Metsik organism: määratlus, metsistumine ja mõju ökosüsteemile
Metsik organism on taim või loom, mis on muutunud taltsast või kultiveeritud olukorrast metsikuks — see tähendab, et ta elab ja paljuneb iseseisvalt looduses, ilma inimese otsejuhitud pidamiseta või hoolduseta. Metsistumine võib toimuda järk‑järgult või suhteliselt kiirelt, sõltuvalt liigist, keskkonnatingimustest ja inimese tegevusest.
Määratlus ja eristused
Metsloom on eraldi mõiste: see on kodu- või vangistuses peetud loom, kes on põgenenud ja elab enam‑vähem metsloomana. Loomi, kes olid enne vangistusest põgenemist metsikud, ei loeta metsikuteks. Näiteks loomaaiast põgenenud lõvi ei ole metsloom. Mõned tavalised näited metsloomadest on kitsed, kassid ja sead.
Kodustatud taimi, mis pöörduvad tagasi loodusesse, nimetatakse tavaliselt pigem põgenenud, sissetoodud või naturaliseerunud kui metsikuteks. Siiski on protsessid sarnased: muutuvad levimisviis, ellujäämine, kohastumine ja tihti ka geneetilised muutused.
Metsistumise protsess ja tunnused
- Alustamiseks peab organism vabanema inimtekkelisest keskkonnast (vabastamine, põgenemine, istutamine, seemnete hajumine jms).
- Pärast seda ees ootavad valikurõhud: toitumisviiside laienemine, uute röövloomade ja haiguste vastuvõtlikkus, karmimad kliimaolud.
- Välistunnused võivad hõlmata käitumise muutust (näiteks pelglikkus inimeste suhtes), morfoloogilisi kohanemisi, muutusi paljunemisstrateegias ja söömisharjumustes.
- Geneetilised tagajärjed: metsistumine võib viia geneetilise varieeruvuse vähenemiseni või vastupidi — ristumine looduslike sugulastega võib tekitada uusi geneetilisi kombinatsioone.
Mõju ökosüsteemile
Organismide sissetoomine või metsistumine uutele aladele võib oluliselt mõjutada ökosüsteeme. Võimalikud mõjud on:
- konkurents kohalike liikidega elupaikade ja toidu pärast;
- uute röövijate või parasiitide kohaletoimetamine, mis võib ohustada vastuvõtlikke liike;
- haldjas‑efektid, näiteks mullastruktuuri või taimestiku muutumine (nt metssigade juurimine, kitsede ülekarjatamine);
- hübriidiseerumine kohalike liikidega, mis võib põhjustada geneetilist „saastumist”;
- mõnel juhul kohalike liikide väljasuremine või arvukuse dramaatiline vähenemine — see on juhtunud mitmete saartele sissetunginud liikide puhul (väljasuremine).
Samas ei ole kõik mõjud negatiivsed: mõnikord võivad metsloomad või naturaliseerunud taimed aidata taastada toiduahelaid või kontrollida teisi kahjulikke olendeid. Näiteks võivad metsistunud isendid piirata teatud probleemsete liikide, nagu närilised, kahjulike putukate või agressiivsete taimede levikut. Samuti võib ohustatud liikide tagasitoomine (reintrduktsioon) mõnel juhul abi tuua ja taastada ökosüsteemi tasakaalu.
Näited ja konkreetsed juhtumid
- Metsised sead (feral pigs) kahjustavad mullastruktuuri, levitavad haiguseid ja söövad paljude liikide mune ning noori.
- Metsikuks muutunud kassid on paljudes piirkondades peamised väikeste lindude ja imetajate hullutegijad.
- Koduloomade (nt kitsed, lambad) metsistumine võib viia taimestiku muutumiseni ja erosioonini, eriti saartel.
- Kodustatud taimede „põgenemine” võib luua laialdase invasiooni, mille tagajärjeks on kohaliku taimestiku väljasuremise surve.
