Titanosaurused olid suurte sauropoodide dinosauruste rühm. Koos brachiosauruste ja nende sugulastega moodustavad nad suurema klanni Titanosauriformes. Tuntud on nad eelkõige oma massiivse kehakujuga, pikast kaelast ja suhteliselt väikesest peast võrreldes kehaga. Enamik titanosauruseid elasid kriidiajal, eriti ülemkriidis, ning nad olid viimased suured sauropoodid enne kriidi-paleogeeni väljasuremist.
Nad olid ühed kõige raskemad olendid, kes kunagi maa peal kõndinud. Titanosauruste hulka kuulusid Saltasaurus, Isisaurus, Argentinosaurus ja Paralititan. Sellesse rühma kuuluvad ka suurimad teadaolevalt eksisteerinud maismaaloomad, nagu Patagotitan - hinnanguliselt 37 m pikk ja 69 tonni kaaluv - ning samast piirkonnast pärit võrreldava suurusega Argentinosaurus ja Puertasaurus. Nad said oma nime Vana-Kreeka mütoloogiliste titaanide järgi.
Titanosaurused olid viimane suur sauropoodide rühm enne kriidiajastu-paleogeeni väljasuremist. Nad olid oma aja domineerivad taimtoidulised. Fossiilsed tõendid viitavad sellele, et nad asendasid teised sauropoodid, nagu diplodotsiidid ja brachiosauriidid, mis surid välja ülemise jura ja keskmise kriidi vahelisel ajal.
Morfoloogia ja suurus
Titanosaurused olid väga erineva suurusega: mõned liigid olid mõõdukalt suured (umbes 10–15 m pikkused), teised aga hiiglaslikud (üle 30 m). Iseloomulikud tunnused hõlmavad:
- pika kaela ja pika saba;
- väikest pead, mis oli võrreldes kehaga suhteliselt õhuke;
- paksu, sammasjate jäsemete konstruktsiooni, mis kandis suure kehakaalu;
- lai-käigulist ("wide-gauge") kehahoidu mõnel liigirühmal, mis tähendas laiemat jalgeasendit;
- mitmete liikide puhul luude õõnsust (pneumaatilisus), mis aitas vähendada massi;
- mõnel liigil (nt Saltasaurus) ka väikeste luukilpide ehk osteodermide olemasolu.
Suurusehinnangud varieeruvad sõltuvalt säilinud fossiilidest ja meetoditest; väga suured hinnangud (kümned tonnid) on sageli umbkaudsed ja võivad muutuda uute leidude põhjal.
Levik ja fossiilne tõendusmaterjal
Titanosaurused olid globaalselt levinud, eriti Gondwana mandril (Lõuna-Ameerika, Aafrika, India, Antarktika) aga ka Laurasia aladel (Euroopa, Aasia). Nendest rühmadest on leitud nii üksikuid luid kui ka peaaegu täielikke skelette, jalajälgi, mune ning mõnel juhul ka embrüoid. Näiteks Auca Mahuevo (Argentina) ja erinevad Indiast ning Euroopast leitud munakolooniad annavad teavet paljunemise ja käitumise kohta.
Eluviis ja toitumine
Titanosaurused olid rangelt taimtoidulised. Nende pikk kael võimaldas saavutada erinevaid söögikõrgusi: mõned liigid võisid püüda kõrgeid okste osi, teised toituda madalamalt rohtlastelt ja põõsastelt. Hambad olid sobilikud peamiselt taime purustamiseks, mitte lõikamiseks nagu mõnel theropoodil. Fossiilid viitavad, et nad võisid elada kari- või rühmades — seda toetavad nii massilised luid sisaldavad leiud kui ka jalajälgedest saadud andmed.
Süsteemaatika ja tähtsamad liigid
Titanosauria on sauropoodide hulgas üks suuremaid klade ja selle koostis on uurijate seas pideva uurimise objekt. Mõned tuntumad ja sageli mainitud liigid ja perekonnad:
- Argentinosaurus — üks suurimaid esitatud hiiglasi;
- Patagotitan — hiljutiste leidude põhjal väga suureks hinnatud;
- Puertasaurus — veel üks väga suur Lõuna-Ameerika liigestest;
- Saltasaurus — tuntud osteodermide poolest;
- Isisaurus, Paralititan jt — tähenduslikud näited eri mandritelt.
Taksonoomiline töö jätkub, sest uued leiud ja täpsemad analüüsimeetodid (nt kladistiline analüüs) muudavad sageli arusaamist liikide vahelistest sugulusestest suhetest.
Paljunemine ja areng
Titanosaurused haudusid mune ja mõnikord moodustasid suured munakolooniad. On leitud ka embrüo luustikke ja munakoore struktuuri, mis annavad infot arenemisprotsesside kohta. Munade ja kolooniate leiud näitavad, et paljud liigid panid suures koguses mune ja kasutasid korduvkasutatavaid haudealasid — see strateegia aitas tagada järglaste suurema ellujäämise tõenäosuse kuigi vanemlik hoolitsus oli tõenäoliselt piiratud.
Väljasuremine ja paleobioloogiline tähendus
Titanosaurused püsisid domineerivalt mitu miljonit aastat kuni kriidi lõpu väljasuremiseni umbes 66 miljonit aastat tagasi (kriidi-paleogeeni hüdro-massiefekt). Nad täitsid olulist ökoloogilist nišši suurt kasvu nõudvate taimede tarbijatena ning aitasid kujundada kriidieelse maismaastiku taimestikku ja ainevoogusid.
Avastused ja uurimistöö
Paleontoloogia areneb edasi: uued leiud, paremad dateerimismeetodid ja anatoomilised analüüsid annavad pidevalt täpsemat pilti titanosauruste bioloogiast ja evolutsioonist. Iga leitud kollektsioon võib muuta hinnanguid suurusele, levikule või käitumisele, mistõttu on titanosaurused teaduses jätkuvalt üks tähelepanuväärsemaid uurimisvaldkondi.
Märkused: fossiilsete andmete tõlgendamisel tuleb meeles pidada, et palju suuruste- ja käitumishinnanguid teeb paleontoloogia fragmentaarsete leidude põhjal ning need võivad aja jooksul muutuda uute avastuste valguses.



