Clostridium difficile on bakteriliik. Seda nimetatakse sageli C. diff (hääldatakse „si dif”). Tegemist on grampositiivse bakteriga, mis kuulub perekonda Clostridium. C. difficile võib elada inimese jämesooles (jämesooles) ilma sümptomeid põhjustamata — ligikaudu 2–5% täiskasvanutest on C. difficile kandjad. Mõnel inimesel aga kasvavad C. difficile bakterid käärsoolestikus kontrollimatult, nad toodavad toksiine ja ründavad soolestiku limaskesta. See põhjustab C. difficile poolt tekitatud koliiti — jämesoole põletikku (koliit).

Levimine ja riskitegurid

C. difficile levib peamiselt inimese väljaheidete kaudu. Bakteri spored on keskkonnas väga püsivad, taluvad kuiva keskkonda ja paljusid tavalisi desinfektante. Spored võivad kesta pindadel, riietel ja käepidemetel, mistõttu nakkus levib kergesti haiglates, hooldekodudes ja teistes tervishoiuasutustes. Ainult Ameerika Ühendriikides sureb sellesse aastas umbes 14 000 inimest.

Tõhusad riskitegurid ja vallandajad on:

  • antibiootikumide kasutus (eri antibiootikumid häirivad normaalseid soolebaktereid, võimaldades C. difficile ülekasvu);
  • vanus (eakad on suuremas riskis);
  • pikaajaline haiglas viibimine või hooldekodus elamine;
  • immuunpuudulikkus või raske haigus;
  • soolestiku operatsioonid või seedeensüümide muutused;
  • varasem C. difficile infektsioon (suurem kordumise tõenäosus).

Sümptomid

C. difficile infektsiooni sümptomid võivad olla kerged kuni eluohtlikud. Levinumad nähud on:

  • vedel või vesine kõhulahtisus (sageli mitu korda päevas);
  • kõhuvalu ja tundlikkus; krambid;
  • palavik, iiveldus;
  • verine või limane väljaheide teatud juhtudel;
  • dehüdratsioon, nõrkus;
  • raskematel juhtudel kiire südame löögisagedus, madal vererõhk ja šokk (fulminantne koliit).

Diagnoos

Diagnoos põhineb tavaliselt haiguse sümptomitel ja väljaheiteproovide laboriuuringutel. Kasutatavad testid hõlmavad:

  • stoolitoksiini testid (tuvastavad bakteritoksineid);
  • NAAT/PCR-testid (tugev tundlikkus, tuvastavad toksigeenseid geene);
  • ensüümi immunoassaysid — kiiremad, kuid vähem tundlikud;
  • raskemate juhtude korral võib teha kolonoskoopiat, kus nähakse pseudomembraane tüüpilist pseudomembraanset koliiti.

Oluline on kliiniline hinnang: mõnikord võib PCR tuvastada ainult koloniseeritud isikuid ilma haiguseta, seega testi tulemusi tuleb tõlgendada koos sümptomitega.

Ravi

Ravi sõltub haiguse raskusastmest:

  • esimene samm on sageli võimalusel eelneva antibiootikumi katkestamine või selle asendamine vähem riskantse antibiootikumi vastu;
  • esmasel ja korduvatel juhtudel on tänased esmavaliku ravimid suu kaudu manustatav vancomycin või fidaxomicin (seda määravad arstid vastavalt juhenditele);
  • metronidazol oli varasemalt sagedane valik, kuid nüüd ei ole see enam esmavalikuks, välja arvatud juhul, kui teised ravimid ei ole kättesaadavad;
  • fulminantse ehk eluohtliku koliiidi korral võib vaja minna intravenoosset ravi, kõrge tilgaannuse suukaudset vancomycini ja mõnikord kirurgilist sekkumist (nt osaline või täielik kolektoomia);
  • taasuvate infektsioonide korral on efektiivne meetod soolestiku mikrobiota transplantatsioon (fükalne mikrobiota transplantatsioon, FMT), mis taastab normaalse mikrobioomi ja vähendab kordumisi;
  • vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimine, valu ja palaviku leevendamine ning toetav ravi on olulised.

Tüsistused ja kordumised

C. difficile võib põhjustada tõsiseid tüsistusi, näiteks:

  • pseudomembraanne koliit;
  • toksiline megakool (jämesoole laienemine ja paralüüs);
  • sooleperforatsioon, sepsis ja surm raskematel juhtudel.

Korduv infektsioon on tavaline: pärast esmast episoodi esineb kordus ligikaudu 15–25% juhtudest ning korduvate episoodide järgselt kordumise tõenäosus suureneb (mitme korduse korral võib see ulatuda suurematesse protsentidesse). Soolestiku mikrobiota taastamise meetodid (nt FMT) on korduvuse vähendamisel tõhusad.

Ennetus

Ennetus on eriti oluline tervishoiuasutustes. Peamised soovitused:

  • edendada antibiootikumide säästlikku kasutamist (antimikroobne juhtimine);
  • haigete isoleerimine ja kontakt-kaitse (kinnaste ja mantlite kasutamine);
  • pindade puhastamine sporotsiidsete vahenditega (nt klooripõhised lahused), sest spored on vastupidavad tavalistele desinfektantidele;
  • kätehügieen — seebi ja veega pesemine on spore vastu tõhusam kui alkoholipõhised kätepuhastusvahendid;
  • õige puhastuse ja desinfitseerimise protokollide järgimine haiglates ja hooldekodudes ning personali koolitus.

Kui kahtlustate C. difficile infektsiooni (eriti peale antibiootikumikuuri või haiglas viibimist), pöörduge arsti poole — varajane diagnoos ja asjakohane ravi vähendavad tüsistuste ja nakkuse leviku riski.