Halduse, ennetuse ja leevendamise meetodid
Efektiivne töö metsistunud ja sissetoodud organismidega hõlmab mitut lähenemist:
- ennetamine: rangem bio‑ ja taimede/loomade liikumise kontroll, piirded ning teadlikkuse tõstmine (teavitus ja vastutus loomapidajate seas);
- varajane avastamine ja kiire reageerimine: uute levikute tuvastamine ning kohene likvideerimine võib olla palju odavam ja tõhusam kui hilisem juhtimine;
- otstarbekindel eemaldamine: mehaaniline püük, püünised, ulukijahi reguleerimine või steriliseerimine — vali meetod vastavalt liigile, olukorrale ja loomakaitselistele kaalutlustele;
- taastamine: pärast eemaldamist on sageli vajalik elupaiga taastamine ning võõrliikide ennetus, et vältida korduvat sissetungimist;
- uuringud ja monitooring: geneetiline jälgimine, populatsiooni modelleerimine ja ökoloogilised uuringud aitavad parimaid otsuseid langetada;
- õiguslikud ja sotsiaalsed meetmed: selged reeglid, võimalikud hüvitised ja koostöö kohalike kogukondade, maaomanike ning teadlaste vahel.
Õiguslikud, eetilised ja kultuurilised aspektid
Metsistunud liikide juhtimine ei ole ainult tehniline väljakutse — see hõlmab ka eetilisi ja kultuurilisi valikuid. Näiteks vabad hobused või mustangid on mõnes riigis kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslikud, mistõttu nende likvideerimine tekib vastuolusid. Samuti tuleb arvestada loomakaitse regulatsioonidega ja hindada eri kontrollimeetodite inimsõbralikkust.
Praktilised soovitused
- Hinnake riske — enne vallapäästmist või taimede/loomade lahtilaskmist mõelge leviku ja võimalikule mõjule.
- Tugevdage biosekuriteeti ja kohalikke hoiatussüsteeme.
- Rakendage integreetud haldusplaane, mis ühendavad ennetuse, varajase sekkumise ja taastamise.
- Töötage koos teadlaste, kohalike elanike ja ametiasutustega, et leida tasakaal ökoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel.
Kokkuvõttes on metsistumine keerukas protsess, mille mõju ulatub üksikisendi tasandilt kogu ökosüsteemini. Õigeaegne hinnang, teaduspõhine juhtimine ja ühiskondlik koostöö on vajalikud selleks, et vähendada kahjusid ja vajaduse korral maksimeerida positiivset mõju.
Metsik hobune (ameerika mustang) Wyomingis, USA-s.
Soay lambad St Kildas, Šotimaal
Näiteid metsloomadest
Koerad võivad kergesti muutuda metsloomadeks, muutudes edukaks jahimeheks.
Kass võib kergesti muutuda metsikuks. Metsikud kassid on kahjurid nii maa- kui ka linnapiirkondades. Nad on tõsiselt kahjustanud lindude, roomajate ja imetajate populatsioone. Kuna metskassid paljunevad kiiresti, on nende populatsiooni raske kontrollida. Maapiirkondades tulistatakse metsikuid kasse sageli maha. Viimasel ajal on alternatiivse vahendina metskasside populatsiooni ohjamiseks kasutatud "püüdmise-kastreerimise-kastreerimise- tagasiandmise" meetodit.
Kits on üks vanimaid koduloomi, kuid ta võib kergesti metsistuda ja saab üsna hästi hakkama ka iseseisvalt.
Dromeedarikaamel, mis on olnud kodustatud juba üle 3000 aasta, muutub samuti kergesti metsloomaks. Metsikud kaamelid, mis pärinevad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses põgenenud kariloomadest, elavad tänapäeval Austraalia sisemaal.
Lambad on haavatavad röövloomade ja vigastuste suhtes ning tavaliselt ei jää nad metsloomadena ellu. Kuid kohtades, kus on vähe kiskjaid, saavad nad hästi hakkama, näiteks Soay lambad.
Veepühvleid leidub Lääne- ja Põhja-Austraalia niiskemates piirkondades. Austraalia valitsus soodustab metsikute vesipühvlite küttimist nende suure arvu tõttu.
Veiseid on kodustatud juba neoliitikumi ajastust alates, kuid nad võivad elada kuid või isegi aastaid ilma vähese järelevalvega või üldse ilma järelevalveta. Nende esivanemad, aurohid, olid üsna metsikud. Tänapäeva veised, eriti need, mida kasvatatakse avatud karjamaal, on üldiselt juhilikumad, kuid võivad ohu korral olla agressiivsed. Veistel, eriti lihaveistel, lubatakse sageli üsna vabalt ringi liikuda ja nad on Austraalias, Uus-Meremaal ja mitmetel Vaikse ookeani saartel saavutanud pikaajalise iseseisvuse. Ameerika Ühendriikide edelaosas ja Mehhiko põhjaosas elavad väikesed poolvabatahtlike loomade populatsioonid. Selliseid veiseid nimetatakse Mavericks, Scrubbers või Cleanskins. Enamik vabalt rändavaid veiseid, olgugi et taltsutamata, on väärtuslikud ja tavaliselt kogutakse tihedalt asustatud piirkondades kokku.
