Saekalad (Pristidae) — morfoloogia, eluviis ja liigid

Saekalad (Pristidae) on raide perekond, mille keha on tasapinnaline ja rinnauimed on tugevalt laienenud, mis annab neile raididele omase lamekujule. Mõnes väljanägemises meenutavad nad ka haide, kuid neid eristab kõige selgemalt pikk, saagitaoline nina (rostrum).

Saekala eripäraks on pikk, kahepoolne rostrum, mille servi katavad terava serva meenutavad hambad. Selle rostrumi mõlemal küljel on väiksed saagitaolised hambad, mida kala kasutab nii saagi tabamiseks kui ka pinnase liigutamiseks ja signaalide tajumiseks.

Morfoloogia

Kehaehitus: Saekalad on tavaliselt lamedad, pea ja rindkereosa on lai ning rinnauimed ulatuvad pea külgedele. Seljal ja sabaosas võib olla ühed või kaks seljauime, sõltuvalt liigist. Nagu teistel raididel, asuvad nende suu, ninasõõrmed ja lõpused keha allpool, mis aitab toitu püüda ja liivases põhjas peituda.

Hingamine: Saekalad kasutavad hingamiseks sageli spetsiaalseid avausi silmade taga, nn spiracles’e, mis võimaldavad neil võtta vett sisse isegi siis, kui keha on osaliselt või täielikult liiva all peitunud. See hoiab ära liiva sattumise lõpustesse ja võimaldab pikka aega madalas vees viibida.

Eluviis ja käitumine

Saekalad elavad peamiselt rannikualadel, laguuni- ja suudmealadel ning mõnel liigil on leitud ka magedas vees jõgedes. Nad toituvad peamiselt kaladest, vähkloomadest ja teistest põhjaelanikest. Rostrum toimib saevalt: kala lüüab ja raputab seda saagitaolist nina, et lüüa ja vigastada saaki või kaevata liiva, paljastades peitunud saagi.

Meelelehad: Nagu teisedki röövkalad, tunnevad saekalad saaki ka elektriliste signaalide kaudu, kasutades selleks ampullae of Lorenzini tüüpi sensooreid rostrumi piirkonnas. Nad võivad olla öised ja aktiivsed hämaruses, kuid käitumine sõltub liigist ja elukeskkonnast.

Liigid ja levik

Pristidae sugukonda kuulub mitu liiki ning varem on neid liigitatud erinevatesse sugukondadesse. Mõned levinumad liigid on:

• Anoxypristis cuspidata (kitsas saekala) — enamasti tropilistes vetes, näeb välja teravama rostrumiga;
• Pristis pectinata (smalltooth sawfish ehk väikesaekala) — ajalooliselt Atlandi ookeanis ja Kariibi mere piirkonnas;
• Pristis pristis (largetooth sawfish ehk suurteotega saekala) — üks suurimaid liike, varem laialt levinud;
• Pristis zijsron (green/longcomb sawfish ehk rohelisem saekala) ja Pristis clavata — esineb sooja veekogudes Indo-Pasifika alal.

Mõned liigid võivad kasvada kuni umbes 7 meetri (umbes 23 jalga) pikkuseks, eriti suured liigid nagu Pristis pristis. Enamik teisi liike jääb siiski väiksemaks, tavaliselt mõne meetri pikkuseks.

Pärilikkus ja paljunemine

Saekalad on elussünnitajad (vivipaarne paljunemine) — emasloomad kannavad järglasi emakas ja sünnitavad täiesti arenenud noorkalasid. Arenemine võib olla aeglane ning paljunemistsükkel hõlmab pikema kestusega rasedusi ja väiksemat pojade arvu võrreldes paljude teiste kaladega, mis muudab populatsioonide taastumise aeglaseks.

Ohustatus ja kaitse

Saekalad on maailmas tugevalt ohustatud. Põhjused on peamiselt inimtekkeline: elupaikade kadu (suiste ja mangroovialade hävitamine), klammerdumine võrkudesse (bystander bycatch), ja rostrumi motiveeritud püüdmine ning rostrumi ja uimedest valmistatud toodete turg. Mitmed liigid on kantud rangelt kaitstute nimekirjadesse ja neid kaitstakse rahvusvaheliste kokkulepetega (nt CITES).

Kaitsemeetmed hõlmavad saakpiiranguid, elupaikade taastamist, ranniku- ja suudmealade kaitset ning teadusuuringuid ja haridusprogramme, et vähendada hukkumist ja soodustada populatsioonide taastumist. Kuna paljunemine on aeglane ja isendite arv on paljudes piirkondades väga väike, vajavad saekalad pikaajalist ja koordineeritud kaitset.

Kokkuvõte: Saekalad on eristatavad saagitaolisest rostrumist ja raididele iseloomulikust lamedast kehast. Nad on efektiivsed röövkalad, kuid paljud liigid on kriitiliselt ohustatud ning vajavad aktiivset kaitset, et tagada nende säilimine tulevastele põlvedele.

Otsing