Pullihai

Kirjeldus

Pullihaidel on väga tugev keha ja tümpsunud, ümar nina, mis on andnud pullihaidele nende nime. Esimene seljauim on suur ja laialt kolmnurkne, terava tipuga. Teine seljauim on märgatavalt väiksem. Rinnauimed on samuti suured ja teravate otstega. Võrreldes teiste karahhinide haidega on pullihaidel üsna väikesed silmad, mis võib tähendada, et nägemine ei ole selle tavaliselt mudases vees elava liigi jaoks väga oluline jahivahend. Pullihaid on tavaliselt pealt kahvatu kuni tumehall ja nende alumine külg on valge. Noortel härghaidel on uimed mustad, mis kasvades muutuvad tumedaks. Ülalõualuu hambad on laiad, kolmnurksed ja tugevalt sakilised. Alamlõualuu hambad on laia põhjaga, kitsad, kolmnurksed ja peenelt sakilised. Eesmised hambad on kõrgendatud ja peaaegu sümmeetrilised, samas kui tagumised hambad on rohkem kallutatud.

Maksimaalne kaal on üle 500 naela (230 kg). Suurus sünnimomendil on umbes 75 cm (29 tolli). Emased on isastest suuremad, saavutades täiskasvanuna umbes 2,4 meetri pikkuse ja kaaludes umbes 130 kg. See on tingitud pikemast elueast, mis on umbes 16 aastat, võrreldes isaste 12 aastaga. Isased saavutavad pikkuse umbes 2,2 meetrit (7,3 jalga) ja kaaluvad 95 kg (209 naela). Vangistuses peetavate härghaide kasvutempo on esimestel eluaastatel hinnanguliselt umbes 28 cm aastas, mis aeglustub umbes 4 aasta vanuselt poole väiksemaks.

Pullihai joonis

Elupaik

Pullihaid leidub troopilistes ja subtroopilistes rannikuvetes kogu maailmas, samuti paljudes jõesüsteemides ja mõnes mageveekogus. Neid on täheldatud 3700 km (2220 miili) ulatuses Amazonase jões Peruus ja üle 3000 km (1800 miili) ulatuses Mississippi jões Illinoisi osariigis. Nicaragua järves (Kesk-Ameerika) leitud härghaide rühma peeti kunagi maismaaloomaks, kuid nad leidsid juurdepääsu ookeanile jõgede ja suudmealade kaudu. Atlandi ookeani lääneosas rändavad pullihaid suvel mööda USA rannikut põhja poole, ujudes kuni Massachusettsini, ja pöörduvad siis tagasi troopilisse kliimasse, kui rannikuvesi jahtub. Pullihai armastab elada madalates rannikuvetes, mis on vähem kui 30 meetri sügavused, kuid nende sügavus ulatub 3-450 jala (1-135 meetri) sügavusele. Ta satub tavaliselt jõesuudmetesse, lahtedesse, sadamatesse, laguunidesse ja jõesuudmetesse. Ta on ainus teadaolev hailiik, mida leidub magevees ja võib sellistes keskkondades pikka aega viibida. Siiski ei ole tõenäoline, et härghai kogu elutsükkel toimub mageveesüsteemis. On tõendeid, et nad võivad paljuneda magevees, kuid mitte nii regulaarselt kui suudme- ja mereelupaikades. Noored härghaid sisenevad madala soolasisaldusega jõesuudmetesse ja laguunidesse sama kergesti kui täiskasvanud loomad ning kasutavad neid madalamaid alasid lastesõitjaistandmetena. Nad võivad elada ka kõrge soolasisaldusega vees, kuni 53 promilliga.

Käitumine

Kuigi inimesed ei kuulu nende toiduvalikusse, on teadaolevalt härghaid inimeste suhtes väga agressiivsed. See hai võib olla inimestele ohtlik, sest paljud inimesed ei tea, et härghaid leidub jõgedes ja mageveekogudes. Peaaegu kõik kaldalähedased haide rünnakud inimeste vastu on põhjustatud selle liigi poolt. Nad on loetletud kui 3. suurim oht inimesele, kui tegemist on haidega. Nad jäävad maha vaid suurest valgest haisest ja tiigrihaisest. Nad on väga territoriaalsed ja ründavad kõike, mis satub nende keskkonda ja mida nad peavad ohtlikuks. Nad on teadaolevalt hammustanud hobuseid ja teisi loomi, kes tulevad veele liiga lähedale.

Kuigi pullihaidel ei ole tõelisi kiskjaid, on teada, et noored pullihaid on langenud tiigrihaide, liivahaide ja isegi täiskasvanud pullihaide saagiks. Pullihaidel on leitud parasiite, nagu Pandarus sinuatus ja Perissopus dentatus, mis parasiteerivad selle hai kehapinnal.

Dieet

Pullihai toitub peamiselt luukaladest ja väikestest haidest. Atlandi ookeani lääneosas toituvad nad tavaliselt merikarbonaadist, tarponist, kassikalast, menhadenist, gar'ile, snookist, lõhest, makrellist, snappersist ja muudest koolikaladest. Samuti toituvad nad regulaarselt räimedest ja noortest haidest, sealhulgas oma liigi väikestest isenditest nende rannikulähedastes kasvukohtades. On teada, et härghai toitub ka merikilpkonnadest, delfiinidest, krabidest, krevettidest, merelindudest, kalmaaridest, maismaaimetajatest, okasnahksetest ja koorikloomadest. Pullihaid tunduvad sageli aeglaselt mööda põhja ujudes loid, kuid nad on üsna kiired ja osavad väiksemaid, liikuvaid saakloomi püüdma ning suudavad saavutada kiirust üle 11 miili tunnis (19 km/h).

