Neotenia on heterokroonia tüüp, mille puhul keha somaatiline (kehaline) areng on aeglustunud, kuid suguline küpsemine jätkub või toimub varem. Selle tulemuseks võivad olla suguküpsed loomad, kes säilitavad noorloomade või vastsete morfoloogilisi tunnuseid. Klassikaline ja sageli toodud näide on Axolotl, kes säilitab vees elamiseks kohastunud omadused (nt välised lõpused/gillid) täiskasvanueas.
Kuidas neotenia tekib ja mida see tähendab?
Neotenia on ajaliselt nihkunud arenguprotsesside tulemus: somaatilised muutused (nt keha- ja näo kuju, karvakatte areng, luidu kasv) kulgevad aeglasemalt kui tavaliselt, samal ajal kui suguline küpsemine võib toimuda normaalsel või isegi kiiremal ajal. See erineb teistest heterokrooniliste protsesside alamliikidest, nagu progenees (suguline küpsemine kiireneb) — paedomorfosis on üldisem termin noorolekuomaduste säilimise kohta täiskasvanul.
Neotenia võib olla põhjustatud geneetilistest muutustest, hormonaalsetest muutustest (nt kilpnäärme hormoonide roll sammakute puhul) või keskkonnatingimustest (nt vee temperatuur, toitumine, saastatus), mis mõjutavad arengut. Mõnikord on see adaptiivne: noorolekuomadused võivad anda kasu spetsiifilises elukeskkonnas (nt vees elavale salamandrile on kasulik säilitada lõpused ja hingamiskeskonda ujunimetus).
Näited
Axolotl (Axolotl) — klassikaline juhtum: järves või karjaalus elav salamander, kes tavaliselt jääb vees elavaks ja säilitab larvaalsed tunnused nagu välised lõpused/gillid. Axolotli saab kunstlikult sundida metamorfoseeruma kilpnäärmehormooni abil; see näitab, et protsess sõltub hormonaalsetest juhtimismõjudest.
Inimene — sageli on arvatud, et inimliik on vähemalt mingil määral neoteniline. Täiskasvanud inimeste füüsilised ja käitumuslikud omadused erinevad teiste täiskasvanud inimahvide omadustest ja meenutavad paljuski nooremaid inimahvide vorme. See on oluline teooria inimese evolutsiooni ja sotsiaalse käitumise uurimisel, kuigi selle ulatus ja seletusjõud on teadlaste seas osaülesande all.
Need on mõned inimese neootilised tunnused:
- lapik nägu ja suhteliselt lamedam kolju eesosa
- suurem aju mahult võrreldes näo suurusega
- vähene kehakarv (võrreldes paljude teiste primaatidega)
- väiksem nina ja lühem nägu
- vähendunud kulmuhari ja väiksemad silmalaugude erisused
- võrreldes lühikesed jäsemed suhtes torso pikkusega; käsi sageli lühem kui jalg
- suuremad silmad proportsionaalselt pea suurusega
- püstine kehahoiak (bipedalism) — osaline anatoomiline ümberkujundus, mis erineb neljakäpukilähedasest kehahoiakust
- hammaste ja lõualuude suhteliselt väiksem suurus võrreldes mõne muu primaadiga
Oluline teaduslik ja evolutsiooniline tähendus
Neotenia võib selgitada mitmeid inimliigile omaseid jooni, sh pika õpinguperioodi ja pikenenud aju arengut, mis võimaldab keerulisemat õppimist ja kultuurilist edasikandumist. Samas ei ole kõik erinevused inimeste ja teiste primaatide vahel puhtalt neoterilised — paljud tunnused on tekkinud mitme eri valiku- ja arenguprotsessi kokku mõjul.
Teadusuuringutes kasutatakse neotenia mõistet laialdaselt arengubioloogias, paleontoloogias ja evolutsioonibioloogias, et mõista, kuidas ajastuse nihked arengus loovad uusi anatoomilisi ja käitumuslikke vorme. Praktiliselt võib see aidata selgitada ka domestikatsiooni ja sotsiaalseid muutusi teiste liikide (nt koerte) puhul, kus noorloomade tunnuste säilimine täiskasvanutel on tugevasti valikuline.
Kokkuvõttes on neotenia tähtis mõiste, mis kirjeldab, kuidas ajastus ja areng mõjutavad vormi ja funktsiooni loomariigis. Näited nagu Axolotl ja inimeste omadused aitavad seda nähtust paremini mõista, kuid iga juhtum nõuab eraldi uurimist geneetika, hormoonide ja keskkonna vastasmõju osas.