Hobused ja eeslid, kes on kodustatud umbes 5000 aastat eKr, on kogu maailmas avatud rohumaadel metsikud (vt metsikud hobused). Portugalis nimetatakse metsikuid hobuseid sorraideks, Austraalias brumbideks, Ameerika lääneosas mustangideks. On olemas ka teisi isoleeritud metsikuid populatsioone, sealhulgas Chincoteague'i poni ja Banker Horse. Neid nimetatakse sageli "metsikuteks hobusteks", kuid see ei ole õige. On olemas tõeliselt "metsikuid" hobuseid, keda ei ole kunagi taltsutatud, eelkõige Przewalski hobune. Kuigi hobune oli algselt Põhja-Ameerikas põliselanik, suri selle metsik esivanem välja viimase jääaja lõpus. Nii Austraalias kui ka Ameerikas pärinevad tänapäeva "metsikud" hobused Euroopa maadeavastajate ja asunike poolt kaasa toodud kodustatud hobustest, kes põgenesid, levisid ja õitsesid.
Siga on metsikutes populatsioonides üle kogu maailma, sealhulgas Austraalias, Uus-Meremaal, Ameerika Ühendriikides, Uus-Guineas ja Vaikse ookeani saartel. Melaneesia ja Polüneesia piirkondadesse tõid inimesed sigu sisse mitu tuhat kuni viissada aastat tagasi ning Austraaliasse ja Ameerikasse viimase 500 aasta jooksul. Esialgsed polüneesia asukad tõid sead Uus-Meremaale, kuid see populatsioon oli Euroopa asustamise ajaks välja surnud. Kõik tänapäeval Uus-Meremaal elavad metssigad on pärit Euroopa põllumajandusloomadest. Paljud Euroopa metsseapopulatsioonid on samuti pärit kodusea põgenenud sigadest ja on tehniliselt metsloomad, kuigi nad elavad esivanemate koduloomade levikualal.
Kaljutuvisid peeti kunagi liha pärast või sagedamini võistlusloomadena ja nad on maailma linnades asustanud metsikuid populatsioone.
Mesilaspered põgenevad sageli loodusesse. Nende käitumine ei erine siiski nende käitumisest "vangistuses", kuni ja kui nad ei arene teiste, teistsuguse geneetilise baasiga metsmesilasi, mis võib põhjustada nende muutumist juhuslikumaks või agressiivsemaks (vt aafrika mesilased).
Maailma eri paigus leidub palju metsikuid papagoid. Eriti edukad on väljaspool oma kodumaist elupaika elavad roosarõngalised papagoid, mungapapagoid ja punamaskipapagoid (dokumentaalfilmi "The Wild Papagoi of Telegraph Hill" teemaks), kes on hästi kohanenud linnalähedase keskkonnaga.
Metsikud koerad Bukarestis
Metsikud eeslid või eeslid Nevadas
Looduslike organismide kahjulik ja kasulik mõju
Ökoloogiline mõju
Metsik populatsioon võib kahjustada ökosüsteemi, süües tundlikke taimi või loomi või konkureerides kohalike liikidega. Metsikud taimed ja loomad on sageli invasiivsed liigid ja võivad ohustada ohustatud liike.
Geneetiline reostus
Koduloomad võivad paljuneda kohalike, metsloomadega. Selline ristumine võib ohustada algse metsloomapopulatsiooni olemasolu. Näidetena võib tuua sinikaelpart, metssea, kivituvi või tuvi, punase džunglilinnu (Gallus gallus) (kõikide kanade esivanem), karpkala ja lõhe. Teine näide on dingo, mis on ise varajane metskoer, kes ristub teist päritolu koertega. Siiski on ebatõenäoline, et see kahjustab ökosüsteeme, kus need koerad elavad, ja mõned peavad selle nähtuse tähtsust vaieldavaks. Mõnel juhul, nagu näiteks küülikute puhul, tundub, et ristumist ei märgata. Palju vaieldakse selle üle, milline on ristamise mõju loodusliku liigi geenide muutumisele.
