Vibrio — grammnegatiivsed merebakterid ja toiduga levivad nakkused

Vibrio on grammnegatiivsete bakterite perekond, millel on kumer vardakujuline kuju ja millest mitmed liigid võivad põhjustada toiduga levivaid nakkusi, mida tavaliselt seostatakse poolküpsete mereandide söömisega. Vibrio on tavaliselt soolases vees leiduvad fakultatiivsed anaeroobid, mille oksüdaasitesti on positiivne ja mis ei moodusta spoore. Kõik perekonna liikmed on liikuvad ja neil on polaarsed lipukesed koos mantlitega. Hiljutised fülogeneedid on koostatud mitme geeni põhjal (mitmelokuseline järjestusanalüüs).

Nimi Vibrio pärineb Filippo Pacinilt, kes isoleeris 1854. aastal koolerapatsientidelt mikroorganismid, mida ta nimetas "vibrionideks".

Olulised liigid ja haiguspildid

Mõned Vibrio perekonna liigid on inimestele olulisemad:

Vibrio cholerae — põhjustab koolerat, ägedat vedelikukadu tekitavat kõhulahtisust (nn "riisipulbri-tüüpi" väljaheited). Patogeensuse aluseks on koleratooksiin (CTX), mis suurendab soolade ja vee sekretsiooni soolestikus.
Vibrio parahaemolyticus — tavaline mereandidega seotud gastroenteriidi tekitaja; põhjustab kõhuvalu, kõhulahtisust, mõnikord oksendamist ja palavikku.
Vibrio vulnificus — võib põhjustada tõsiseid süsteemseid nakkusi (sepsis) ja kiirelt progresseeruvaid nahapõletikke või haavainfektsioone, eriti inimestel, kellel on maksahaigus, neerupuudulikkus või muud immuunpuudulikkused. Tugevalt seotud haigestumisega pärast haava kokkupuudet soolase mereveega või toores austrite söömist.
Mitteallergilised (non-cholerae) vibroidid — hõlmavad mitmeid teisi liike, mis võivad põhjustada lokaalseid või seedetrakti infektsioone.

Levimine ja riskitegurid

Vibrio liigid on looduslikult levinud soolases ja valdavalt soolas-magusvees ning nende arv kasvab soojematel perioodidel. Infektsioon levib peamiselt:

poolküpsete või toores mereandide (eriti austrid) söömisel;
haavade kokkupuutel saastunud mereveega;
mõnel juhul saastunud joogivee kaudu (eriti V. cholerae puhul).

Riskiteguriteks raskemate haigusvormide tekkeks on maksahaigused (nt tsirroos), immunosupressioon, rauaüleküllus (hemokromatoos), vanus ja kroonilised haigused.

Biokeemilised ja laboridiagnostilised omadused

Nagu mainitud, on Vibrio grammnegatiivsed, oksüdaaspositiivsed, mobiilsed ja sporeid mitte moodustavad vardad. Laboratoorselt leitakse:

eelistus soolase keskkonna suhtes — paljunevad hästi merevees ja soolalahustes;
sordi-eristatavus kasutades selektiivseid söötmeid, nt TCBS-agar (thiosulfate-citrate-bile-sucrose agar): V. cholerae toodab tavaliselt kollaseid kolooniaid (suhkrufermenteerija), V. parahaemolyticus ja V. vulnificus tavaliselt rohelisi või värvituvaid kolooniaid;
täiendavad tuvastusmeetodid: biokeemilised testid, serotüüpimine (eriti V. cholerae puhul), PCR-i põhised meetodid ja MALDI-TOF massispektromeetria.

Patogenees

V. cholerae puhul on otseseks haigustekitajaks koleratooksiin (CTX), mis ADP-ribosüülib G-proteiinide aktiivsust enterotsüütides ja põhjustab tugevat kloriidi ja vee sekretsiooni soolestikust. Muudel vibroididel on erinevad virulentsifaktorid (süstemaatilised toksiinid, kapsel, rakkude invasioon, hemolüsiinid jne), mis määravad nende kliinilise väljenduse (nt limaskestapõletik vs. invasioon ja sepsis).

Sümptomid ja kliiniline käik

koolera: äge vesine kõhulahtisus, oksendamine, kiire dehüdratsioon, võib lõppeda surmaga ilma kiire rehidratsiooniravita;
V. parahaemolyticus: kõhuvalu, krambid, lahja või verine kõhulahtisus, tavaliselt iseeneslikult mööduv mõne päeva jooksul;
V. vulnificus: kiirelt progresseeruv haavainfektsioon, nekroos, septitseemia — eriti riskigruppidel kõrge suremusega.

Ravi

kõige olulisem on vedeliku- ja elektrolüütide asendamine (eriti koolera korral) — see on ravi aluseks;
antibiootikumid võivad lühendada haiguse kestust ja vähendada raskete vormide riski: V. cholerae korral kasutatakse mõnikord doksütsükliini või atsitromütsiini, raske V. vulnificus infektsiooni korral sageli kombineeritud ravi (nt doksütsükliin koos tsefalosporiiniga) ning haavainfektsioonide korral võib olla vajalik kiire kirurgiline puhastus/debridement. Ravivalik sõltub kliinilisest olukorrast ja kohaliku mikrobioloogia tundlikkusest.

Ennetus

toiduohutus: mereande tuleks piisavalt kuumutada (austerite ja teiste molluskite söömisel on oluline vältida toorest või poolküpset tarbimist);
isiklik hügieen ja vee puhastamine, eriti piirkondades, kus koolera levib;
vähendada haavade kokkupuudet meriveega ning katta lahtised haavad ujumise ajal;
riskirühmadel (nt maksahaigusega inimesed) on soovitatav vältida toores austrite söömist;
keskkonnaseire: soojemate veetemperatuuride ja kliimamuutuste tõttu võib vibroidide esinemissagedus mõnes regioonis suureneda — seda jälgitakse rannikuökosüsteemides.

Diagnoos ja epidemioloogia

Vibrio-infektsioonide diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja laboratoorsel kinnitamisel (stooli- või haavasekreeti kultiveerimine, PCR ja seroloogilised meetodid). Epidemioloogiliselt on nakkused sagedasemad suvel ja rannikualadel; V. cholerae võib põhjustada ka suurte puhangute epideemilise leviku kaudu, eriti piirkondades, kus puudub puhas joogivesi.

Kokkuvõttes on Vibrio perekond mitmekesine ja sisaldab liike, mis võivad põhjustada nii kergemaid seedetrakti haigusi kui ka eluohtlikke süsteemseid infektsioone. Õigeaegne diagnoos, vesilahuste asendamine ja sobiv antibakteriaalne ning kirurgiline ravi on raskemate juhtumite vältimiseks võtmetähtsusega. Ennetus hõlmab toiduohutust, haavade kaitset ja keskkonnaseiret.