Härgkonn
Ameerika härjasammas (Rana catesbeiana või Lithobates catesbeianus) on poolveekogukonna konn. Ta kuulub perekonda Ranidae ehk "tõelised konnad". Konnakonnad on kodumaised enamikus Põhja-Ameerikas, Kanadas ja Mehhikos. Põhja-Ameerikas elavad konnad talvituvad talvel. USA lõunapoolsete osariikide konnad on aga kogu aeg aktiivsed. Pulmakonni on nähtud Lõuna-Ameerikas, Aasias, Lääne-Euroopas ja Kariibi mere piirkonnas. Need härjapõlvikud on toodud laevadega. Paljud inimesed, sealhulgas lemmikloomade omanikud, on paigutanud härjaputke väljaspool nende kodupiirkonda. Nad on seda teinud: tahtlikult, sest nad ei taha neid enam, et kontrollida kahjuripopulatsiooni, või juhuslikult, püüdes neid kalavõrkudesse.
Konnakotkad suudavad kohaneda ja elada peaaegu kõikjal, kus on vesi lähedal. Nad võivad süüa närilisi, putukaid, väikseid kalu, põtru, väikseid linde, vähilaadseid, väikeseid imetajad, ussid ja teisi konni. Seetõttu on neid süüdistatud paljude loomade väljasuremises. Konnakonnad elavad suurtes veekogudes, näiteks soodes, järvedes ja tiikides. Neile meeldib viibida veeserva lähedal. Vihma ajal võivad nad liikuda maismaal. Nad rändavad uut elupaika otsides.
Härjapõlvlased on erinevate lindude, näiteks haigurite saagiks ja nende eluiga looduses on palju väiksem kui vangistuses. Üks vangistuses peetud härjakonn elas peaaegu 16 aastat. Nimetus "härjakonn" on antud sellepärast, et isased karjuvad emasloomaga paaritumisel. Härjaputke võib pidada lemmikloomadena. Vangistuses peetavatele härjaputukatele antakse toiduks ja maiuspalaks närilisi, väikseid kalu, särge, ussid ja puuviljakärbseid. Lemmikloomade omanikud võivad lisada konnade toidule tervise huvides toidulisandeid. Pulmakonnad võivad olla peremeheks paljudele viirustele, bakteritele ja parasiitidele. Neid süüdistati 1997. aastal Kanadas toimunud intraerütrotsüütilise viiruse puhangus. Pulmakonnad on põhjustanud tsütriidseene leviku Arizonas. See seen on üks peamisi põhjusi, miks kahepaiksete arvukus on vähenenud.
Emane konn võib muneda kuni 20 000 muna. Härjapõdra poegadel kulub kuni aasta, kuni neist saab noor konn. Isasloomad jäävad ja hoolitsevad poegade eest. Isased on territoriaalsed ja ründavad kõiki loomi, sealhulgas omasuguseid, kui need neile lähenevad. Pulmakonnad võivad vähendada sääskede populatsiooni. Nad teevad seda, süües suurema osa sääskede vastsetest. Härjaputukad ei liigu päeva jooksul, välja arvatud siis, kui läheduses on toitu või kui neid ähvardab oht.
Inimesed söövad konnajalgu. Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitab härjapõlle kui "vähim ohustatud", mis tähendab, et see ei ole ohustatud liik. Siiski surevad nad elupaikade kadumise, veereostuse, pestitsiidide ja liigse saagikoristuse tõttu.
Taksonoomia
Ameerika härjasammal (Rana catesbeiana) on selle üldnimetus. See on üks 90 liiki perekonnast Rana.
Quebecis, Kanadas ja Louisianas USAs kutsutakse härjapõlvikut ouaouaron (wa'wa'ron); see sõna pärineb wendat'i keelest ja on laenatud 17. sajandil. Ameerika härjapõlle on tuntud ka kui Lithobates catesbeianus. Rana perekond on Ranidae ehk "tõelised konnad".
Ranidae jaguneb üheksaks alamperekonnaks. Ceratobatrachinae (Kagu-Aasia), Conrauinae (Aafrika), Dicroglossinae, Micrixalinae (India), Nyctibatrachinae (India), Petropedetinae (Aafrika), Ptychadeninae (Aafrika), Raninae (Austraalia, Lõuna-Ameerika) ja Ranixalinae (India). Ameerika härjasammaste perekonnanimi tuleneb ladinakeelsest sõnast rana, mis tähendab konni.
