Ameerika härgkonn (Rana catesbeiana): iseloomustus, elupaik ja mõju

Ameerika härgkonn (Rana catesbeiana või Lithobates catesbeianus) on suurekasvuline poolveekogudes elav konn. Ta kuulub perekonda Ranidae ehk "tõelised konnad". Tegu on laialt levinud liigiga, mis on kodumaiste hulgas omanäoline eelkõige Põhja-Ameerikas: seda leidub nii Ameerika Ühendriikides kui ka Kanadas ja Mehhikos. Üldiselt talvituvad põhjapoolsemates piirkondades elavad isendid külmemal ajal talvituvad talvel, samas USA lõunapoolsetesosariikides võivad nad olla aktiivsed aasta ringi. Inimese abil on härgkonn levinud ka väljaspool oma algset levila: seda on kohatud Lõuna-Ameerikas, Aasias, Lääne-Euroopas ja Kariibi mere piirkonnas. Tihti on lemmikloomadena peetud või kaubanduslikult transporditud isendid jõudnud uutesse paikkondadesse laevadega või inimeste tahtliku või juhusliku vabastamise kaudu. Paljud inimesed, sealhulgas endised lemmikloomade omanikud, on paigutanud härgkonnad väljaspool nende kodupiirkonda — tahtlikult (näiteks sooviga kontrollida kahjuripopulatsiooni,) või juhuslikult (näiteks püüdes nende vastu kalavõrkudega).

Välimus ja kohastumine

Ameerika härgkonn on tuntud oma suure keha, tugeva tagajäsemete ja sügava kurru/karjuva häälitsuse poolest. Nad suudavad hästi kohaneda ja elada peaaegu kõikjal, kus on püsiv veekogu lähedal. Eelistatud elupaikadeks on aeglase vooluga järved, tiigid ja sood, aga neid võib leida ka järvedes ja tiikides ning nende rannyadest. Härgkonnad veedavad palju aega veeväljadel ja eelistavad tihti veeserva või madalat vett, kust nad verevad saaki ning kus nad pesitsevad ja paljunevad.

Toitumine

Ameerika härgkonn on üldsööja ja aktiivne saakloom, kelle toitumisse kuulub väga lai valik organisme. Nad söövad näiteks:

närilisi,
putukaid,
kalu,
põtru (see link oli originaalis olemas — liigitus või tõlgendus võib varieeruda),
linde,
vähilaadseid,
väikseid imetajaid,
usse ja teisi konnaid.

Selle laia toidulaua tõttu on härgkonnad süüdistatud kohalike liikide arvukuse vähenemises: nad võivad konkurentsi või otsese saagina vähendada mõnede väiksemate loomade populatsioone. Härgkonnad jahivad peamiselt öösel, kuid vihma ajal või toidupakkumise korral liiguvad aktiivselt ka päeval.

Paljunemine ja elutsükkel

Emane võib ühe hooaja jooksul muneda suures koguses — kuni mitukümmend tuhat muna võib olla tavaline. Poegad ehk vastsed (tadpoles) arenevad vees; arenguaeg kuni noore konni saamiseni sõltub toitumisest ja keskkonnatingimustest ning võib kesta mitu kuud kuni üle aasta. Isased valvavad ja kaitsevad territooriumit paljunemise ajal: nad on tugevalt territoriaalsed ning ründavad sageli läheneda võivaid konkurente, sealhulgas teisi härgkonni.

Haigused ja parasiidid

Härgkonnad võivad olla peremeheks mitmetele viirustele, bakteritele ja parasiitidele. Näiteks on härgkonni seostatud juhtumitega, kus nad on seotud intraerütrotsüütilise viiruse puhangutega. Samuti on toodud esile nende roll tsütriidi (konnahaigust põhjustava seene) levitamisel — näiteks on tekkinud muresid selle seene leviku pärast Arizonas ja mujal, mis on üks põhjus kahepaiksete vähenemisel mõnel alal. Seetõttu on oluline jälgida haigusi ja nende levikut ka inimeste poolt liigutatavate isendite puhul.

Mõju ökosüsteemidele ja invasioon

Kuna härgkonn on suur ja agressiivne röövloom, võivad nad võõrliigina sattudes mõjutada kohalikke ökosüsteeme — nad võivad tarbida väiksemaid liike, konkureerida teiste kahepaiksete ja kaladega ning muuta toiduvõrgustikke. Samas mõjutavad nad ka näiteks sääskede populatsiooni, sest nad söövad palju sääskede vastsetest, vähendades sel moel kohalikke sääserohkusi.

