Tiigermardikad on suur mardikate rühm mardikate perekonnas Carabidae. Teada on umbes 2600 liiki ja alamliiki, millest kõige rikkalikum on idapoolses (Indo-maalaja) piirkonnas, millele järgneb neotroopiline piirkond. Mõnes taksonoomias käsitletakse tiigermardikaid (tiger beetles) eraldi rühmana (Cicindelinae või isegi perekonnana Cicindelidae), mistõttu liigiarvud ja liigitus võivad allikati erineda.

Omadused

Tiigermardikad on kõigile tuntud kui aktiivsed kiskjad. Tuntuimad tunnused:

  • Võimsad lõuad, mida kasutatakse saagi tabamiseks ja purustamiseks; lõuad on sageli teravad ning sobivad nii putukate kui ka väiksemate selgrootute tükeldamiseks.
  • Pikad jalad ja hästi arenenud liigutusvõime, mis võimaldab kiiret jooksmist ja äkilisi pöördeid.
  • Suured silmad, mis annavad hea nägemise ning aitavad saaki märgata ja koordineerida kiiret rünnakut.
  • Lai pea ja voolunud kehaehitus, mis soodustab kiiret liikumist.
  • Paljud liigid on värvikirevad: värvilised metallikläike või julgete joonte ja laikudega ning elytrad (kõvade tiibade) muster aitab liikide eristamisel.

Kiirus ja suhteline võime

Tiigermardikad on tuntud oma jooksukiiruse poolest. Mõned liigid võivad joosta kuni umbes 9 km/h (5,6 mph). Kiirus, kui seda vaadata kehapikkuse suhtes, on tiigermardikate puhul erakordselt suur — paljude liikide puhul moodustab see mitu korda nende kehapikkust sekundis. Selliseid suhteid võrreldes inimese või olümpiasprindi kiirusega tuleb tõlgendada ettevaatlikult, sest võrdlus sõltub organismi suurusest ja mõõtühikutest; siiski annab see aimu nende liikumiskiiruse eripärast ja käitumuslikust kohanemisest kiskjana.

Levik ja elupaigad

Tiigermardikaid leidub laialdaselt üle maailma, kohati eri elupaikadega harjunult — alates liivastest rannikualadest ja kõrbepiirkondadest kuni niiskete metsaniitudeni. Traditsiooniliselt mainitakse, et neid ei esine Antarktikas; varasemates teavetes on viidatud ka Tasmaanias puudumisele, kuid leviku üksikasjad sõltuvad liigi ning taksonoomia täpsusest. Paljud liigid on elupaiga suhtes spetsiifilised: mõned elavad liivasel rannikuäärsel alal, teised eelistavad saviseid või avatud rohumaid.

Käitumine ja toitumine

Tiigermardikad on valdavalt päevased ja väga aktiivsed saagijahtijad. Nad kasutavad kombineeritult kiiret jooksu ja head nägemist saagi jälitamiseks ning löövad lõugadega hävitava hammustuse. Toiduks on enamasti teised putukad (kärbsed, rahnurotid, termiidid jm) ning mõnikord väiksemad selgroogsed. Nooremad (larvaalsed) staadiumid elavad tavaliselt maa-alustes lurkudes ja püüavad ahvatlevat saaki sellest avausest löögiga kinni.

Eluring ja paljunemine

Enamik tiigermardikaid läbib täieliku moonde (munast, vastsest, puperdist kuni täiskasvanuni). Emane muneb tavaliselt mullapinnale või selle lähedusse; vastsed elavad sageli maa pinna all puuravates avades, kust nad hüppavad välja ja haaravad mööduva saagi. Paljunemiskäitumine ja eluea pikkus varieeruvad liigiti.

Tähtsus inimesele

  • Bioloogiline kontroll: tiigermardikad aitavad looduslikult kontrollida putukapopulatsioone ning on seega kasulikud põllumajanduses.
  • Uurimisobjekt: nende kiirus, nägemine ja röövimiskäitumine on huvitavad uurimisvaldkonnad käitumis- ja ökoloogidele.
  • Fotonautimine ja loodusvaatlus: värvilised ja aktiivsed liigid on populaarsed fotograafide ja loodusvaatlejate seas.

Kaitse ja ohud

Mõned liigid, eriti need, kes on seotud spetsiifiliste elupaikadega (nt liivarannad või liivaservalised alad), on ohustatud elupaikade kadumise, inimtegevuse ja saaste tõttu. Põhilised ohud on:

  • elupaikade hävimine ja killustumine;
  • põllumajanduskemikaalide ja insektitsiidide kasutamine;
  • inimeste segamine rannikualadel ja liivaste elupaikade häirimine;
  • mürgistus ja invasiivsed liigid.

Paljudes piirkondades on uuringud ja kaitsealgatused suunatud ohustatud liikide elupaikade taastamisele ja kaitsele.

Kuidas tiigermardikaid vaadelda

  • Parim aeg on sageli päevasel ajal, kui paljud liigid aktiivselt liiguvad ja jahivad.
  • Vaatlusel tuleks vältida liigselt häirimist — eriti emased ja varajased larvaalid on haavatavad.
  • Fotografeerides hoidke minimaalset kaugust ja ärge lükake mardikaid maapinnalt eemale, et mitte kahjustada nende elupaika.

Lõppsõna

Tiigermardikad on mitmekesine ja eestlastele silmapaistvalt huvitav putukarühm — kiirete liikumiste, tugevate lõugade ja värvilise välimuse tõttu. Nende roll ökosüsteemis kui kiskjad ja kui indikaatorliigid elupaikade tervise kohta teeb neist väärt uurimis- ja kaitseobjekti. Kui huvitute lähemalt, tasub otsida kirjandust, mis käsitleb kohalikke liike ning nende elupaikadele omaseid vajadusi.