotalamus ja hüpofüüsi, kopsud, nahk, lihased, neerud, maks ja kõhunääre. Oluline roll on ka ajul, sest see kontrollib käitumist, mis toetab elu tegutsemisega.
K: Kuidas reguleerivad loomad oma sisemist tasakaalu?
V: Loomad reguleerivad oma sisemist tasakaalu, reguleerides oma pH-taset, temperatuuri, hapniku või süsihappegaasi taset veres jne.
K: Kuidas nimetatakse seda, kuidas elusolendid hoiavad end stabiilses seisundis?
V: Seda, kuidas elusolendid hoiavad end stabiilses seisundis, nimetatakse füsioloogiaks.