Hobusekarplast kirjeldas esmakordselt 1802. aastal George Shaw. Shaw kirjeldas härjasammalt oma raamatus "General Zoology or Systematic Natural History". Konnakonna häälitsus on aeglane sügav g-r-r-u-u-u-u-u-m. Noored härjasambad teevad enne vette minekut kõrge häälega tirisemist. Härjaputkedel on mürgine nahk, kuigi see ei ole inimesele kahjulik. Mürkide tõttu on vähem tõenäoline, et teised loomad neid söövad.
Täiskasvanud
Ameerika härjasammas on suurim "tõeliste konnade" perekonnast. Härjakonnad võivad olla 15-20 cm pikkused. Emased on isastest suuremad. Härjakonnad võivad kaaluda kuni 1,7 naela (770 g). Pulmakonnad on kas pruunid või rohelised. Neil on seljal ka tumedamad laigud. Härjapõdrajalgadel on ujumiseks võrkjad jalad. Nad võivad hüpata kuni 1,8 m (6 jalga). Isaseid härjasammalasi võib kuulda karjumist, kui nad paarituvad emasloomaga. Isastel on ka suuremad kõrvaklapid, mis katavad nende kõrvu. Härjaputkedel on pruunid või kuldsed silmad. Neil on ka lai lame pea ja keha. Härjaputke suu on väike ja selle sees on pisikesed hambad.
Pulmakonnad võivad elada kuni 4-5 aastat. Üks vangistuses peetud härjakonn oli elanud kuni 18 aastat. Isased konnad on territoriaalsed ja ründavad kõiki loomi, sealhulgas omasuguseid, kui need neile lähenevad. Nad hüppavad, maadlevad ja isegi ajavad iga looma minema. Härjaputke on hea kuulmisega. Härgsammalde rühma nimetatakse "armeeks".
Härgade seas on teadaolevalt palju viirusi ja baktereid. Kuid ainult mõned neist on looduse jaoks olulised. Härjaputke süüdistati 1997. aastal Kanadas toimunud intraerütrotsüütilise viiruse puhangus. Samuti süüdistati neid tsütriidseene levikus Arizonas 2000. aastal. Arvatakse, et tsütriidseene on üks peamisi kahepaiksete populatsioonide vähenemise põhjuseid. Paljudel konnadel võivad olla parasiidid, sealhulgas helmintid, trematoodid, nematoodid, algloomad ja leemendid.
Söötmine
Ühes 1913. aasta uuringus leiti, et härjasambad söövad iga looma, mille nad suudavad alistada ja endale kurku toppida. On leitud, et härjakonnade kõhudesse on sattunud närilisi, muskusrottide lapsi, väikesi kilpkonni, madusid, konni (sealhulgas härjakonni), linde ja nahkhiiri, aga ka paljusid selgrootuid, näiteks putukaid. Need uuringud näitavad, et härjasammal on Põhja-Ameerika Rana'de seas ainulaadne. On teada, et härjapõdrad söövad ka pardipoegi ja kärnkonnapoegi. Härjaputkedel on suu ülaosas hambad. Nende keeled suudavad toitu suhu keerata. Härjaputukad söövad öösel.
Vangistuses antakse lemmikloomana peetavatele konnadele särge, ussikesi, väikseid kalu, närilisi ja puuviljakärbseid. Looduses armastavad nad süüa vähke, veemardikaid, tigusid ja liblikate vastseid. Härjaputukad võivad süüa üksteist, see moodustab 80% nende toidust. Ühes 1935. aasta uuringus leiti, et väiksemad härjasambad söövad peamiselt putukaid. Suuremad härjasambad söövad aga vähke, konni ja hiiri. 1988. aastal Arizona osariigis tehtud uuringus leiti, et sealsed konnad söövad selgrootuid, nagu tigusid ja putukaid. Samas leiti kahes teises uuringus, ühes 1977. aastal (New Mexicos) ja teises 1993. aastal (New Yorgis), et New Yorgis söövad härjasambad peamiselt rähniliste konni. New Mexico uuringus leiti, et sealsed konnad söövad peamiselt kärnkonni. Täiskasvanud konnad võivad aidata vähendada sääskede populatsiooni, süües enamiku nende vastsetest.
Härjapõdrakonnapojad võivad saavutada 6 tolli pikkuse.
