Timema on lühikeste kehadega, veidi paksemate kepikeste sugukond. Nad moodustavad eraldiseisuva rühma (perekond Timematidae) ja erinevad paljudest pikkadest, tihti alakäelisedest pulkputukatest. Timema liigid on peamiselt kodumaised Ameerika Ühendriikide lääneosas, eelkõige California ja selle lähiümbruse põõsaste ja rändrajoonide piirkondades.
Fülogeneetiline positsioon
Võrreldes teiste pulkputukatega (klass Phasmatodea) on perekond Timema põhiline. See on Phasmatodea fülogeneetilisest puust kõige varem lahkuva elusharu. Seetõttu käsitletakse mõnikord kõiki teisi kepikõvitajaid eraldi rühmana "Euphasmatodea" — nii rõhutatakse Timema eripära ja evolutsioonilist vanust.
Liigiline mitmekesisus ja levik
Perekonda kuulub umbes 21 liiki, mis on enamasti piiratud lokaalsete taimkatte tüüpide ja geograafiliste aladega. Nad elavad eelkõige põõsastikes, kuivas rannikualade põõsastes ja segametsades, kus leidub nende toitvaid taimi. Paljud liigid on range ühe või mõne hosttaimeliigiga seotud, mis mõjutab nii nende jaotust kui värvimustrite kohastumist taustaga.
Morfoloogia ja eluviis
Timema on suhteliselt väiksed, tiheda kehaehitusega kepikad: nad on oluliselt lühemad ja paksemad kui paljud teised Phasmatodea esindajad. Enamasti puuduvad neil tiivad ja neil on lihtne, varjule suunatud kehakuju. Suurus jääb üldjuhul mõne sentimeetri piiresse ning isased on tihti väiksemad kui emased (seksuaalne dimorfism).
Timema-kepp on peamiselt öösel toituv: nad veedavad päevasel ajal puhates taimede lehtedel või koorel, millest nad toituvad. Nad on maskeeritud — Timema liikidel esinevad erinevad värvid (roheline, hall või pruun) ja mustrid (triibud või täpid), mis sobivad nende taustaga ning aitavad vältida röövloomade tähelepanu. Paljud liigid on tihedalt seotud konkreetselt hosttaimedele, näiteks põõsastele, mille lehtedel nad peituvad ja mille kehavärviga neid sageli vibutakse.
Paljunemine ja parthenogenees
Enamik Timema liike paljuneb suguliselt, kuid perekonnas esinevad ka suguta paljundumise (parthenogeneesi) juhtumid. Viis Timema 21 liigist on parthenogeneetilised, sealhulgas kaks liiki, mis on paljunenud suguliselt juba miljon aastast või pikemat aega — see on üks pikemaid teadaolevaid suguvõimetu perioode putukate hulgas. Parthenogenees tähendab, et emased toodavad järglasi ilma isaste viljastamiseta; sellised populatsioonid koosnevad peamiselt geneetiliselt sarnastest klonidest.
Parthenogeneesi esinemine pakub huvi nii evolutsiooni- kui ökoloogiauuringutes: see mõjutab geneetilist mitmekesisust, kohanemisvõimet ja vastupanu haigustele. Samas võimaldab suguta paljunemine mõnel liigil kiiresti vallutada uusi sobivaid elupaiku ilma paaritumispartnerit otsimata.
Ümbrus ja ökoloogiline roll
Timema munevad tavaliselt maapinnale või lehevarre külge ning paljud liigid talvituvad munafaasina. Nende munad võivad olla välimuselt sarnased seemnetega, mis aitab neid varjata. Põlvest kuni täiskasvanuks kasvamine kulgeb mitme vastsestaadiumi kaudu (hemimetaboolne areng), kus iga lutseripuuvahetus lähedal viib suurema kehakuju ja suguküpsuseni.
Röövloomadeks on linnud, roomajad ja putukad-püüjad ning Timema peidavad ennast ja kasutavad mimikri, et sellega toime tulla. Mõned liigid on ka teemaks ökoloogilise liigistumise uuringutes, kus on näidatud, et erinev värvimus ja hosttaime-eelistus võivad soodustada liigitumise protsessi.
Kaitse ja säilitamine
Kuigi Timema liigid ei kuulu laialdaselt tuntud ohustatud liikide hulka, võivad lokaalse leviku, habitatikaotuse ja taimkatte muutuste tõttu mõned populatsioonid olla haavatavad. Parthenogeneetilised populatsioonid, kelle geneetiline mitmekesisus on madalam, võivad olla eriti tundlikud keskkonnamuutustele ja haigustele. Ökoloogiline uuring ja elupaikade kaitse aitavad tagada nende unikaalsete kepikeste säilimise.
Tõsisemad teadusuuringud on Timema liike kasutanud mudelorganismidena ökoloogia- ja evolutsioonibioloogia küsimustes, eriti seoses kamuflaaži, kohanemise ja suguvõimetu paljunemise pikaajalise püsivusega.
