Inimese anatoomias on pimesool (või vermiformne pimesool; ka cecal [või caecal] appendix; vermix; või vermiform process) pimedate otstega toru, mis on ühendatud cecumiga (või caecum).

Soolestik on käärsoole kottilaadne osa. Pimesool on peensoole ja jämesoole ühinemiskoha lähedal. Mõiste "vermiformne" pärineb ladina keelest ja tähendab "ussitaoline välimus".

Pimesoolel ei ole inimestel mingit funktsiooni, kuid see võib põhjustada haigusi (nagu pimesoolepõletik). Meil on see limaskestaline organ.

Darwin pakkus välja, et liites kasutatakse ehk primaatidena lehtede seedimiseks. Aja jooksul on inimesed söönud vähem köögivilju ja arenenud. Tuhandete aastate jooksul on see organ muutunud väiksemaks, et teha ruumi maole. See on rikutud organ, mis on evolutsiooni käigus peaaegu olematuks lagunenud.

Taimtoidulistel imetajatel, näiteks koalal, on suured lisandid ja tavaliselt ka muud kohandused. Taimede rakuseintelt saadavat tselluloosi on raske lagundada. Koala jämesool on kinnitatud peensoole ja jämesoole ühenduskohale nagu inimestelgi, kuid on väga pikk. See võimaldab tal majutada tselluloosi lagundamiseks spetsiifilisi baktereid.

Varajase inimese esivanem võis samuti tugineda sellele süsteemile ja elas lehtede rohkearvulisel toidul. Kui inimene hakkas sööma kergemini seeditavat toitu, hakkas ta energia saamiseks vähem sõltuma tselluloosirikastest taimedest.

Anatoomia ja paiknemine

Pimesool on tavaliselt 6–10 cm pikkune pimedalt lõppev torujas lisand, mis kinnitub cecum ehk käärsoole algusosale. Kõige sagedamini paikneb see nii-öelda retrocecaalselt (cecum'i taga), kuid asend võib olla väga varieeruv: pelviline, subcecal, paracecal, pre-ileaal või post-ileaal variandid on kõik võimalikud. Asukoht mõjutab sageli ka sümptomite paiknemist ja kliinilist leidu.

Verevarustus tuleb peamiselt appendikulaararteri kaudu (tavaliselt ileokolaararteri haru). Pimesool sisaldab limaskesta all rohkelt lümfoidset koekihti — see on osa soole immuunkoest (GALT).

Võimalik funktsioon

Kuigi pimesool on sageli nimetatud "vestigiaaliks" ehk vähese tähtsusega jäänuseks, on tänapäevased uuringud näidanud, et tal võivad olla järgmised funktsioonid:

  • lümfoidse koe sisaldus aitab kujundada soole immuunsust ja vastust mikroobidele;
  • võib toimida kasulike bakterite varjualusena — pakkudes "tagavara" mikrobiota taastumiseks pärast diarröad või infektsioone;
  • osaline roll seedetrakti immuunregulatsioonis eriti lapsepõlves.

Funktsiooni ulatuselt ja olulisuses esineb individuaalne ja liigiti varieeruvus — inimeste puhul ei ole see organ elutähtis, kuid tal võib olla abistav roll mikrobioomi ja immuunsuse tasakaalus.

Pimesoolepõletik (apenditsiit)

Pimesoolepõletik ehk apenditsiit on pimesoole äge põletikuline seisund ja üks sagedasemaid kõhuõõne kirurgilisi erakorralisi näidustusi. Põhjuseks on tavaliselt pimesoole valendiku sulgus, mis võib olla põhjustatud lümfoidse koe hüperplaasist, fekaliidist (fekalith), võõrkehast või harvem malignsusest.

Levinumad sümptomid ja tunnused:

  • algul umbkaudne või kõrge kõhuvalu, mis liigub hiljem paremasse alakõhtu (parempoolsesse niude piirkonda);
  • palavik, iiveldus, oksendamine;
  • suurenenud leukotsüütide arv (tavaliselt).

Paljudel juhtudel leitakse spetsiifilisi kliinilisi märke nagu McBurney’punkti tundlikkus, Rovsing’i sign (valud roietest paremasse alaossa vajutamisel), psoas- ja obturator-signaalid sõltuvalt pimesoole asendist.

Diagnoos ja uuringud

  • Kliiniline läbivaatus on võtmetähtsusega.
  • Laboriuuringud: täisvereloendus, CRP ja muud põletikumarkerid.
  • Pildidiagnostika: kõhu ultraheli on sageli esmavalik eriti lastel ja rasedatel; täpsemaks hindamiseks kasutatakse kompuutertomograafiat (CT).

Ravi

Traditsiooniline ravi on apendektoomia ehk pimesoole eemaldamine, seda tehakse kas laparoskoopiliselt või avatud rindmenetlusega. Kiire sekkumine vähendab perforatsiooni riski.

Viimasel ajal on uuritud ka konservatiivset ravi lihtsate, mittetünedipõletikuliste juhtumite korral antibiootikumidega—see võib olla valik teatud patsientidele, kuid kordumise risk ja vajadus hilisema operatsiooni osas tuleb kaaluda individuaalselt.

Kui apenditsiit lõhub pimesoole ja tekib perforatsioon, võib vajalikuks osutuda laiem kirurgiline puhastus, drenaaž ja pikem haiglaravi ning intensiivne antibiootikumravi.

Prognoos ja ennetus

Õigeaegse diagnoosi ja ravi korral on prognoos hea. Perforeerunud apenditsiidi korral suureneb tüsistuste, näiteks absessi ja adhesioonide tekke risk. Spetsiifilist viisi pimesoolepõletiku ennetamiseks puudub — oluline on kiire arstiabi kõhuvalu korral.

Evolutsioon ja võrdlev anatoomia

Darwin tõi välja võimaluse, et pimesool on jäänuk varasemast kohast, kus esivanemad toitusid rohkem taimersest materjalist. See seletus jääb osaks evolutsioonilisest tõlgendusest, kuid tänapäevased seisukohad on nüansirikkamad: pimesool võib olla osaliselt vestigiaalne, kuid tal on endiselt bioloogilisi rolle, eriti immuunsüsteemis ja mikrobiota hoidmisel.

Taimtoidulistel imetajatel, näiteks koalal, on jämesool ja selle lisandused oluliselt kohastunud tselluloosi lagundamisega seotud bakteriökomajanduse talitlemiseks. Sellised liigid on arendanud suuri ja keerukaid cecum/appendiks struktuure, mis erinevad inimesest nii suuruse kui ka funktsiooni poolest.

Millal pöörduda arsti poole

Kui ilmneb äkiline tugev kõhuvalu, eriti kui sellega kaasnevad palavik, iiveldus, oksendamine või valulikkus paremas alakõhus, tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole või erakorralise meditsiini osakonda. Apenditsiit võib kiiresti progresseeruda ja põhjustada eluohtlikke tüsistusi, kui seda ei ravita.

Märkus: see artikkel annab üldist teavet. Konkreetsete terviseprobleemide korral konsulteerige alati arstiga.