Suhted inimestega

Härgkonni on peetud lemmikloomadena ning vangistuses võib üksik isend elada mitu aastat (väljaandeid on, kus mainitud ligi 16-aastast vangistuses elanud isendit). Vangistuses peetavatele härgkonnadele antakse sageli mitmesuguseid saakloomi nagu närilised, väiksed kalad, särge, ussid ja puuviljakärbsed; lemmikloomapidajad võivad kasutusele võtta ka toidulisandeid, et tagada konnadele tasakaalustatud toit.

Inimesed söövad mõnes kultuuris ka konnajalgu. Samas põhjustab härgkonnade levik majanduslikke ja ökoloogilisi probleeme, näiteks kohalike kalade ja kahepaiksete populatsioonidele, ning ohustab kohalikku bioloogilist mitmekesisust.

Kaitse- ja haldusprobleemid

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitab Ameerika härgkonna seisundi kui "vähim ohustatud" (Least Concern), mis tähendab, et liigi üldine globaalne seisund ei ole hetkel kriitiline ohustatud liik kategooria mõistes. Siiski seisavad härgkonnad silmitsi mitmete ohtudega: elupaikade kadumine, veereostus, pestitsiidide ja teiste keemiliste reostajate mõju ning liigne saagikoristus. Lisaks kujutavad nad endast ohtu teistele liikidele kui võõrliigid, mistõttu mitmel pool tegeletakse nende populatsioonide piiramise ja eemaldamisega, et kaitsta kohalikke ökosüsteeme.

Kokkuvõte: Ameerika härgkonn on kohanemisvõimeline ja suure toiduvalikuga kakspaikne, kes võib inimese juuresolekul nii kasulik kui kahjulik olla: ta aitab kontrollida teatud putukapopulatsioone, kuid võib samal ajal kahjustada kohalikke liike ja levitada haigusi. Juhtimist ja jälgimist vajavad nii looduskaitselised kui ka sotsiaalsed aspektid, et minimeerida liigi negatiivset mõju väljaspool tema algset levila.

Taksonoomia

Ameerika härjasammal (Rana catesbeiana) on selle üldnimetus. See on üks 90 liiki perekonnast Rana.

Quebecis, Kanadas ja Louisianas USAs kutsutakse härjapõlvikut ouaouaron (wa'wa'ron); see sõna pärineb wendat'i keelest ja on laenatud 17. sajandil. Ameerika härjapõlle on tuntud ka kui Lithobates catesbeianus. Rana perekond on Ranidae ehk "tõelised konnad".

Ranidae jaguneb üheksaks alamperekonnaks. Ceratobatrachinae (Kagu-Aasia), Conrauinae (Aafrika), Dicroglossinae, Micrixalinae (India), Nyctibatrachinae (India), Petropedetinae (Aafrika), Ptychadeninae (Aafrika), Raninae (Austraalia, Lõuna-Ameerika) ja Ranixalinae (India). Ameerika härjasammaste perekonnanimi tuleneb ladinakeelsest sõnast rana, mis tähendab konni.

Hobusekarplast kirjeldas esmakordselt 1802. aastal George Shaw. Shaw kirjeldas härjasammalt oma raamatus "General Zoology or Systematic Natural History". Konnakonna häälitsus on aeglane sügav g-r-r-u-u-u-u-u-m. Noored härjasambad teevad enne vette minekut kõrge häälega tirisemist. Härjaputkedel on mürgine nahk, kuigi see ei ole inimesele kahjulik. Mürkide tõttu on vähem tõenäoline, et teised loomad neid söövad.

Täiskasvanud

Ameerika härjasammas on suurim "tõeliste konnade" perekonnast. Härjakonnad võivad olla 15-20 cm pikkused. Emased on isastest suuremad. Härjakonnad võivad kaaluda kuni 1,7 naela (770 g). Pulmakonnad on kas pruunid või rohelised. Neil on seljal ka tumedamad laigud. Härjapõdrajalgadel on ujumiseks võrkjad jalad. Nad võivad hüpata kuni 1,8 m (6 jalga). Isaseid härjasammalasi võib kuulda karjumist, kui nad paarituvad emasloomaga. Isastel on ka suuremad kõrvaklapid, mis katavad nende kõrvu. Härjaputkedel on pruunid või kuldsed silmad. Neil on ka lai lame pea ja keha. Härjaputke suu on väike ja selle sees on pisikesed hambad.

