Kurk on kõrge, pika kaelaga tiirulind, kuulub perekonnast Gruidae (sugukond Gruiformes). Neid on umbes 15 liiki jagunenud 4 perekonda. Kõrgeim neist on sarvekurg (Grus antigone), mis võib kasvada kuni 1,8 m kõrguseks ja kaaluda mitu kilogrammi.
Kurgid on silmapaistva kehakuju ja äratuntava lennu poolest. Jõhvikad näevad mõnikord välja justkui õhuke või rabedamad, kuid tegelikult on kurgid tavaliselt suuremad kui paljud teised tiirulised; neile on iseloomulik osaliselt paljas pea või paljad kortsud, tugev ja pikk nokk ning lihaseline keha. Lendades on nende pikk kael ettepoole sirutatud ja jalad jäävad taha, mistõttu nad meenutavad sirgelt sirutatud kujuga koolilõiget.
Esimesed kurgifossiilid avastati Põhja-Ameerikas, mis annab tunnistust nende pikaajalisest ajaloost Maa faunas. Elusad vormid elavad suurel osal maailmast, välja arvatud Antarktikas ja Lõuna-Ameerikas. Paljud kurgiliigid liiguvad kaugete rändeteedega ning sõltuvad märgala- ja sooelupaikadest. Mitmed populatsioonid on ohustatud peamiselt küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu.
Tunnused ja suurus
Kurgid on üldjuhul suured linnud: kere pikkus varieerub mõnest kümnest sentimeetrist kuni ligi kahe meetrini. Iseloomulikud tunnused:
- pikk kael ja pikad jalad, mis sobivad hästi kõndimiseks madalas vees ja rohus;
- pikad tiivad ja tugeva jõuga lennulihased — paljud liigid on kaugrändajad;
- tihtipeale eristuvad värvikad peasoomused, sulestiku mustrid või kaared peas (nt kroonkurgidel);
- sagedasti tugev ja otsustav nokk toidu otsimiseks või pesa kaitsmiseks.
Elupaik ja levik
Kurgid eelistavad märgalasid, rohurohkeid niite, raba- ja jõgeäärseid alasid ning mõnel liigil ka savanne ja madalaid soid. Mõned liigid on muutnud harjumusi ja kasutavad ka põllumajandusmaastikke rändeteedel või pesitsusajal. Rändavad liigid kogunevad talveks sobivatesse talvitusaladele, kus nad vormivad tihedaid pesitsi või suuri rändekolooniaid.
Toitumine ja käitumine
Kurgid on enamasti kõigesööjad: nende menüüsse kuuluvad veetaimed, rohuloomad, putukad, väiksemad selgroogsed (kalad, kahepaiksed, pisiloomad) ja mõnikord ka taimeosad (vili, juurvili). Toidu otsimisel ja pesitsemisel on nad tihti päevased; mitmed liigid on tuntud oma keerukate ja kuuldavate rüütlusetantsude poolest, mis tugevdavad sidemeid paari- või kolooniatasandil.
Paljunemine
Kurgid paljunevad tavaliselt paariti ning on sageli monogaamsed. Pesa ehitatakse tavaliselt maapinnale või madalale roostikku — see on pehme rohukuhil või veetaimestest kokku pandud nupp. Tavaliselt munevad emased 1–3 muna, mõnel liigipaaril toimub vanemate ühiselt poegade üleskasvatamine. Järelevalve ja paariskeeleline tantsumus mängib sigimisel suurt rolli.
Kaitse
Paljud kurgiliigid on inimtegevuse tõttu ohustatud: märgalade kuivendamine, põllumajanduse intensiivistumine, kütkestamine ja saaste vähendavad sobivaid pesitsus- ja toitumisalasid. Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade taastamist ja kaitset, rahvusvahelisi rändeteede kaitseprogramme, teadusuuringuid ja kohalike kogukondade kaasamist. Elupaikade kaitse, ebaseadusliku kütimise peatamine ning pesitsusalade turvalisuse tagamine on võtmetähtsusega liigi säilimise jaoks.
Kultuuriline tähendus
Kurgid on paljudes kultuurides tähistatud ilu, lojaalsuse ja rände sümbolina. Nende tantsud ja häälitsused on inspireerinud rahvapärimust, kunsti ja looduskaitselisi liikumisi üle maailma.
Kuigi mõned laialtlevinud liigid on taastunud tänu aktiivsetele kaitseprogrammidele, vajavad mitmed kurgid endiselt pikaajalist sekkumist, et tagada nende alaliste ja rändavate populatsioonide püsimine looduses.
