Kõhumigreen (AM) on migreeni liik, mis põhjustab tugevat valu kõhu piirkonnas. Valu on tavaliselt naba (naba) ümbruses, mida nimetatakse periumbilikaalseks piirkonnaks. Rünnakud on paroksüsmaalsed — tekivad äkki ja korduvad — ning võivad olla intensiivsed ja häirida igapäevategevusi. Vahepeal on laps tavaliselt täiesti tervena ning füüsiline läbivaatus rünnakute vahel on sageli normaalne.

Kõige sagedamini esineb AM lastel (tavaliselt kooliealistel), kuid ka nooremad ja vanemad lapsed võivad AM-i saada. Tavaliselt väheneb või kaob kõhupiirkonna migreen teismeeas, kuid AM-i põdenud lastel on täiskasvanuna suurem risk tavalise migreenipeavalu tekkeks. Mõnikord esineb kõhumigreeni ka täiskasvanutel.

Kõhumigreen põhjustab paroksüsmaalseid rünnakuid. Rünnakud võivad kesta 1–72 tundi, kuid sageli alla 6 tunni. Naistel esineb neid umbes kolmandiku võrra sagedamini kui meestel.

Sümptomid

Lisaks kesksele kõhuvalule esineb AM-ga inimestel sageli ka muid sümptomeid. Tavaliselt esinevad järgmised tunnused:

  • tugev, mõõduka kuni raske kõhuvalu, mis takistab tegevusi;
  • iiveldus (iiveldus) ja oksendamine;
  • söögiisu kadumine (anoreksia) (söögiisu kadumine);
  • peavalu (peavalu), heli- või valgushäired (nt fotofoobia);
  • kahvatus (kahvatu nahk) ja mõnikord pearinglus.

Diagnostiliste kriteeriumide järgi on tavaliselt vajalik, et rünnakute ajal esineks vähemalt kaks loetletud kaasnevat sümptomit ning et rünnakud korduksid ja vahepeal oleks laps hästi.

Põhjused ja vallandajad

AM-i täpset põhjust ei teata, kuid usutakse, et tegemist on geneetiliselt mõjutatud häirega, kus olulist rolli mängib aju ja soolestiku vaheline seos (nn gut–brain axis). Häire võib olla seotud migreeni biokeemiliste teede, näiteks serotoniini ja autonoomse närvisüsteemi düsregulatsiooniga.

Levinud vallandajad ja riskitegurid:

  • perekondlik anamneesis migreen;
  • stress, ärevus või emotsionaalsed pinged;
  • ebaregulaarne söömine, nälg või dehüdratsioon;
  • teatud toidud (nt šokolaad, juust, säilitusained) või toidulisandid;
  • unehäired ja äärmuslik füüsiline koormus;

Diagnoos ja diferentsiaaldiagnostika

Diagnoos põhineb peamiselt haiguslool ja sümptomitel: iseloomulikud korduvad periumbilikaalsed valud ja kaasnevad sümptomid, mis puhkeperioodil puuduvad. Füüsiline läbivaatus rünnakute vahel on sageli normaalne.

Oluline on välistada teised kõhuvalu põhjused. Diferentsiaaldiagnostikasse kuuluvad:

  • äge kirurgiline kõhuhaigus (appenditsiit, volvulus jt);
  • gastroenteriit, toidumürgitus;
  • kroonilised seedetrakti haigused (nt tsöliaakia, põletikuline soolehaigus);
  • funktsionaalne kõhuvalu ja tsükliline oksendamine;
  • uroloogilised ja endokriinsed põhjused.

Lisauuringud (vereproovid, uriin, kõhuõõne ultraheli või muud pildiuuringud) on vajalikud, kui esinevad hoiatavad nähud (vt allpool) või kui kliiniline pilt ei ole tüüpiline. Enamikul lastest, kelle kliiniline pilt vastab AM-ile ja kellel puuduvad punased lipud, ei vaja ulatuslikku uuringutekomplekti.

Ravi

Ravi eesmärk on rünnakute leevendamine ja sümptomite pikemaajaline ennetamine. Raviplaan valitakse individuaalselt, võttes arvesse lapse vanust, rünnakute sagedust ja raskust.

Äge rünnaku ravi:

  • puhkus, rahulik, hämar keskkond;
  • vedeliku tarbimine ja vajadusel väikeste söömaannete pakkumine;
  • analgeetikumid: paratsetamool või ibuprofeen vastavalt vanusele ja soovitustele;
  • antemeeetikumid (nt ondansetroon) tugeva iivelduse korral;
  • mõnel juhul võidakse kasutada triptaane vanematel lastel või täiskasvanutel (arstikontrolli all).

Profilaktika (korduvate ja häirivate rünnakute korral):

  • elustiili muutused: regulaarne une- ja söögikordade rütm, stressijuhtimine, piisav vedeliku tarbimine;
  • farmakoteraapia — arsti juhendamisel võivad kaaluda cyproheptadiin, propranolool, amitriptüliin, topiramaat või magneesium, sõltuvalt konkreetsest juhtumist;
  • psühholoogilised meetodid ja käitumisteraapia stressi/ärevuse leevendamiseks;
  • võimalike vallandajate vältimine (toidud, tühjaksjäämine jms).

Ravi valikul on oluline konsulteerida lastearsti või neuroloogiga, et leida lapsele kõige sobivam ja ohutum lähenemine.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge kohe arsti poole või erakorralisse abi, kui esineb:

  • terav või progresseeruv kõhuvalu, mis ei taandu;
  • kõrge palavik, tugev oksendamine, vere oksendamises või väljaheites;
  • kõhuvalu koos teadvusehäire, äkilise nõrkuse või neuroloogiliste sümptomitega;
  • liigne kehakaalu langus või kasvupuudulikkus;
  • esmakordne väga tugev kõhuvalu.

Konsulteerige perearsti või eriarstiga ka siis, kui rünnakud on korduvad ning häirivad kooliskäimist või igapäevaelu — sageli saab olukorda märgatavalt parandada profülaktilise raviga ja elustiili muudatustega.

Prognoos

Paljude laste puhul leevenevad või kaovad kõhumigreeni rünnakud teismeeaks. Siiski võivad mõned neist edasi areneda klassikaliseks migreeniks täiskasvanueas. Õigeaegne diagnoos ja sobiv ravi aitavad vähendada rünnakute sagedust ja tugevdada lapse elukvaliteeti.

Kokkuvõttes — kõhumigreen on laste seas suhteliselt levinud ja tihti ravimisel hästi juhitav seisund. Tähtis on korrektne diagnoos, vallandajate tuvastamine ja sobiva ravi planeerimine koostöös arstiga.