Reproduktsioon
Pulmakonnad muutuvad seksuaalselt aktiivseks 2-4 aasta pärast konnaks saamist. Emaseid meelitavad isased, kellel on kõige rohkem toitu pakkuvad territooriumid. Pulmakonnad paarituvad varakevadest kuni varasuveni. Isane härjakonn haarab emaslooma ja hakkab karjuma. Emane härjaskonn teeb agressiivse hääle. Emane muneb oma munad madalasse vette. Isane laseb munadele väetisena spermat. Emane võib muneda kuni 20 000 muna. Härjapõdra munad munevad veepinnale. Seejärel puutuvad nad kokku kahjuliku UV-B-kiirgusega. Selle tõttu võib paljudel härjasammastel olla ebanormaalne (mitte normaalne) areng. Munad kooruvad nelja päeva pärast. Neid nimetatakse "kärnkonnapoegadeks" ja nad elavad vees, kus nad söövad vetikaid. Härjapõlvikud on teistest konnadest suuremad kui teiste konnade poegade pikkus. Neist saavad konnad rohkem kui aasta pärast. Vangistuses võivad neist saada konnad kaheteistkümne nädalaga. Kui härjapõlvekonnakutikas püsib rohkem kui aasta, muutub ta täiskasvanuks saades suuremaks. Selle tõttu on neil looduses paremad ellujäämisvõimalused.
On palju kiskjaid, nagu suuremad kalad, vähid ja mõned linnud, kes söövad osa munadest ja poegadest. Kuna härjapõlvikud ei ole väga aktiivsed, siis on vähem tõenäoline, et mõni loom neid sööb. Kui nad siiski avastatakse, söövad konnakonnade hiidlutte salamandrid ja selgrootud. Kui neist saavad täiskasvanud konnad, muutuvad röövloomad pulmakonnade toiduks. Isased jäävad oma poegade juurde ja kaitsevad neid. Isasloomad viivad oma poegade kaevamise teel mudast läbi ka teistesse suurtesse veekogudesse. Nad teevad seda siis, kui vesi on kuivamas. Konnakonnade suremised ei ole kalade lemmiktoiduks. Seda nende kohutava maitse tõttu. See annab härjapõlvikutele paremad võimalused ellujäämiseks kui teiste konnade poegadele. Härjapõlvikud veedavad suurema osa oma ajast mitte ujudes. See muudab nad vähem märgatavaks. Härjapõlvlaste kärnkonnamutid on samuti muret tekitanud. Nende lemmiktoit on vetikad ja kasvades tarbivad nad seda suures koguses. Nad võivad elada ka kõikjal, kus on inimese maja, kui seal on vesi lähedal.
Kaelkirjakute areng
Kui sõralised muutuvad konnapoegadeks, hakkavad nad veest välja hüppama ja maale hüppama. Selles staadiumis kaotavad nad oma saba. Konnad lõpetavad oma lõpuste kasutamise ja kasutavad neid kopsudena. Nad hakkavad sööma väikseid putukaid. Konnakotkad jäävad vee lähedale, kus nad on munetud. Kui on põud, otsivad nad uut elupaika. Sel ajal muutuvad konnalapsed kergeks saagiks suurematele konnadele, roomajatele, pesukarudele, rebastele ja lindudele. Konnakotkastest saavad täiskasvanud konnad nelja kuu pärast, kui nad hakkavad hüppama maismaal.
Päeval võivad konnad ringi ujuda. Mõned konnad jäävad taimede lähedusse.
Konnad hakkavad veest välja hüppama ja maale hüppama.
Käitumine
USA lõunapoolsete osariikide härjapõlvlased on kogu aeg aktiivsed. USA põhjapoolsete osariikide konnad talvituvad talveajal. Paaritumisperiood algab kevadel ja lõpeb varasuvel. USA põhjaosariikides hakkavad härjasambad talveunest välja tulema. Nad hakkavad sööma ja ujuma. Suvel veedavad konnad suurema osa oma ajast vees. Nad toituvad sääskede vastsetest. Sügisel hakkavad USA põhjaosas elavad konnad talvituma. USA lõunapoolsete osariikide konnad muutuvad pooleldi veekindlaks. Talvel on nad jätkuvalt poolveekogulased.
Kui õues on külm ilm, jäävad nad paariks päevaks talvituma. Härjaputukad on öösel aktiivsed. Neid võib näha hüppamas aedades ja tänavatel. Päeval viibivad nad veekogu ääres. Päeval muutuvad nad liikumatuks (ei liigu). Nad hakkavad liikuma, kui toit on lähedal või kui nad tunnevad end ohustatuna.
Säilitamisstaatus
Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) hindab härjapõlle kui "vähim ohustatud". Seda seetõttu, et neid leidub peaaegu igal mandril. "Least Concern" tähendab, et härjapõlle ei ole ohustatud liik. Ameerika Ühendriikide lõunapoolses osas on härjaputke rohkem kui põhjapoolses osas. Siiski väheneb konnapopulatsioon elupaikade kadumise, veereostuse, pestitsiidide ja liigse saagikoristuse tõttu. 2012. aastal üritab Mark W. Stone, Santa Cruzi maakonna järelevalvenõukogu esimees, praegu keelata Santa Cruzis, Californias härjasammaste importi, müüki ja pidamist. Kui juhatus allkirjastab seaduseelnõu, saab Santa Cruzist esimene maakond Ameerika Ühendriikides, mis keelab härjaputukad. Stone üritab keelata härjaputke härjaputke isu tõttu. Neid on süüdistatud selles, et paljud loomad on selles osariigis muutunud ohustatud liigiks.
