Pimesoolepõletik (appenditsiit) on pimesoole ehk appendiksi äge põletik. Pimesool on väike kott, mis asub jämesoole alguses. Haigestumine on tavaline põhjuseks ägedale kõhuvalule ja vajab sageli kiiret arstiabi.
Sümptomid
Tüüpilised sümptomid algavad sageli ebamäärase valuna umbsoole ümbrusest, mis võib hiljem liikuda paremale alumisse kõhupiirkonda. Valu on tavaliselt tugev ja süveneb liikumisel, aevastamisel või köhimisel. Teised sagedased nähud on:
- kõhuvalu, sageli paremas alakõhus teravnev
- iiveldus, oksendamine ja söögiisu vähenemist.
- kerge palavik
- tõusnud veresooneline põletikunäitaja (nt leukotsütoos, CRP)
Oluline on märkida, et ligikaudu kolmandikul kuni 40%-l juhtudest sümptomid võivad olla ebatüüpilised — eriti väikelastel, eakatel ja rasedatel. Sagedased täpsemad kliinilised testid on McBurney punkt, Rovsingi, psoas- ja obturator- sümptomid, kuid diagnoos kinnitatakse sageli täiendavate uuringutega.
Põhjused ja anatoomia
Pimesoolepõletiku tekkepõhjused on erinevad. Levinumad ärgitajad on ummistus pimesoolikanalis (näiteks väljaheidetüki ehk fekoliidi või lümfisõlme suurenemise tõttu) ja bakteriaalne infektsioon. Kui põletik areneb ja jääb ravimata, võib pimesool rebeneda (perforeerida), mille tagajärjeks võib olla valulik kõhukelmepõletik ja sepsis.
Inimese pimesool erineb mõnevõrra ahvidel näha olevast. Näiteks on mõnede ahvide limaskestas pikem soolestikuosa, mille ülesanne on aidata seedida taimseid aineid; inimesed ei vaja seda sama funktsiooni nii palju. Samas on pimesoolal inimestel ka immuunfunktsiooniga seotud kohti ning see võib osaliselt toimida ka soole mikrofloorat varuva reservuaarina. Meie immuunsüsteem ei eemalda alati sealset infektsiooni kiiresti, mistõttu bakterid võivad püsida ja põhjustada põletikku.
Diagnoos
Diagnoos põhineb anamneesil, kliinilisel läbivaatusel ja labori- ning pildiuuringutel. Tavalised uuringud on:
- vereloome (leukotsüütide arv), CRP
- uriinianalüüs (võimaliku kuseteede infektsiooni välistamiseks)
- rasedatel testi raseduse välistamiseks
- kõhu ultraheli (eriti lastel ja rasedatel)
- kompuutertomograafia (CT) täpsema pildistamise jaoks täiskasvanutel
- mõnikord MRI (raseduse või muude piirangute korral)
Diagnoos võib olla keeruline, kui sümptomid on ebatüüpilised; seetõttu tehakse otsus sageli koos kirurgi hinnanguga ja patsiendi seisundi jälgimisega.
Ravi
Enimkasutatav ravi on pimesoole eemaldamine ehk pimesoole eemaldamine (appendektoomia). Tänapäeval tehakse seda sageli laparoskoopiliselt, mis võimaldab kiiremat taastumist ja väiksemaid armkehi. Mõnel juhul, kui põletik ei ole keeruline (ilma perforatsioonita) ja patsiendi seisund lubab, võib arst pakkuda antibiootikumravi kui esmavalikut — see võib mõnel juhul põletiku leevendada ilma operatsioonita, kuid korduse risk võib olla suurem.
Kui pimesool on perforeerunud, võib olla vajalik laiem sekkumine, abstsessi drenaaž ja pikem hospitaliseerimine, samuti intensiivne antibiootikumravi. Valu- ja vedelikuravi ning nakkusnäitajate jälgimine on ravi lahutamatu osa.
Tüsistused
Peamised tüsistused on:
- pimesoole perforatsioon (rebenemine)
- abstsess (mädanik) kõhus
- üldistunud kõhukelmepõletik ja sepsis
- sooleobstruktsioon (varasemate põletike või operatsioonijärgsete adhesioonide tõttu)
Kes haigestuvad ja ennetus
Pimesoolepõletik võib ette tulla igas eas, kuid sagedamini esineb see lastel, teismelistel ja noortel täiskasvanutel. Kuigi algallikad on erinevad, võib dieet, mis sisaldab piisavalt kiudaineid (rohkem köögivilju ja täisteratooteid), olla seotud madalama riskiga kuid see ei välista haigust täielikult — seetõttu riskida ei tohiks: kahtluse korral pöörduge arsti poole.
Ajalooline märkus
Ägedat pimesoolepõletikku kirjeldas esimestena Reginald Fitz 1886. aastal. Täna on see üks levinumaid kirurgilisi põhjuseid ägeda kõhuvalu korral ning nõuab kiiret ja asjatundlikku käsitlust.
Kahtluse korral otsige viivitamatult arstiabi — õigeaegne diagnoos ja ravi vähendavad oluliselt tüsistuste riski.