Pulmakonnad võivad elada kuni 4-5 aastat. Üks vangistuses peetud härjakonn oli elanud kuni 18 aastat. Isased konnad on territoriaalsed ja ründavad kõiki loomi, sealhulgas omasuguseid, kui need neile lähenevad. Nad hüppavad, maadlevad ja isegi ajavad iga looma minema. Härjaputke on hea kuulmisega. Härgsammalde rühma nimetatakse "armeeks".

Härgade seas on teadaolevalt palju viirusi ja baktereid. Kuid ainult mõned neist on looduse jaoks olulised. Härjaputke süüdistati 1997. aastal Kanadas toimunud intraerütrotsüütilise viiruse puhangus. Samuti süüdistati neid tsütriidseene levikus Arizonas 2000. aastal. Arvatakse, et tsütriidseene on üks peamisi kahepaiksete populatsioonide vähenemise põhjuseid. Paljudel konnadel võivad olla parasiidid, sealhulgas helmintid, trematoodid, nematoodid, algloomad ja leemendid.

Söötmine

Ühes 1913. aasta uuringus leiti, et härjasambad söövad iga looma, mille nad suudavad alistada ja endale kurku toppida. On leitud, et härjakonnade kõhudesse on sattunud närilisi, muskusrottide lapsi, väikesi kilpkonni, madusid, konni (sealhulgas härjakonni), linde ja nahkhiiri, aga ka paljusid selgrootuid, näiteks putukaid. Need uuringud näitavad, et härjasammal on Põhja-Ameerika Rana'de seas ainulaadne. On teada, et härjapõdrad söövad ka pardipoegi ja kärnkonnapoegi. Härjaputkedel on suu ülaosas hambad. Nende keeled suudavad toitu suhu keerata. Härjaputukad söövad öösel.

Vangistuses antakse lemmikloomana peetavatele konnadele särge, ussikesi, väikseid kalu, närilisi ja puuviljakärbseid. Looduses armastavad nad süüa vähke, veemardikaid, tigusid ja liblikate vastseid. Härjaputukad võivad süüa üksteist, see moodustab 80% nende toidust. Ühes 1935. aasta uuringus leiti, et väiksemad härjasambad söövad peamiselt putukaid. Suuremad härjasambad söövad aga vähke, konni ja hiiri. 1988. aastal Arizona osariigis tehtud uuringus leiti, et sealsed konnad söövad selgrootuid, nagu tigusid ja putukaid. Samas leiti kahes teises uuringus, ühes 1977. aastal (New Mexicos) ja teises 1993. aastal (New Yorgis), et New Yorgis söövad härjasambad peamiselt rähniliste konni. New Mexico uuringus leiti, et sealsed konnad söövad peamiselt kärnkonni. Täiskasvanud konnad võivad aidata vähendada sääskede populatsiooni, süües enamiku nende vastsetest.

Härjapõdrakonnapojad võivad saavutada 6 tolli pikkuse.

Reproduktsioon

Pulmakonnad muutuvad seksuaalselt aktiivseks 2-4 aasta pärast konnaks saamist. Emaseid meelitavad isased, kellel on kõige rohkem toitu pakkuvad territooriumid. Pulmakonnad paarituvad varakevadest kuni varasuveni. Isane härjakonn haarab emaslooma ja hakkab karjuma. Emane härjaskonn teeb agressiivse hääle. Emane muneb oma munad madalasse vette. Isane laseb munadele väetisena spermat. Emane võib muneda kuni 20 000 muna. Härjapõdra munad munevad veepinnale. Seejärel puutuvad nad kokku kahjuliku UV-B-kiirgusega. Selle tõttu võib paljudel härjasammastel olla ebanormaalne (mitte normaalne) areng. Munad kooruvad nelja päeva pärast. Neid nimetatakse "kärnkonnapoegadeks" ja nad elavad vees, kus nad söövad vetikaid. Härjapõlvikud on teistest konnadest suuremad kui teiste konnade poegade pikkus. Neist saavad konnad rohkem kui aasta pärast. Vangistuses võivad neist saada konnad kaheteistkümne nädalaga. Kui härjapõlvekonnakutikas püsib rohkem kui aasta, muutub ta täiskasvanuks saades suuremaks. Selle tõttu on neil looduses paremad ellujäämisvõimalused.

