Perifeerne närvisüsteem (PNS): määratlus, ülesanded ja jaotus

Perifeerne närvisüsteem (PNS): selge määratlus, ülesanded ja jaotus — somaatiline, autonoomne ja soolestiku ENS. Funktsioonid, kaitse ja riskid. Leia kõik vastused siit.

Perifeerne närvisüsteem ehk PNS on osa närvisüsteemist. See koosneb närvidest ja ganglionidest, mis asuvad väljaspool kesknärvisüsteemi (aju ja seljaaju). PNSi peamine ülesanne on ühendada kesknärvisüsteem (KNS) jäsemete ja organitega.

PNS ei ole luuga kaitstud nagu kesknärvisüsteem. Seetõttu puutub see kokku toksiinide ja mehaaniliste vigastustega. Perifeerne närvisüsteem jaguneb somaatiliseks närvisüsteemiks (SNS) ja autonoomseks närvisüsteemiks (ANS). Kuid soolestiku närvisüsteemi (ENS) võib vaadelda kui kolmandat omaette haru ja mitte kui osa autonoomsest närvisüsteemist.

Struktuur

Perifeerne närvisüsteem koosneb närvikimpudest (närvidest), närvirakkude kehadest (ganglionidest) ja nende tugikoest. Närvikiud on aksonid, mida katavad müeliinkestad moodustunud Schwanni rakkudest (perifeerses närvisüsteemis müeliniseerivad Schwanni rakud). Närve ümbritsevad kolm sidekoe kihti: endoneurium (üksikute aksonite ümber), perineurium (närvikimpu ümber) ja epineurium (kogu närvi ümber). Ganglionid sisaldavad närvirakkude kehi ja võivad olla sensoorse või autonoomse iseloomuga.

Funktsioonid

• Sensoorsed (afferentsed) kiired toovad informatsiooni nahalt, lihastelt ja siseorganitelt KNS-i — näiteks valu, puudutus, temperatuur ja proprioseptsioon.
• Motorilised (efferentsed) kiired juhivad lihaste kontraktsioone ja kontrollivad tahtlikke liigutusi.
• Autonoomsed ühendused reguleerivad südametööd, vererõhku, seedimist, näärmete sekretsiooni jpm.
• Refleksid — lihtsad närviraamid (nt põlverefleks) toimivad PNS-i ja KNS-i vahelistes lühikestes ahelates.

Jagunemine ja peamised osad

• Somaatiline närvisüsteem (SNS) juhib tahtlikke liigutusi ja viib ajju kehalt tuleva sensoorset informatsiooni. Siia kuuluvad motoorsed närvid, mis kontrollivad skeletilihaseid, ja sensoorse informatsiooni närvid.
• Autonoomne närvisüsteem (ANS) jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks ning reguleerib automaatseid keha funktsioone. ANS mõjutab näiteks südame löögisagedust, bronhide toonust ja seedetrakti aktiivsust.
• Soolestiku närvisüsteem (ENS) — küll tihti loetakse ENS osa ANS-ist, on see enteriline võrgustik, mis suudab seedimise protsesse juhtida suhteliselt iseseisvalt.
• Kraniaalsed ja seljaaju närvid — PNS hõlmab tavaliselt 12 paari kraniaalnärve ja 31 paari seljaajunärve, mis väljuvad KNS-ist ja innerveerivad eri kehaosi.

Perifeersed närvid ja ganglionid

Ganglionid võivad olla dorsaaljuure sensoorse tüübi (dorsal root ganglia) või autonoomse tüübi (nt vegetatiivsed ganglionid). Perifeersed närvid sisaldavad nii sensoorsed kui ka motoorsed kiud ja võivad olla myeliniseeritud (kiirema juhtivusega) või unmyeliniseeritud. Närvi ja selle komponentide struktuur tagab juhtivuse, kuid ka kaitsele—perineurium loob eraldusbarjääri ja tungib infektsioonide eest.

Kahjustused ja taastumine

PNS on vähem kaitstud kui KNS ja seetõttu vastuvõtlik vigastustele, toksilistele mõjudele, metaboolsetele haigustele (nt diabeet) ja nakkustele. Perifeersete närvide kahjustuse mõisted ja raskusastmed:

• Neuropraxia — ajutine juhtivushäire ilma aksoni katkestuseta, tavaliselt pareneb kiiresti.
• Axonotmesis — akson on kahjustatud, kuid sidekoe katte struktuurid võivad jääda suhteliselt säilinuks; toimub Walleriani degeneratsioon ja hiljem aksoni taassünn.
• Neurotmesis — närvi täielik läbikatus või lõikus; taastumine on piiratum ja sageli vajab kirurgilist réstaureerimist.

Perifeerse närvi taastumine on võimalik tänu Schwanni rakkude toetavale rollile: pärast aksoni kahjustust puhastatakse distaalne osa (Walleriani degeneratsioon) ja Schwanni rakud suunavad uue kasvu. Keskmine kasvutempo on umbes 1–3 mm päevas, kuid see sõltub vigastuse asukohast ja raskusastmest.

Kliiniline tähendus ja diagnostika

Perifeersete närvide haigused (perifeersed neuropatiad) võivad avalduda nõrkuse, tundlikkuse häirete, valu ja autonoomsete sümptomitena. Levinud põhjused on diabeet, immuunsüsteemi haigused (nt Guillain-Barré sündroom), toksilised kahjustused, pärilikud närvihaigused ja trauma.

Diagnoosimisel kasutatakse:

• Närvi juhtivuse uuringuid ja EMG (elektromüograafia) närvikahjustuse tüübi ja lokaliseerimise hindamiseks.
• Neuroloogilist uuringut sensoorsete ja motoorsete defitsiitide kaardistamiseks.
• Pildidiagnostikat (ultraheli, MRT) närvikahjustuste ja kompressiooni otsimiseks.

Ravi võib hõlmata põhjuse kõrvaldamist (nt glükoositaseme kontroll diabeedi korral), valu juhtimist, füsioteraapiat, närvirekonstruktsiooni ehk kirurgiat ning immuunsüsteemi mõjutavaid ravimeid autoimmuunsete neuropaatide puhul.

Kokkuvõte

Perifeerne närvisüsteem ühendab keha ja KNS-i, võimaldades sensoorset tajumist, motoorset kontrolli ning autonoomset regulatsiooni. Kuigi PNS suudab teatud määral taastuda, on see ka haavatav vigastuste ja toksiliste mõjude suhtes, mistõttu on varajane diagnoos ja sobiv ravi olulised funktsiooni säilitamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on perifeerne närvisüsteem?

K: Milline on PNSi peamine funktsioon?

K: Mille poolest erineb PNS kesknärvisüsteemist?

K: Kuidas on PNS jaotunud?

K: Kas soolestiku närvisüsteem (ENS) on osa autonoomsest närvisüsteemist?

K: Mille eest vastutab somaatiline närvisüsteem?

K: Mille eest vastutab autonoomne närvisüsteem?

Otsing