Anneliidid on selgrootute usside sugukond. Nad on segmenteeritud ussid, mille liikidest on teada üle 17 000 liigi.

Tuntumad liigid on vihmaussid ja leemned. Annelidid leiduvad enamikus niisketes keskkondades — mere-, magevee- ja maismaaelupaikades. Mõned neist liikidest on parasiitlikud või vastastikused, see tähendab, et nad elavad koos teise organismiga või selle sees ning see suhe võib olla kasulik mõlemale osapoolele. Nende suurus varieerub väikestest vähem kui millimeetrilistest kuni mitme meetrini; suurimad toru- ja polyhhaete-liigid võivad ulatuda mitme meetri pikkuseks. Näiteks on nimetatud ka seep-toruuss (Lamellibrachia lymnesi), mis on suguluses hiiglasliku toruussiga.

Ehitus ja anatoomia

Annelidid koosnevad ühest või mitmest selgelt eristatavast kehasegmendist (metameria). Igal peamise segmendi peal võivad olla väiksemad rõngad, mida nimetatakse annulideks. Paljudel mere-anneliididel on külgmised sõrmekujulised lisandid ehk parapoodid ning neil on karvakujulised või tugijalgadeks muudetud setad (karvad), mis aitavad liikumisel või kinnitumisel. Maamaal elavatel vihmaussidel setad on väiksemad ja neid kasutatakse peamiselt haardumiseks pinnases.

Sisemine ehitus sisaldab tavaliselt kohandunud õõnsust ehk koeloomi, mis koos vedelikuga moodustab hüdrostaatilise skeleti, mille abil uss säilitab kuju ja liigutab segmentselt kokkutõmmete abil. Seedimissüsteem on enamasti ühesuunaline — suu eesosas ja anus tagaosas. Annelididel on tihti suletud vereringesüsteem, kus verega täidetud anumad liiguvad keha telje suunas; erituselunditeks on metanephridiumid. Närvisüsteem koosneb tavaliselt peanärvist (ganglion) ja paarilisest ventraalsest närvijuhtmest, mis paiknevad kehasegmentide all.

Paljunemine ja taastumine

Paljud pinnase- ja mageveeanellidid on hermafrodiidid — üks isend kannab nii meessugurakke kui ka emassugurakke — ja paljunemine toimub sageli ristviljastamise teel. Mereanneliididel on levinud ka eraldi suguelundiga (dioikset) liigid, kus munad ja sperm väljutatakse veekeskkonda ning viljastamine võib olla väline. Lisaks sugulisele paljunemisele on levinud ka vegetatiivne paljunemine ehk fragmentatsioon — kehaosast võib kasvada uus isend, ja paljud anneliidid suudavad regeneratsiooni abil taastada ära lõigatud kehaosi.

Elupaigad ja ökoloogiline roll

Anneliidid on laialt levinud ja kohandunud väga erinevatesse elupaikadesse:

  • mereanneliidid (polychaeta) elavad liival, mudas, kivide vahel ja korallrahude juures;
  • vihmaussid ja teised oligochaeta hõivavad mulda ja veekeskkondi, kus nad lagundavad orgaanilist ainet;
  • leemned (hirudinea) elutsevad peamiselt magevees, kuid mõned liigid on ka maaalused või soojamaal.

Nad mängivad olulist rolli keskkonnas: õhuvad ja segavad mulda, kiirendavad orgaanilise aine lagunemist, aitavad toitainete ringet ning on toiduks paljudele loomadele. Parasiitlikud liigid võivad aga kahjustada oma peremehi või olla majandusliku tähtsusega (näiteks kalanduses).

Taksonoomia ja mitmekesisus

Anneliidide klassikaline taksonoomia jagab rühma kolmeks suuremaks alamrühmaks: polychaeta (merelised karvussid), oligochaeta (vähese karvadega ussid nagu vihmaussid) ja hirudinea (leemned). Tänapäeval on molekulaarsed uuringud muutnud nendevahelisi seoseid ja paljud taksonoomilised üksused on ümber hinnatud. Üldiselt peetakse anneliide üheks kõige erinevusrikkamaks ja ökoloogiliselt olulisemaks ussigrupiks maailmas.

Oluline: kuigi anneliidid on sageli väikesed ja märkamatud, on nende roll õhu, vee ja mulla tervises ning toiduahelates märkimisväärne. Lähem uurimine paljastab keerukaid kohastumusi, käitumist ja tähtsaid evolutsioonilisi seoseid teiste selgrootutega.