On palju kiskjaid, nagu suuremad kalad, vähid ja mõned linnud, kes söövad osa munadest ja poegadest. Kuna härjapõlvikud ei ole väga aktiivsed, siis on vähem tõenäoline, et mõni loom neid sööb. Kui nad siiski avastatakse, söövad konnakonnade hiidlutte salamandrid ja selgrootud. Kui neist saavad täiskasvanud konnad, muutuvad röövloomad pulmakonnade toiduks. Isased jäävad oma poegade juurde ja kaitsevad neid. Isasloomad viivad oma poegade kaevamise teel mudast läbi ka teistesse suurtesse veekogudesse. Nad teevad seda siis, kui vesi on kuivamas. Konnakonnade suremised ei ole kalade lemmiktoiduks. Seda nende kohutava maitse tõttu. See annab härjapõlvikutele paremad võimalused ellujäämiseks kui teiste konnade poegadele. Härjapõlvikud veedavad suurema osa oma ajast mitte ujudes. See muudab nad vähem märgatavaks. Härjapõlvlaste kärnkonnamutid on samuti muret tekitanud. Nende lemmiktoit on vetikad ja kasvades tarbivad nad seda suures koguses. Nad võivad elada ka kõikjal, kus on inimese maja, kui seal on vesi lähedal.

Kaelkirjakute areng

Kui sõralised muutuvad konnapoegadeks, hakkavad nad veest välja hüppama ja maale hüppama. Selles staadiumis kaotavad nad oma saba. Konnad lõpetavad oma lõpuste kasutamise ja kasutavad neid kopsudena. Nad hakkavad sööma väikseid putukaid. Konnakotkad jäävad vee lähedale, kus nad on munetud. Kui on põud, otsivad nad uut elupaika. Sel ajal muutuvad konnalapsed kergeks saagiks suurematele konnadele, roomajatele, pesukarudele, rebastele ja lindudele. Konnakotkastest saavad täiskasvanud konnad nelja kuu pärast, kui nad hakkavad hüppama maismaal.

Päeval võivad konnad ringi ujuda. Mõned konnad jäävad taimede lähedusse.

Konnad hakkavad veest välja hüppama ja maale hüppama.

Käitumine

USA lõunapoolsete osariikide härjapõlvlased on kogu aeg aktiivsed. USA põhjapoolsete osariikide konnad talvituvad talveajal. Paaritumisperiood algab kevadel ja lõpeb varasuvel. USA põhjaosariikides hakkavad härjasambad talveunest välja tulema. Nad hakkavad sööma ja ujuma. Suvel veedavad konnad suurema osa oma ajast vees. Nad toituvad sääskede vastsetest. Sügisel hakkavad USA põhjaosas elavad konnad talvituma. USA lõunapoolsete osariikide konnad muutuvad pooleldi veekindlaks. Talvel on nad jätkuvalt poolveekogulased.

Kui õues on külm ilm, jäävad nad paariks päevaks talvituma. Härjaputukad on öösel aktiivsed. Neid võib näha hüppamas aedades ja tänavatel. Päeval viibivad nad veekogu ääres. Päeval muutuvad nad liikumatuks (ei liigu). Nad hakkavad liikuma, kui toit on lähedal või kui nad tunnevad end ohustatuna.

Säilitamisstaatus

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) hindab härjapõlle kui "vähim ohustatud". Seda seetõttu, et neid leidub peaaegu igal mandril. "Least Concern" tähendab, et härjapõlle ei ole ohustatud liik. Ameerika Ühendriikide lõunapoolses osas on härjaputke rohkem kui põhjapoolses osas. Siiski väheneb konnapopulatsioon elupaikade kadumise, veereostuse, pestitsiidide ja liigse saagikoristuse tõttu. 2012. aastal üritab Mark W. Stone, Santa Cruzi maakonna järelevalvenõukogu esimees, praegu keelata Santa Cruzis, Californias härjasammaste importi, müüki ja pidamist. Kui juhatus allkirjastab seaduseelnõu, saab Santa Cruzist esimene maakond Ameerika Ühendriikides, mis keelab härjaputukad. Stone üritab keelata härjaputke härjaputke isu tõttu. Neid on süüdistatud selles, et paljud loomad on selles osariigis muutunud ohustatud liigiks.