Majanduslik kahju
Metsloomad konkureerivad toidu pärast koduloomadega. Nad võivad kahjustada tarasid, veeallikaid ja taimestikku (ülekarjatamise või invasiivsete taimede seemnete sissetoomise teel). Kuigi selle üle vaieldakse tuliselt, toovad mõned näite metsikutest hobuste ja veiste vahelisest konkurentsist Ameerika Ühendriikide lääneosas. Teine näide on kitsed, kes konkureerivad veistega Austraalias, või kitsed, kes kahjustavad puid ja taimestikku Aafrika keskkonnastressiga piirkondades. Metsloomade juhuslik ristumine võib kahjustada tõuloomade aretusprogramme. Samuti võib nende kohalolek erutada koduloomi ja sundida neid põgenema. Metsloomade populatsioonid võivad kodukarjadele edasi kanda ka haigusi.
Majanduslik kasu
Paljusid metsloomi saab mõnikord väikeste kuludega kinni püüda ja seetõttu on nad oluline majanduslik ressurss. Enamikus Polüneesias ja Melaneesias on metssigad peamised loomsete valkude allikad. Enne 1971. aasta vabalt rändavate metshobuste ja -burrode kaitse seadust püüti Ameerika mustangid sageli kinni ja müüdi hobuseliha saamiseks. Austraalias eksporditakse metskitsede, sigade ja kaamelite liha. Teatud aegadel jäeti loomad mõnikord tahtlikult metsistuma, tavaliselt saartele, et hiljem mõne aasta pärast kasumi saamiseks või reisijatele (eriti meremeestele) toiduks kasutamiseks tagasi võtta.
Teaduslik väärtus
Teadlased saavad uurida metsloomade populatsioone, et õppida tundma populatsioonidünaamikat, ökoloogiat ja käitumist (etoloogia) peamiselt koduloomana tuntud liikide looduses. See võib anda kasulikku teavet põllumajandustootjatele.
Geneetiline mitmekesisus
Metsikutel populatsioonidel on mõnikord omadusi, mis ei ole alati olemas täielikult kodustatud samaväärsetel loomadel. See aitab kaasa koduloomade bioloogilisele mitmekesisusele ja sageli väärib säilitamist, olgu see siis nende metsloomade keskkonnas või koduloomadena. Näiteks võiks uurida, kas on vaja säilitada metsloomi, keda teatavates elupaikades tavaliselt hävitatakse, et teha kindlaks, kas nende säilitamine on vajalik.
Kultuuriline või ajalooline väärtus
Ameerika mustangid on alates 1971. aastast kaitstud osaliselt nende romantilisuse ja seotuse tõttu Ameerika lääne ajalooga.
Kaljutuvi, tuntud ka kui tuvid.
Metsik tuvi Tasmaanias, Austraalias. Tuntud ka kui rõngastuvi (Streptopelia risoria).
Seotud leheküljed
- Kodustamine
- Invasiivsed liigid
Küsimused ja vastused
K: Mis on metsik organism?
V: Metsik organism on taim või loom, mis on muutunud taltsutatud või kasvatatud olukorrast metsikuks.
K: Mis on metsloom?
V: Metsik loom on loom, kes on kodu- või vangistusest põgenenud ja elab metsiku loomana.
K: Kas loomad, kes olid enne vangistusest põgenemist metsikud, loetakse metsikuteks?
V: Ei, loomi, kes olid enne vangistusest põgenemist metsikud, ei loeta metsikuteks.
K: Millised on mõned näited metsikutest loomadest?
V: Mõned tavalised näited metsloomade populatsioonidest on kitsed, kassid ja sead.
K: Kuidas nimetatakse tavaliselt kodustatud taimi, mis pöörduvad tagasi loodusesse?
V: Kodustatud taimi, mis pöörduvad tagasi loodusesse, nimetatakse tavaliselt pigem põgenenud, sissetoodud või naturaliseerunud kui metsikuteks.
K: Kas kõigil taime- ja loomaliikidel on võime metsistuda?
V: Ei, mõnel liigil ei ole võimet looduses ellu jääda ja nad ei muutu tavaliselt metsikuteks.
K: Kas loomade või taimede sissetoomine uutesse piirkondadesse võib avaldada negatiivset mõju ökosüsteemidele?
V: Jah, loomade või taimede sissetoomine uutele aladele võib lõhkuda ökosüsteeme ja põhjustada kohalike liikide väljasuremist.
