Tasmaania kurat (Sarcophilus harrisii) on lihasööja imetajatest. Ta on marssupiaalne, mis tähendab, et tal on väike kott, milles ta kannab oma lapsi. See on suurim lihasööja marsupiaal maailmas. Ta on öine, mis tähendab, et ta magab päeval ja on öösel ärkvel. Tasmaania kuradid elavad praegu ainult Austraalia saareriigis Tasmaanias. Nad eelistavad elupaiku, kus on piisavalt peidukohti ja toitu: metsad, põõsastikud ja avatud alad, kus leidub järelejäetud surnukehi ning väiksemaid loomi ja linde.
Kurat on umbes sama suur kui väike koer, tal on laia pea ja lühike saba. Isased kuradid on tavaliselt suuremad kui emased; isased võivad kaaluda kuni 12 kg ja olla umbes 30 cm või rohkem keha kõrgusega (keha pikkus koos sabaga on tunduvalt suurem). Tal on must karvkate ja ta teeb valju ja väga hirmuäratavat kriiskavat häält. Kurat on nii aktiivne ja osav röövloom kui ka tõhus röövija; ta kütib väiksemaid loomi, lindusid ja roomajaid ning toitub sageli ka surnud loomadest. Kuradil on väga tugevad hambad ja lõuad ning ta võib süüa kogu saagi, sealhulgas luid ja karva — see aitab ära kasutada toitu, mida paljud teised kiskjad ei suuda tarbida.
Reproduktiivsüsteem on tüüpiline marsupiaalidele: paaritumine toimub aastas teatud ajal, rasedusaeg on lühike ja sündinud pojad, nn joey’d, arenevad algselt emakotis. Emase kott on kaitsvaks pesaks noortele; kuigi ema võib sünnitada rohkem järglasi, on tema imetamisvõime piiratud ja ainult mõned joey’d jõuavad ellu ja kasvavad suuremaks. Noorloomad jäävad esmalt kotta ning hiljem kasvavad nad pesas ja hakkavad sõltumatumaks saama enne lõplikku iseseisvumist.
Kaitse, haigused ja ohud
Tasmaania kurat suri Austraalia mandril välja umbes 3000 aastat tagasi — enne Euroopa asustamist 1788. aastal. Tasmaanias neid kütiti ja mõnel perioodil peeti neid ka kahjuriteks. Näiteks 1930. aastatel pakkus Van Dieman's Land Company tasusid tapetud loomade eest: 25 senti iga tapetud isase ja 35 senti iga tapetud emase eest. 1941. aastal võeti nad ametlikult kaitse alla.
Muu hulgas on tänapäeval suurimaks ohuks Tasmaania kuratite seas aga nakkav vähkkasvajahaigus, tuntud kui devil facial tumour disease (DFTD). See viirusetaoline kantav vähk levib hammustuste kaudu ja põhjustab näotuumoreid, mis takistavad loomal söömist ja lõppkokkuvõttes viivad sageli surmani. Alates 1990ndatest on enamikul loendatud populatsioonidel täheldatud suuri langusi — mõnes piirkonnas kuni paljudsada protsenti — ning see on toonud liigi äärmise surve alla. Lisaks haigustele ohustavad kurateid ka liiklusõnnetused, elupaikade kadu ja vahel kokkupõrked inimestega.
Vastuseks ohule toimuvad mitmed kaitse- ja taastamisettevõtmised: järelevalve ja andmekogumine vabalt elavatest populatsioonidest, haiguse uurimine ning ravimeetodite ja vaktsiini väljatöötamine, aretus- ja kindlustuspoblemite programmid loomaaedades ning haigusest vabad „kindlustuspopulatsioonid” mere- või saarealaga asustatud piirkondades ja mõnikord ka mandril. Samuti on tehtud katselisi ümberpaigutusi ja elupaikade kaitsetöid, et hoida säilinud populatsioone ja vähendada inimtekkelisi riske.
Käitumine ja ökoloogiline roll
Tasmaania kurat on enamasti üksik, kuid ta koguneb meeleldi suurematel surnuplatsidel, kus loomad söövad koos ja kujuneb konkureerimisjärjestus — dominantsemad isendid saavad süüa esimesena. Isaste vahel võivad paaritumisperioodil tekkida vägivaldsed heitlused. Kuradi tugev lõualihaste ja hambastik võimaldavad tal murda luid, mis teeb temast olulise skavengi: ta aitab looduses ära koristada surnukehi ja piirata haiguste levikut, mille puhul surnud loomad muidu püsiksid lagunevas seisundis pikka aega.
Eluaeg looduses on tavaliselt mitu aastat (tihti 5–6), kuid haigused ja õnnetused vähendavad keskmist eluiga. Vangistuses võivad kuradid elada kauem tänu meditsiinilisele hooldusele ja regulaarsele toidule.
Inimeste ja kultuuri suhted
Tasmaania kurat on Tasmaania sümboolne loom ja teda kasutatakse sageli turismi- ja looduskaitse tähisena. Populaarse kultuuri üks tuntumaid kujutisi on Looney Tunes’i tegelane „Taz”, kes põhineb kuradi agressiivsel välimusel ja hurraakooridel. Samas on liigi kaitse ja ellujäämine kriitilise tähtsusega nii ökoloogiliselt kui ka kohalikus kultuurilises mõttes.
Kokkuvõtvalt on Tasmaania kurat ainulaadne kiskja ja skavenger, kelle tugevad lõuad, öine eluviis ja marsupiaalse aretuse eripärad eristavad teda paljudest teistest imetajatest. Kuigi minevikus oli ta laialt levinud ka Austraalia mandril, seisab liigi tulevik täna silmitsi tõsiste väljakutsetega, mille vastu tegeletakse teadusuuringute ja kaitseprogrammide abil.
