Sarus-kurg (Grus antigone) - suur märgalind: kirjeldus, levila ja käitumine

Sarus-kurg (Grus antigone) — suur märgalind: detailne kirjeldus, levila, toitumine, pesitsus ja paaritumiskäitumine. Avastage ohustatus, arvukuse langus ja kaitsevõimalused.

Sarus-kurg (Grus antigone) on suur, enamasti mitte-migreeruv kraan, keda leidub peamiselt India mandriosas, Kagu-Aasias ja Austraalias. See on maailma kõrgeim lendav lind, kes võib ulatuda kuni umbes 1,8 m kõrguseks; tiivaulatus kuni ~2,4 m ja kaal kuni ligikaudu 8–8,5 kg. Sarus-kurg eelistab avatud märgalasid, niiskeid põlde ja veekogude ümbrust, kus on piisavalt toitu ja pesitsemisalasid.

Kirjeldus ja äratundmine

Sarus-kurg on elegantse pikkade jalgade ja kaela ning suhteliselt suure kehaehitusega. Iseloomulik tunnus on hallikas keha ning helehall kuni sinakatooniline sulestik koos kontrastse palja punase peaga ja üla-kaelaga. Pea punetus on eriti nähtav täiskasvanud isenditel ja muutub oluliselt pesitsusajal. Kaela ja tiibade mustad ning valkjad alad võivad liikide vahel ja vanuse järgi erineda.

• Pikkus: kuni ~1,8 m
• Tiivaulatus: kuni ~2,4 m
• Mass: kuni ~8,4 kg
• Erinevused: piirkondlikud alamliigid võivad erineda suuruse ja osaliselt ka käitumise poolest.

Levila ja elupaik

Sarus-kurgi levik hõlmab laialdaselt India mandriosa, Kagu-Aasia ja Austraalia alasid. Ta elab eelkõige madalates veekogude ja märgalade ääres, aga kohati ka inimtegevuse mõjul muudetud maastikel — niisketel põldudel ja riisipõldude lähistel. Liigi tugipunkt on Indias Rajasthanis, kus seda liiki traditsiooniliselt austatakse ja kus on säilinud sobivaid pesitsuskohti. Mujal on liigi arvukus oma endistest levikuala osadest oluliselt vähenenud või kadunud.

Toitumine

Sarus-kurg otsib toitu eelkõige madalatelt soodest ja märgaladelt. Toidusedel on mitmekesine ja sisaldab peamiselt taimeosi ja väiksemaid loomseid saake: juurtest, mugulatest, putukatest, vähkidest ja väikestest selgroogsetest saakloomadest. Sageli otsivad nad toitu vees või mudases pinnases, nokkides ja kaevates juurikaid ja mugulaid välja; mõnikord võivad nad toituda ka põllukultuuridel, mis tekitab konflikte inimestega.

Paljunemine ja käitumine

Sarus-kurgid moodustavad püsivaid paare ja kaitsevad oma territooriumi. Paarid tegelevad sageli vastastikuste sidemete tugevdamiseks etteasteid meenutavate kurameerimisnäidendite ja tantsude esitamisega, mis hõlmavad valju trompetimängu, hüppeid, kehapainutusi ja tiibade lehvitamist. Nad on tuntud oma graatsiliste ja samas jõuliste tantsude poolest.

Peamine pesitsusaeg langeb vihmaperioodile, kui paarid ehitavad rohust ja muust taimestikust mahuka pesa‑"saariku" — see võib olla peaaegu kahemeetrise läbimõõduga ja piisavalt kõrge, et püsida ümbritseva madala vee kohal. Pesakonnas on tavaliselt 1–3 muna, sagedamini 1–2; inkubatsioon kestab mõne nädala (tihti ~28–30 päeva). Mõlemad vanemad osalevad haudumises ja poegade kasvatamises. Poegade areng on suhteliselt kiire: nad on rüperaalid ja suudavad varsti pesast lahkuda, järgides vanemaid toitlustamisel.

Indias on nad korduvalt tajutud truuduse ja paarituvuse sümbolina; rahvakultuuris usutakse, et nad paarituvad eluaegselt ning et paarilise kaotus mõjutab teist isendit tugevalt (seda uskumust kajastab ka rahvatraditsioon ja lugupidamine liigi vastu) .

Ohud ja kaitse

Sarus-kurgi arvukus on viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud. Peamised ohud on:

• märgalade kuivendamine ja elupaikade kadumine
• põllumajandusmaade intensiivistumine ning pestitsiidide ja väetiste kasutamine
• inimeste häiriv tegevus pesitsuskohtade läheduses
• saakimine ja muna kogumine mõnedes piirkondades
• infrastruktuuri (nt teede, elektriliinide) põhjustatud surm või vigastused.

Hoolimata väikesest ja mõnes piirkonnas järsust kahanemisest on sarus-kurg mõnedes piirkondades endiselt kaitse all ning teda kaitstakse nii rahvusvaheliste lepingute kui ka riiklike programmidega. Konserveerimismeetmed keskenduvad elupaikade säilitamisele ja taastamisele, pesitsusaegsete häiringute vähendamisele ning teadlikkuse suurendamisele kohalikes kogukondades.

Erinevused piirkonniti ja alamliigid

Grus antigone jaguneb mõne allika järgi alamliikideks, mis erinevad veidi suuruse, leviku ja paikse käitumise poolest (näiteks India, Kagu‑Aasia ja Austraalia populatsioonid). Mõnes piirkonnas on liigi käitumine enamasti paigalikkuse suunas (ei rända), teistes võivad osa isendeid liikuda sobivamate talvitusalade või toiduvõimaluste järgi.

Kokkuvõte

Sarus-kurg on suur ja kergesti äratuntav märgalind, kellel on oluline ökoloogiline ja kultuuriline tähendus paljudes piirkondades, eriti Indias. Kuigi mõnedes kohtades on seda liiki veel näha suhteliselt sageli, on üldine suund langustrendis ja liigi jätkusuutlikkus sõltub peamiselt märgalade kaitsmisest, säästvast põllumajandusest ja kohalike kogukondade kaasamisest looduskaitsetegevustesse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sarvekurg?

K: Kas ta rändab?

K: Kui kõrgeks ta võib kasvada?

K: Kui pikad on tema tiivad?

K: Kui palju ta kaalub?

K: Kus ta elab?

Otsing