Sääriksääsklased ehk kraanikärbsed (Tipulidae) – määratlus ja omadused

Jõhvikärbsed on kärbsed, kes kuuluvad perekonda Tipulidae ja keda eesti keeles tavaliselt nimetatakse kraanikärbseteks või sääre­sääsklasteks. Nad sarnanevad suurte sääskedega, kuid erinevalt paljudest sääseliikidest ei hammusta kraanikärbsed inimesi ega loomi. Täiskasvanud isendid toituvad sageli nektarist või ei söö üldse — nende põhiülesanne on paaritumine ja munemine.

Termin „isapikkjalgsed“ (ingl. "daddy longlegs") kasutatakse mõnikord kraanikärbsete kohta, kuid seda nimetust kasutatakse ka teistes sugukondades: ordu Opiliones (pikkjalgsed) ja perekond Pholcidae (õhukevõrk-ämblikud) on samuti mõnikord nimetatud isapikkjalgseteks — vaata ka arachnididele. Selline terminoloogia võib seetõttu tekitada segadust.

Tipuloidea (kraanikärbsete‑ala) sisaldab kokku umbes 15 000 kirjeldatud liiki ja ligi 525 perekonda, olenevalt taksonoomilisest käsitlusest. Suurte taksonoomiliste töölahenduste autor Charles P. Alexander kirjeldas ise väga suure osa tuntud kraanikärbseliikidest — hinnanguliselt kuni 75% kirjeldatutest liikidest.

Täiskasvanud kraanikärbse eluiga on üldiselt lühike: paljudel liikidel kestab täiskasvanuiga vaid 10–15 päeva, mille jooksul toimub paaritumine ja munemine. Mõnel liigigrupil ei toitu täiskasvanud isend üldse, teised võivad külastada õisi ja juua nektarit.

Morfoloogia

Kraanikärbsed on tuntud oma pikkade ja peenikeste jalgade ning õhukese keha poolest. Nende tiivad on suhteliselt suured ning tiibade läbilõike struktuur (veenistik) on taksonoomiliselt oluline tunnusliikide eristamisel. Täiskasvanud keha pikkus võib liigiti märgatavalt erineda: mõned liigid on vaid mõnemillimeetrised, teised ulatuvad mitme sentimeetrini.

Elutsükkel ja ökoloogia

• Munad: emane asetab munad tavaliselt mullasse või niiskesse orgaanilisse ainesse.
• Vastsed (larvaad): elavad sageli mullas, samblarohketes niitudes või veekogude läheduses; enamik vastseid toitub lagunevast taimeainesest või taimede juurtest. Inglise keeles kutsutakse neid mõnikord "leatherjackets".
• Pupid: paljud liigid pupeeruvad mullas või taimse prahti sees.

Vastsete ökoloogiline roll on oluline: nad aitavad lagunevat orgaanilist ainet lagundada, kuid mõnel juhul võivad nad kahjustada muru ja põllukultuure, kui vastsed söövad taimede juuri.

Levik ja elupaigad

Kraanikärbsed esinevad kogu maailmas, eriti niisketes ja taimerikastes elupaikades: märgaladel, niitudel, metsaservadel ja aedades. Mõned liigid on kohastunud ka veekeskkondadega, kus vastsed arenevad vees või veepiiril.

Tähtsus ja suhtlus inimestega

Kraanikärbsed ei ole inimestele ohtlikud — nad ei higi ega kanna haigusi nagu mõningad teised sääselised. Majanduslikult võivad mõne liigi vastsed põhjustada kahjustusi muru- ja põllukultuuridele, ent samas on kraanikärbsed olulised toitaineringes osalejad ja paljude loomade (lindude, vihmausside, teiste putukate) toidulaual.

Segadus teiste rühmadega

Kuna kraanikärbsed näevad välja nagu suured sääsed, segatakse neid tihti tõeliste sääskedega. Samuti põhjustab eestikeelne mitmetähenduslik nimetus „isapikkjalgne“ segadust, kuna sama nimi katab eri selgroogseteta liigirühmi (arachnida ja vissa putukaid).

Taksonoomia märkused

Tipulidae paiknemine taksonoomias on olnud ajaloos muutuv: mõnel käsitlusal on vanem slaidijaotus Tipuloidea superfamiliasse, kus Tipulidae on vaid üks perekondade grupi seas. Tänapäevased uurimused põhinevad morfoloogial ja geneetikal ning paigutused võivad veel ajas muutuda.

Kokkuvõte: kraanikärbsed (Tipulidae) on laialt levinud, pika­jalgsete iseloomuga kärblased, kelle täiskasvanud ei hammusta ja kes mängivad olulist rolli nii toiduahela kui ka orgaanilise aine lagundajana. Kui neid nähakse tihti kevadel või suve alguses, ei tasu karta — nad on enamasti kahjutu osa looduse mitmekesisusest.

Välimus

Täiskasvanud kurkhiirtel on väga pikad jalad ja pikk, õhuke kõht. Jõhvikärbseid püüdes on väga lihtne nende õrnad jalad kogemata ära murda. Nende õhukesed jalad ja kõht võivad aidata neil põgeneda lindude eest, kes püüavad neid süüa. Emasloomadel on isasloomadega võrreldes suurem kõht. Emaste kõhuosa lõpeb ka terava ovipositoriga, mis näeb natuke välja nagu nõel. Jõhvikärbsed ei saa nõelata.

Tiivad on sageli kehast väljas, kui kurkhiir ei liigu. Kui tiivad on välja sirutatud, võib tiibade taga näha suuri haltereid (tasakaalustid). Erinevalt sääskedest ei oska kraanikärbsed hästi lennata. Nad "vappuvad" mõnikord lendamisel.

Mõõdukates kohtades elutsevad kurkhiired, näiteks Tipula liigid, võivad kasvada kuni 60 mm suuruseks. Troopilised kraanikärbsed võivad kasvada üle 100 mm pikkuseks. Ameerika Ühendriikide lääneosas elav hiiglaslik kraanikärbes (Holorusia rubiginosa) võib saavutada 38 mm (1-3/8 tolli) suuruse. On olemas ka väikesed, sääskede suurused kurkhiired.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kraanikärbsed?

K: Mille poolest erinevad kraanikärbsed sääskedest?

K: Kas kurkhiired söövad nektarit?

K: Mis nime kannavad kraanikärbsed veel kogu maailmas?

K: Milliseid teisi olendeid tuntakse ka isapikkukärbsena?

K: Kuidas tuntakse tavaliselt kraanikärbeste vastseid?

K: Mitu liiki ja sugukonda kurkhiirte on olemas?

Otsing