Pithoviirus
Pithoviirus on hiidviiruse perekond, mis nakatab amööbe. Tegemist on kahesuunalise DNA-viirusega, mis kuulub suurte DNA-viiruste klade'i. Seda kirjeldati esmakordselt 2014. aastal pärast seda, kui elujõuline isend leiti 30 000 aasta vanusest jääsüdamest, mis oli kogutud Siberis, Venemaal, igikeltsast.
See on 50% suurem kui eelmised suurimad teadaolevad viirused, kuid Pandoravirus on suurima viiruse genoomiga, mis sisaldab 1,9-2,5 megabaasi DNA-d. Pithoviirusel on paks, ovaalne sein, mille ühes otsas on avaus. Sisemiselt meenutab see struktuur meekärgedega.
Selle genoomi
Pithoviiruse genoomis on 467 erinevat geeni, mis on rohkem kui tavalisel viirusel, kuid palju vähem kui Pandoraviirusel. Selle genoom on palju vähem tihedam kui mis tahes muu teadaolev viirus. Kaks kolmandikku tema valkudest ei erine teistest viirustest. Vaatamata füüsilisele sarnasusele Pandoraviirusega, näitab Pithoviiruse genoomijärjestus, et ta on selle viirusega vaevalt seotud. See sarnaneb rohkem mõne teise viiruse perekonna liikmetega. Need perekonnad sisaldavad kõik suuri DNA-genoomiga ikosaedrilisi viirusi. Pithoviiruse genoomi GC-sisaldus on 36%, mis sarnaneb Megaviridae'ile, samas kui pandoraviiruste puhul on see üle 61%.
Replikatsioon
Pithoviiruse genoom on üks ringikujuline, kahesuunaline DNA (dsDNA) kromosoom, mis koosneb umbes 610 000 aluspaarist (bp). Selle DNA-st saadakse 467 erinevat valku. Genoom kodeerib kõiki mRNA tootmiseks vajalikke valke; need valgud on olemas puhastatud viirustes.
Pithoviirus teeb kogu oma replikatsioonitsükli peremehe tsütoplasmas, mitte tüüpilisemal viisil peremehe tuumas.
Discovery
Pithovirus sibericum avastati 30 000 aasta vanusest Siberi igikeltsa proovist. Viirus avastati 30 m sügavusele mattunud hilispleistotseeni setetest. See leiti, kui 2000. aastal kogutud jõekaldaproovid paljastati amööbiga. Amööbid hakkasid surema ja leiti, et need sisaldavad hiigelviruseid. Autorid ütlesid, et nad said idee uurida igikeltsa proove uute viiruste leidmiseks pärast seda, kui nad lugesid kaks aastat varem katset, mille käigus elustati sarnane vananenud seeme.
Kuigi viirus on inimesele kahjutu, tekitas selle elujõulisus pärast aastatuhandete pikkust külmutamist muret, et globaalsed kliimamuutused ja tundra puurimistööd võivad viia potentsiaalselt ohtlike viiruste väljakaevamiseni. Teised teadlased eitavad, et see kujutab endast reaalset ohtu.