Bullfrogs on Puerto Ricos invasiivne liik. Bullfrogs'i toodi juhuslikult sisse alates 1900. aastatest Colorados ja Californias. Kalurid läksid kalale ja viisid oma saagi koju tagasi, mõnel neist olid võrkudes veel elusad härjasambad. Neid on sisse toodud lemmikloomaomanike poolt, kes neid enam ei tahtnud. Mõned lemmikloomaomanikud ostsid härjasammaseid, et tõrjuda kahjureid oma kodu lähedal. Sissetoomisel on negatiivsed tagajärjed. Nende toitumise tõttu võivad nad vähendada teiste konnade populatsiooni. Pulmakonni on süüdistatud selles, et California punajalg-konn on muutunud peaaegu ohustatud liigiks. Neid on süüdistatud ka paljude teiste kahepaiksete väljasuremises Californias.
Härjaputukad konkureerivad teiste konnadega toidu pärast ja võivad isegi oma liiki tappa, kui toitu ei leidu. Konnakonni peetakse üheks kõige hullemaks sissetungivaks võõrliigiks (AIS). AIS on loomad, kes on võimelised teisi liike vähendama ja isegi välja surema kogu maailmas. Konnakotkad on vastutavad rukkilõhede vähenemise eest Mehhikos. Alfordi 1989. aastal tehtud laboratoorses katses vähendasid härjasammalad Cope'i halli puukonnakonna populatsiooni. Uuringus viidi härjasammalad koos Cope'i halli puukonnaga kontrollitud keskkonda.
Inimese kasutamine
Härjapõdrad on Ameerika Ühendriikide lõunaosa ja Ameerika Ühendriikide kesklääne toiduallikas. Inimesed jahivad jõgede lähedal öösel konni. Härjaputke jalgu küpsetatakse, selga aga praetakse. Hiinas müüakse härjaputke elusalt söömiseks. Seejärel tapetakse nad ja keedetakse koos köögiviljadega. California osariigis peavad inimesed omama litsentsi, et püüda härjaputke toiduks. Koolides tükeldatakse bioloogiatundides härjaputke. Tavaliselt tehakse seda keskkoolis. Sisselõikamine on meetod, mille abil õpetatakse õpilastele härjapulli anatoomiat. Härjaputke peetakse ka lemmikloomadena. Neid hoitakse akvaariumis või terraariumis. Terrarium on akvaarium, mis on ühel küljel taimede ja mullaga kaunistatud. Teisel pool on vesi. Härjaskonnal oleks vaja ühte kohta maa jaoks ja teist kohta vee jaoks.
Hiinas müüakse supermarketis elusalt härjaputke.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ameerika härjapõlle teaduslik nimi?
V: Ameerika härjapõlle teaduslik nimi on Rana catesbeiana või Lithobates catesbeianus.
K: Kus on Ameerika härgvammad kodumaised?
V: Ameerika pulmakonnad on kodumaine enamikus Põhja-Ameerikas, Kanadas ja Mehhikos.
K: Kuidas vabanevad lemmikloomaomanikud oma härjasammastest?
V: Lemmikloomaomanikud võivad vabaneda oma härjaputukatest, paigutades need tahtlikult väljapoole nende kodupiirkonda, sest nad ei soovi neid enam.
K: Mida võib vangistuses peetavatele härjakonnadele anda toiduks ja maiustamiseks?
V: Vangistuses peetavatele härjaputukatele võib toiduks ja maiuspalaks anda närilisi, väikseid kalu, särge, ussid ja puuviljakärbseid.
K: Kui kaua kulub emaslinnukonnal munemiseks aega?
V: Emane härgkonn võib korraga muneda kuni 20 000 muna.
K: Kas isased pullid on territoriaalsed?
V: Jah, isased pullid on territoriaalsed ja ründavad kõiki loomi, kes neile lähenevad, sealhulgas teisi konni.
K: Kas ameerika härjasammal on IUCNi hinnangusüsteemi kohaselt ohustatud liik?
V: Ei, Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) liigitussüsteemi kohaselt on Ameerika härgvammas liigitatud kategooriasse "Least Concern", mis tähendab, et ta ei ole ohustatud liik.
