Ameerika härgkonn (Rana catesbeiana või Lithobates catesbeianus) on suurekasvuline poolveekogudes elav konn. Ta kuulub perekonda Ranidae ehk "tõelised konnad". Tegu on laialt levinud liigiga, mis on kodumaiste hulgas omanäoline eelkõige Põhja-Ameerikas: seda leidub nii Ameerika Ühendriikides kui ka Kanadas ja Mehhikos. Üldiselt talvituvad põhjapoolsemates piirkondades elavad isendid külmemal ajal talvituvad talvel, samas USA lõunapoolsetesosariikides võivad nad olla aktiivsed aasta ringi. Inimese abil on härgkonn levinud ka väljaspool oma algset levila: seda on kohatud Lõuna-Ameerikas, Aasias, Lääne-Euroopas ja Kariibi mere piirkonnas. Tihti on lemmikloomadena peetud või kaubanduslikult transporditud isendid jõudnud uutesse paikkondadesse laevadega või inimeste tahtliku või juhusliku vabastamise kaudu. Paljud inimesed, sealhulgas endised lemmikloomade omanikud, on paigutanud härgkonnad väljaspool nende kodupiirkonda — tahtlikult (näiteks sooviga kontrollida kahjuripopulatsiooni,) või juhuslikult (näiteks püüdes nende vastu kalavõrkudega).

Välimus ja kohastumine

Ameerika härgkonn on tuntud oma suure keha, tugeva tagajäsemete ja sügava kurru/karjuva häälitsuse poolest. Nad suudavad hästi kohaneda ja elada peaaegu kõikjal, kus on püsiv veekogu lähedal. Eelistatud elupaikadeks on aeglase vooluga järved, tiigid ja sood, aga neid võib leida ka järvedes ja tiikides ning nende rannyadest. Härgkonnad veedavad palju aega veeväljadel ja eelistavad tihti veeserva või madalat vett, kust nad verevad saaki ning kus nad pesitsevad ja paljunevad.

Toitumine

Ameerika härgkonn on üldsööja ja aktiivne saakloom, kelle toitumisse kuulub väga lai valik organisme. Nad söövad näiteks:

Selle laia toidulaua tõttu on härgkonnad süüdistatud kohalike liikide arvukuse vähenemises: nad võivad konkurentsi või otsese saagina vähendada mõnede väiksemate loomade populatsioone. Härgkonnad jahivad peamiselt öösel, kuid vihma ajal või toidupakkumise korral liiguvad aktiivselt ka päeval.

Paljunemine ja elutsükkel

Emane võib ühe hooaja jooksul muneda suures koguses — kuni mitukümmend tuhat muna võib olla tavaline. Poegad ehk vastsed (tadpoles) arenevad vees; arenguaeg kuni noore konni saamiseni sõltub toitumisest ja keskkonnatingimustest ning võib kesta mitu kuud kuni üle aasta. Isased valvavad ja kaitsevad territooriumit paljunemise ajal: nad on tugevalt territoriaalsed ning ründavad sageli läheneda võivaid konkurente, sealhulgas teisi härgkonni.

Haigused ja parasiidid

Härgkonnad võivad olla peremeheks mitmetele viirustele, bakteritele ja parasiitidele. Näiteks on härgkonni seostatud juhtumitega, kus nad on seotud intraerütrotsüütilise viiruse puhangutega. Samuti on toodud esile nende roll tsütriidi (konnahaigust põhjustava seene) levitamisel — näiteks on tekkinud muresid selle seene leviku pärast Arizonas ja mujal, mis on üks põhjus kahepaiksete vähenemisel mõnel alal. Seetõttu on oluline jälgida haigusi ja nende levikut ka inimeste poolt liigutatavate isendite puhul.

Mõju ökosüsteemidele ja invasioon

Kuna härgkonn on suur ja agressiivne röövloom, võivad nad võõrliigina sattudes mõjutada kohalikke ökosüsteeme — nad võivad tarbida väiksemaid liike, konkureerida teiste kahepaiksete ja kaladega ning muuta toiduvõrgustikke. Samas mõjutavad nad ka näiteks sääskede populatsiooni, sest nad söövad palju sääskede vastsetest, vähendades sel moel kohalikke sääserohkusi.

Suhted inimestega

Härgkonni on peetud lemmikloomadena ning vangistuses võib üksik isend elada mitu aastat (väljaandeid on, kus mainitud ligi 16-aastast vangistuses elanud isendit). Vangistuses peetavatele härgkonnadele antakse sageli mitmesuguseid saakloomi nagu närilised, väiksed kalad, särge, ussid ja puuviljakärbsed; lemmikloomapidajad võivad kasutusele võtta ka toidulisandeid, et tagada konnadele tasakaalustatud toit.

Inimesed söövad mõnes kultuuris ka konnajalgu. Samas põhjustab härgkonnade levik majanduslikke ja ökoloogilisi probleeme, näiteks kohalike kalade ja kahepaiksete populatsioonidele, ning ohustab kohalikku bioloogilist mitmekesisust.

Kaitse- ja haldusprobleemid

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitab Ameerika härgkonna seisundi kui "vähim ohustatud" (Least Concern), mis tähendab, et liigi üldine globaalne seisund ei ole hetkel kriitiline ohustatud liik kategooria mõistes. Siiski seisavad härgkonnad silmitsi mitmete ohtudega: elupaikade kadumine, veereostus, pestitsiidide ja teiste keemiliste reostajate mõju ning liigne saagikoristus. Lisaks kujutavad nad endast ohtu teistele liikidele kui võõrliigid, mistõttu mitmel pool tegeletakse nende populatsioonide piiramise ja eemaldamisega, et kaitsta kohalikke ökosüsteeme.

Kokkuvõte: Ameerika härgkonn on kohanemisvõimeline ja suure toiduvalikuga kakspaikne, kes võib inimese juuresolekul nii kasulik kui kahjulik olla: ta aitab kontrollida teatud putukapopulatsioone, kuid võib samal ajal kahjustada kohalikke liike ja levitada haigusi. Juhtimist ja jälgimist vajavad nii looduskaitselised kui ka sotsiaalsed aspektid, et minimeerida liigi negatiivset mõju väljaspool tema algset levila.