Järjekorda Anura kuuluvad konnad ja kärnkonnad. Nad on liigirikkuse poolest kõige edukamad elusad kahepaiksed: kahepaikseid on kokku ligikaudu 7400 liiki, neist umbkaudu 6500 kuulub Anura hulka. Anura-liikide mitmekesisus hõlmab väga erineva suuruse, kuju, käitumise ja elupaigatüübiga liike.

Taksonoomia ja nimetused

Sõnad "konn" ja "kärnkonn" ei kajasta ühtainsat teaduslikku taksonoomilist eristust — tegemist on pigem rahvapäraste mõistetega. Mõned perekonnad (näiteks Bufonidae ehk „tõelised kärnkonnad“) kannavad inglise-eesti terminoloogias sageli nime „kärnkonnad“, kuid mitmes teises perekonnas olevad liigid võivad samuti eestikeelsete nimetuste järgi olla „kärnkonnad“. Erinevused naha tekstuuri, kehatüübi või elupaiga eelistuse alusel on sageli kujunenud sõltumatult (see on konvergentse evolutsiooni näide) ja seetõttu puudub selge taksonoomiline piir.

Anatoomia ja kohastumused

Anura liikide iseloomulik tunnus on täiskasvanud loomade lühike keha ja sisuliselt puuduv saba — sabad esinevad alles noorloomalises arengujärgus (tibudes). Paljudel liikidel on tugevad ja pikad tagajalad koos võrkjate varbavahedega, mis toetavad nii hüppamist kui ka ujumist. Esi- ja tagajäsemete suhteline pikkus sõltub liigist: hüppajatel ja ujajatel on eriti arenenud tagajäsemed, ronimisjärgsetel liikidel näiteks puukonnakonnadel on kleepuvad padjad.

Naha ehitus ja funktsioon on kahepaiksete puhul väga tähtsad: naha kaudu toimub gaasivahetus ja niiskuse reguleerimine, mistõttu paljud liigid eelistavad niiskeid elupaiku. Mõnedel liikidel on nahas spetsiaalsed näärmed, mis toodavad lima (niiskuse hoidmiseks) ning teised sünteesivad toksilisi ühendeid kaitseks röövloomade eest. Tüügastega kaetud või kare nahk on sageli seotud selliste kaitsemehhanismidega, sealhulgas mürgise lima sekretsiooniga. Nahk võib olla kas väga sile ja niiske või kare ja kuivam, sõltuvalt liigi ökoloogiast — see ongi üheks aluseks, miks rahvasuus eristatakse „konnu“ ja „kärnkonnu“.

Nende kõrvakuulmise organi väljenduseks on väline tümpanum: tümpanum-membraan (kuulmekile) paikneb tavaliselt silma ja mandli tasemel ning on enamiku konnade puhul hästi nähtav. Suus on paljudel liikidel pisikesed hambad, eelkõige ülemistel lõualuudel (maksillaar- ja vomeriinhambad), mis aitavad saaki kinni hoida; hambad alumisel lõualuudel on enamikul liikidel haruldased või puuduvad, kuid kohta võib viidata alumisel lõualuudel. p6

Toitumine ja mürgisus

Konnad on üldiselt kiskjad: söödaks on putukad, ämblikud, limused ja väiksemad selgrootud. Mõned suuremad liigid võivad võrgutada ka väiksemaid selgroogseid. Mürgised liigid (näiteks teatud Neobatrachia rühma esindajad) võivad omada tugevaid toksilisi ühendeid; osa nende toksiinidest kogutakse toidust (näiteks mürkmardikatest), seetõttu sõltub mürgisuse tase ka toitumisest. p8

Elupaigad ja käitumine

Konnad ja kärnkonnad esinevad väga erinevates elupaikades: metsadest ja niitudest kuni kõrbeteni ja kõrgsuuruste veekogudeni, sõltuvalt liigist. Paljud liigid on seotud veekogudega eelkõige paljunemise tõttu, kuid on ka täiesti maismaal ning isegi puude otsas elavaid liike. Nende nahk ja käitumuslikud kohastumused (nt ööpäevane aktiivsus, varjumine, vees peitumine) aitavad neil vee- ja soojusvahetust reguleerida. p6

Paljunemine ja areng

Enamik Anura-liike paljuneb vees: emane muneb munad ja isased viljastavad neid väliselt. Munadest kooruvad vastsed ehk tibud, kes on tavaliselt herbivoorsed ja neil on saba ja uim. Metamorfoosi käigus arenevad tagajäsemed, kaovad saba ning tibust kujuneb täiskasvanud konn või kärnkonn. Erandeid on — mõned liigid viljastavad või kandevad mune maismaal või emasel kandmisel jne — seega on paljunemistrateegiad väga mitmekesised.

Mõned huvitavad faktid ja kaitse

  • Aafrika härjasammal on kuulus selle poolest, et isased on sel liigil sageli suuremad kui emased — vastupidine paljude teiste kahepaiksete sugulisele dimorfismile. Isased võivad ulatuda kuni umbes 9,5–10 tolli pikkuseks, emased aga tavaliselt kuni umbes 4,5 tolli pikkuseks. p6
  • Mõned mürgised liigid ja liigid, kelle elupaigad on hävinud, võivad olla ohtlikud inimestele; samas on suur osa anura-liikidest ohutu ja tähtis komponent ökosüsteemides putukate kontrollimisel.
  • Paljud liigid on ohustatud elupaikade kadumise, saastamise, haiguste (nt chytridiomykoos) ja kliimamuutuste tõttu. Kaitse- ja säilitusmeetmed hõlmavad elupaikade kaitset, liigilise mitmekesisuse uuringuid ja vajadusel hübriidistumise vältimist laialdase levikuga liikidega.

Kuigi rahvapärastes eristustes kasutatakse mõisteid "konn" ja "kärnkonn" sagedasti, on teaduslik lähenemine keskendunud liigiomadustele, geneetikale ja evolutsioonilisele päritolule. Anura moodustab suure ja ökoloogiliselt olulise rühma kahepaiksete seas, kelle elukäik ja mitmekesisus pakuvad nii teadlastele kui loodushuvilistele palju uurimis- ja vaatlusvõimalusi.