Pimesool (apendiks): anatoomia, funktsioon ja pimesoolepõletik
Pimesool (apendiks): põhjalik ülevaade anatoomiast, võimalikust funktsioonist, pimesoolepõletiku sümptomitest, diagnoosist, ravist ja ennetusest.
Inimese anatoomias on pimesool (või vermiformne pimesool; ka cecal [või caecal] appendix; vermix; või vermiform process) pimedate otstega toru, mis on ühendatud cecumiga (või caecum).
Soolestik on käärsoole kottilaadne osa. Pimesool on peensoole ja jämesoole ühinemiskoha lähedal. Mõiste "vermiformne" pärineb ladina keelest ja tähendab "ussitaoline välimus".
Pimesoolel ei ole inimestel mingit funktsiooni, kuid see võib põhjustada haigusi (nagu pimesoolepõletik). Meil on see limaskestaline organ.
Darwin pakkus välja, et liites kasutatakse ehk primaatidena lehtede seedimiseks. Aja jooksul on inimesed söönud vähem köögivilju ja arenenud. Tuhandete aastate jooksul on see organ muutunud väiksemaks, et teha ruumi maole. See on rikutud organ, mis on evolutsiooni käigus peaaegu olematuks lagunenud.
Taimtoidulistel imetajatel, näiteks koalal, on suured lisandid ja tavaliselt ka muud kohandused. Taimede rakuseintelt saadavat tselluloosi on raske lagundada. Koala jämesool on kinnitatud peensoole ja jämesoole ühenduskohale nagu inimestelgi, kuid on väga pikk. See võimaldab tal majutada tselluloosi lagundamiseks spetsiifilisi baktereid.
Varajase inimese esivanem võis samuti tugineda sellele süsteemile ja elas lehtede rohkearvulisel toidul. Kui inimene hakkas sööma kergemini seeditavat toitu, hakkas ta energia saamiseks vähem sõltuma tselluloosirikastest taimedest.
Anatoomia ja paiknemine
Pimesool on tavaliselt 6–10 cm pikkune pimedalt lõppev torujas lisand, mis kinnitub cecum ehk käärsoole algusosale. Kõige sagedamini paikneb see nii-öelda retrocecaalselt (cecum'i taga), kuid asend võib olla väga varieeruv: pelviline, subcecal, paracecal, pre-ileaal või post-ileaal variandid on kõik võimalikud. Asukoht mõjutab sageli ka sümptomite paiknemist ja kliinilist leidu.
Verevarustus tuleb peamiselt appendikulaararteri kaudu (tavaliselt ileokolaararteri haru). Pimesool sisaldab limaskesta all rohkelt lümfoidset koekihti — see on osa soole immuunkoest (GALT).
Võimalik funktsioon
Kuigi pimesool on sageli nimetatud "vestigiaaliks" ehk vähese tähtsusega jäänuseks, on tänapäevased uuringud näidanud, et tal võivad olla järgmised funktsioonid:
- lümfoidse koe sisaldus aitab kujundada soole immuunsust ja vastust mikroobidele;
- võib toimida kasulike bakterite varjualusena — pakkudes "tagavara" mikrobiota taastumiseks pärast diarröad või infektsioone;
- osaline roll seedetrakti immuunregulatsioonis eriti lapsepõlves.
Funktsiooni ulatuselt ja olulisuses esineb individuaalne ja liigiti varieeruvus — inimeste puhul ei ole see organ elutähtis, kuid tal võib olla abistav roll mikrobioomi ja immuunsuse tasakaalus.
Pimesoolepõletik (apenditsiit)
Pimesoolepõletik ehk apenditsiit on pimesoole äge põletikuline seisund ja üks sagedasemaid kõhuõõne kirurgilisi erakorralisi näidustusi. Põhjuseks on tavaliselt pimesoole valendiku sulgus, mis võib olla põhjustatud lümfoidse koe hüperplaasist, fekaliidist (fekalith), võõrkehast või harvem malignsusest.
Levinumad sümptomid ja tunnused:
- algul umbkaudne või kõrge kõhuvalu, mis liigub hiljem paremasse alakõhtu (parempoolsesse niude piirkonda);
- palavik, iiveldus, oksendamine;
- suurenenud leukotsüütide arv (tavaliselt).
Paljudel juhtudel leitakse spetsiifilisi kliinilisi märke nagu McBurney’punkti tundlikkus, Rovsing’i sign (valud roietest paremasse alaossa vajutamisel), psoas- ja obturator-signaalid sõltuvalt pimesoole asendist.
Diagnoos ja uuringud
- Kliiniline läbivaatus on võtmetähtsusega.
- Laboriuuringud: täisvereloendus, CRP ja muud põletikumarkerid.
- Pildidiagnostika: kõhu ultraheli on sageli esmavalik eriti lastel ja rasedatel; täpsemaks hindamiseks kasutatakse kompuutertomograafiat (CT).
Ravi
Traditsiooniline ravi on apendektoomia ehk pimesoole eemaldamine, seda tehakse kas laparoskoopiliselt või avatud rindmenetlusega. Kiire sekkumine vähendab perforatsiooni riski.
