Terocefaaliad („loomapead“) on välja surnud teriodontide hõimkonda kuuluv therapsiate rühm. Nad elasid ligikaudu keskmisest permist kuni triassini, ajavahemikus umbkaudu 265–245 miljonit aastat tagasi — ehk umbes 20 miljoni aasta jooksul.
Terocefaaliate nimi tuleneb tihti suurtest ja suhteliselt lühikestest koljudest. Nende koljustruktuur ja hambaehitus viitavad enamasti lihasööjlikule eluviisile: esines selgelt diffeerentseeritud hammaste komplekt (erinevad lõike- ja purihambad), tugevad lõualihased ja mõnel rühmal ka arenenud hambumuse kohandused saagi lõhkamiseks.
Anatoomiliselt meenutasid terocefaaliad mõningatel joonetel roomajaid, mistõttu neid mõnikord kirjeldatakse kui „imetajataolisi roomajaid“. Tegelikult on terocefaaliad lähimad sugulased tsünodontidele, kellest hiljem arenesid imetajad. See lähedus peegeldub mitmes kolju- ja hambastruktuuris ning teistes sisemistes tunnustes, mis annavad olulist teavet imetajate evolutsiooni kohta.
Mõned fossiilsetel joonistel märgatud tunnused — näiteks nina piirkonna närvikanalite arv ja asend — on tõlgendatud viitena võimalikele visketele või isegi karvade algsetele vormidele. Sellised järeldused on siiski osaliselt oletuslikud ning terocefaaliate fülogeneesi, anatoomia ja füsioloogia osas on endiselt palju lahtiseid küsimusi ja aktiivset uurimist.
Terocefaaliate fossiile on leidunud eriti palju Lõuna-Aafrika Karoo kompleksist, kuid tüüpilised leiud on teada ka Venemaalt, Hiinast ja Antarktikast. Varased lõunas pool (Gondwana) leitud leiud viitavad, et rühm tekkis tõenäoliselt lõunapoolsetes piirkondades ja levis sealt suhteliselt kiiresti üle maailma, hõlmates Pangea eri osi.
Suur osa terocefaaliate mitmekesisusest hävis perm-triase massihävingu ajal, kuid osa alamrühma (Eutherocephalia) liike jäi ellu kuni varases triassis ja koges seal teatud määral ümberkohanemist ja mitmekesistumist. Viimased terocefaaliad kadusid siiski triassi varase-keskmise tsooni jooksul; nende väljasuremise täpsed põhjused pole üheselt selged, kuid tõenäoliselt mõjutasid seda kombineeritult kliimamuutused, ökoloogiline ümberstruktureerumine pärast massihävingut ning konkurents teiste selgroogsete rühmadega (näiteks kiiresti mitmekesistunud arkhosauridega).
Terocefaaliate uurimine on paleontoloogias oluline, sest see rühm annab väärtuslikku teavet therapsiate arengust ja imetajatele eelnenud stratigraafilistest ning funktsionaalsetest muutustest. Uued leiud ja kaasaegsed analüüsimeetodid (nt mikro-CT, isotoopanalüüs ja luuhistoloogia) aitavad järk-järgult täpsustada nende eluviisi, kasvukiiruse ja suguvõsa siseseid suhteid.