Pullihaid võivad iga päev mitu tundi toidu otsimisega veeta. Nad söövad ka palju, kui toitu on palju. Enamasti jahivad nad üksinda, kuid on täheldatud ka juhtumeid, kus paar härghaid jahivad meeskonnana.

Reproduktsioon

Pullihaid on eluslapsed, mis tähendab, et nad sünnitavad elusalt. Tiinusperiood on umbes aasta, tavaliselt suvekuudel, kuid mõnikord ka varasügisel. Pullihaid rändavad tavaliselt jõesuudmetesse paarituma ja poegima. Pojad on umbes 60 cm (24 tolli) pikad ja emad sünnitavad korraga 5 kuni 15 poega. Ranniku laguunid, jõesuudmed ja madala soolasisaldusega suudmed on tavalised kasvukohad.

Pullihaid saavutavad suguküpsuse sõltuvalt sellest, kus nad viibivad. Ühes Mehhiko lahe lõunapoolses piirkonnas tehtud uuringus leiti, et suguküpsuse vanus on emaste puhul 10 aastat (7 jalga) ja isaste puhul 9-10 aastat (6,2-6,6 jalga). Teine uuring Mehhiko lahe põhjaosas näitas, et isaste suguküpsuse vanus oli 7 jalga (14-15 aastat) ja emaste 7,4 jalga (18 aastat).

Pullihai Bahama saartel

Muud nimed

Pullihai on saanud oma nime oma jõulise välimuse ja agressiivse iseloomu järgi. Prantsuse keeles on härghai tuntud kui "requin bouledogue". Hispaania keeles on ta tuntud kui "tiburon sarda". Kogu oma levikualal on ta tuntud paljude erinevate nimede all, sealhulgas "Zambezi hai" ja "Van Rooyeni hai" Aafrikas, "Gangese hai" (India), "Nicaragua hai" (Kesk-Ameerika) ning "magevee hai", "suudme hai" ja "Swan River hai" Austraalias. Inglise keeles on ta tuntud ka kui "Shovelnose shark", "Square-nose shark", "River shark", "Slipway grey shark", "Ground shark" ja "Cub shark".

Säilitamine

Kuigi härghai on harva kaubandusliku kalapüügi sihtliik, püütakse ta tavaliselt juhuslikult koos muu saagiga. Kuna ta esineb rannikul, on ta muutunud väikesemahulise kalapüügi sihtmärgiks. Inimesed söövad härghai liha, nahast valmistatakse nahka, uimedest valmistatakse haiuimede suppi ja maksast valmistatakse vitamiinirikkaid õlisid. Teatud piirkondades, näiteks Mehhiko lahes ja Lõuna-Aafrikas, on härghai ka populaarne ulukikala. Pullihai ranniku- ja mageveekogude elupaik ei tee teda mitte ainult kergemaks sihtmärgiks kalapüügile, vaid kuna need elupaigad on tavaliselt reostunud ja elupaikade muutmise sihtmärgiks, on pullihai ohus. IUCNi poolt on härghai kantud ohulähedase ohu kategooriasse.

Oht inimesele

Rahvusvahelise hairünnakufaili (ISAF) andmetel on härghaid vastutavad vähemalt 69 provotseerimata rünnaku eest inimeste vastu kogu maailmas, millest 17 on lõppenud surmaga. Tõenäoliselt on see liik aga vastutav veel palju rohkemate rünnakute eest ning paljud eksperdid peavad seda maailma kõige ohtlikumaks hai liigiks. Oma suure suuruse, võime tõttu siseneda magevette ja asjaolu tõttu, et teda leidub rannikul, võib ta olla inimesele ohtlikum kui suur valge hai või tiigrihai. Kuna härghai esineb paljudes Kolmanda Maailma piirkondades, sealhulgas Kesk-Ameerikas, Mehhikos, Indias, Ida- ja Lääne-Aafrikas, Lähis-Idas, Kagu-Aasias ja Vaikse ookeani lõunaosa saartel, ei teatata sageli rünnakutest. Pullihai ei ole ka nii kergesti identifitseeritav kui suur valge hai või tiigrihai, mistõttu on ta tõenäoliselt vastutav suure osa rünnakute eest, mille toimepanijad on tuvastamata. Pullihaid on peetud süüdlaseks kurikuulsas viie hai rünnaku seerias New Jersey's 1916. aastal, mille tagajärjel hukkus 12 päeva jooksul neli inimest. Kolm neist rünnakutest toimusid Matawan Creekis, mis on madal loodete jõgi, mille läbimõõt on vaid 12 meetrit, mis on 1,5 miili (2,4 km) kaugusel lahe veekogudest ja üle 24 km (15 miili) kaugusel avamerest; see ei ole koht, kus tõenäoliselt leidub teisi suuri hailiike. Kaks päeva pärast viimast rünnakut tabati aga 2,25 meetri pikkune suur valge hai, mis oli vaid 6,4 km kaugusel Matawan Creeki suudmest ja mille kõhus olid inimjäänused. Päev hiljem tabati ka 2,7 meetri pikkune härghai, mis oli Matawanist vaid 16 kilomeetri kaugusel. Selle üle on vaieldud aastaid ning on tõendeid, mis viitavad nii härghai kui ka suur valge hai kui süüdlase kohta.