Viimasel ajal on uuritud ka konservatiivset ravi lihtsate, mittetünedipõletikuliste juhtumite korral antibiootikumidega—see võib olla valik teatud patsientidele, kuid kordumise risk ja vajadus hilisema operatsiooni osas tuleb kaaluda individuaalselt.
Kui apenditsiit lõhub pimesoole ja tekib perforatsioon, võib vajalikuks osutuda laiem kirurgiline puhastus, drenaaž ja pikem haiglaravi ning intensiivne antibiootikumravi.
Prognoos ja ennetus
Õigeaegse diagnoosi ja ravi korral on prognoos hea. Perforeerunud apenditsiidi korral suureneb tüsistuste, näiteks absessi ja adhesioonide tekke risk. Spetsiifilist viisi pimesoolepõletiku ennetamiseks puudub — oluline on kiire arstiabi kõhuvalu korral.
Evolutsioon ja võrdlev anatoomia
Darwin tõi välja võimaluse, et pimesool on jäänuk varasemast kohast, kus esivanemad toitusid rohkem taimersest materjalist. See seletus jääb osaks evolutsioonilisest tõlgendusest, kuid tänapäevased seisukohad on nüansirikkamad: pimesool võib olla osaliselt vestigiaalne, kuid tal on endiselt bioloogilisi rolle, eriti immuunsüsteemis ja mikrobiota hoidmisel.
Taimtoidulistel imetajatel, näiteks koalal, on jämesool ja selle lisandused oluliselt kohastunud tselluloosi lagundamisega seotud bakteriökomajanduse talitlemiseks. Sellised liigid on arendanud suuri ja keerukaid cecum/appendiks struktuure, mis erinevad inimesest nii suuruse kui ka funktsiooni poolest.
Millal pöörduda arsti poole
Kui ilmneb äkiline tugev kõhuvalu, eriti kui sellega kaasnevad palavik, iiveldus, oksendamine või valulikkus paremas alakõhus, tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole või erakorralise meditsiini osakonda. Apenditsiit võib kiiresti progresseeruda ja põhjustada eluohtlikke tüsistusi, kui seda ei ravita.
Märkus: see artikkel annab üldist teavet. Konkreetsete terviseprobleemide korral konsulteerige alati arstiga.
Soolestiku taimestiku reservuaar
Hiljutine töö näitab, et pimesool on kasulikele bakteritele turvaline koht, kui haigus loputab need bakterid ülejäänud soolestikust välja. See ettepanek põhineb uutel arusaamadel sellest, kuidas immuunsüsteem toetab kasuliku soolestiku taimestiku kasvu, koos paljude teadaolevate pimesoole omadustega, sealhulgas selle ülesehitus, selle asukoht vahetult allpool normaalset ühesuunalist toidu- ja mikroobivoolu jämesooles ning selle seotus rohke hulga immuunsüsteemi koega. Winthropi ülikooli haiglas läbi viidud uuringud näitasid, et liigeseta isikutel on neli korda suurem tõenäosus, et Clostridium difficile koliit kordub. Seega võib pimesool toimida kommensiaalsete ("heade") bakterite "turvakoduna". See soolefloora reservuaar võib siis pärast düsenteeria või koolera puhangut seedetrakti uuesti asustada.
Küsimused ja vastused
K: Mis on pimesoolega seotud?
V: Pimesool on pimesooltoru, mis on ühendatud jämesoolega (cecum või caecum), mis on jämesoole kottilaadne osa. See asub peensoole ja jämesoole ühinemiskoha lähedal ning selle pikkus on umbes 4-6 sentimeetrit.
K: Mida tähendab "vermiformne"?
V: Vermiform pärineb ladina keelest ja tähendab "ussitaoline välimus".
K: Milline funktsioon on pimesoolel inimesel?
V: Pimesoolel ei ole inimesel mingit nähtavat funktsiooni, kuid see võib toimida kasulike ("heade") soolebakterite hoidlana, mis aitavad meil rasket toitu seedida ja mikroobidega võidelda.
K: Miks oletas Darwin, et pimesoolt kasutasid varajase inimese esivanemad?
V: Darwin oletas, et pimesoolt kasutati võib-olla primaatidena lehtede seedimiseks. Ka varajase inimese esivanem võis tugineda sellele süsteemile ja elas lehtedest rikkalikult.
K: Kuidas on evolutsioon mõjutanud meie pimesoole kasutamist?
V: Aja jooksul on inimesed söönud vähem köögivilju ja arenenud. Tuhandete aastate jooksul on see organ muutunud väiksemaks, et teha ruumi maole, mistõttu on see jäänud elundiks, mis on evolutsiooni käigus peaaegu olematuks lagunenud.
Küsimus: Kuidas kasutavad taimtoidulised imetajad, nagu koalad, oma pimesooled erinevalt kui inimesed?
V: Taimtoidulistel imetajatel, näiteks koaladel, on suured pimesooled, millega tavaliselt kaasnevad ka muud kohandused. Taimede rakuseintes sisalduvat tselluloosi on raske lagundada, nii et nende jämesooled on sarnaselt meie omadele kinnitatud peensoole ja jämesoole vahelistele ühenduskohtadele, kuid on väga pikad, nii et nad saavad võõrustada tselluloosi lagundamiseks spetsiifilisi baktereid.
Otsige