Bullfrogs on Puerto Ricos invasiivne liik. Bullfrogs'i toodi juhuslikult sisse alates 1900. aastatest Colorados ja Californias. Kalurid läksid kalale ja viisid oma saagi koju tagasi, mõnel neist olid võrkudes veel elusad härjasambad. Neid on sisse toodud lemmikloomaomanike poolt, kes neid enam ei tahtnud. Mõned lemmikloomaomanikud ostsid härjasammaseid, et tõrjuda kahjureid oma kodu lähedal. Sissetoomisel on negatiivsed tagajärjed. Nende toitumise tõttu võivad nad vähendada teiste konnade populatsiooni. Pulmakonni on süüdistatud selles, et California punajalg-konn on muutunud peaaegu ohustatud liigiks. Neid on süüdistatud ka paljude teiste kahepaiksete väljasuremises Californias.

Härjaputukad konkureerivad teiste konnadega toidu pärast ja võivad isegi oma liiki tappa, kui toitu ei leidu. Konnakonni peetakse üheks kõige hullemaks sissetungivaks võõrliigiks (AIS). AIS on loomad, kes on võimelised teisi liike vähendama ja isegi välja surema kogu maailmas. Konnakotkad on vastutavad rukkilõhede vähenemise eest Mehhikos. Alfordi 1989. aastal tehtud laboratoorses katses vähendasid härjasammalad Cope'i halli puukonnakonna populatsiooni. Uuringus viidi härjasammalad koos Cope'i halli puukonnaga kontrollitud keskkonda.

Inimese kasutamine

Härjapõdrad on Ameerika Ühendriikide lõunaosa ja Ameerika Ühendriikide kesklääne toiduallikas. Inimesed jahivad jõgede lähedal öösel konni. Härjaputke jalgu küpsetatakse, selga aga praetakse. Hiinas müüakse härjaputke elusalt söömiseks. Seejärel tapetakse nad ja keedetakse koos köögiviljadega. California osariigis peavad inimesed omama litsentsi, et püüda härjaputke toiduks. Koolides tükeldatakse bioloogiatundides härjaputke. Tavaliselt tehakse seda keskkoolis. Sisselõikamine on meetod, mille abil õpetatakse õpilastele härjapulli anatoomiat. Härjaputke peetakse ka lemmikloomadena. Neid hoitakse akvaariumis või terraariumis. Terrarium on akvaarium, mis on ühel küljel taimede ja mullaga kaunistatud. Teisel pool on vesi. Härjaskonnal oleks vaja ühte kohta maa jaoks ja teist kohta vee jaoks.

Hiinas müüakse supermarketis elusalt härjaputke.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ameerika härjapõlle teaduslik nimi?

V: Ameerika härjapõlle teaduslik nimi on Rana catesbeiana või Lithobates catesbeianus.

K: Kus on Ameerika härgvammad kodumaised?

V: Ameerika pulmakonnad on kodumaine enamikus Põhja-Ameerikas, Kanadas ja Mehhikos.

K: Kuidas vabanevad lemmikloomaomanikud oma härjasammastest?

V: Lemmikloomaomanikud võivad vabaneda oma härjaputukatest, paigutades need tahtlikult väljapoole nende kodupiirkonda, sest nad ei soovi neid enam.

K: Mida võib vangistuses peetavatele härjakonnadele anda toiduks ja maiustamiseks?

V: Vangistuses peetavatele härjaputukatele võib toiduks ja maiuspalaks anda närilisi, väikseid kalu, särge, ussid ja puuviljakärbseid.

K: Kui kaua kulub emaslinnukonnal munemiseks aega?

V: Emane härgkonn võib korraga muneda kuni 20 000 muna.

K: Kas isased pullid on territoriaalsed?

V: Jah, isased pullid on territoriaalsed ja ründavad kõiki loomi, kes neile lähenevad, sealhulgas teisi konni.

K: Kas ameerika härjasammal on IUCNi hinnangusüsteemi kohaselt ohustatud liik?

V: Ei, Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) liigitussüsteemi kohaselt on Ameerika härgvammas liigitatud kategooriasse "Least Concern", mis tähendab, et ta ei ole ohustatud liik.