Pääsukesed (Apodidae) — õhus elavad kiired linnud: määratlus ja omadused

Pääsukesed (Apodidae) — õhus elavad kiired linnud: määratlus, unikaalsed lennuomadused, eluviis, toitumine ja käitumine. Tutvu nende bioloogia ja harjumustega.

Pääsuke on lind, kes kuulub perekonda Apodidae. Ta kuulub ordusse Apodiformes, kuhu kuuluvad ka puulinnud ja kolibrite sugukond. Pääsukesed on erakordselt head lennurid ja veedavad suure osa oma ajast õhus, lennates kiiresti ja osavalt ning püüdes õhus lendavaid putukaid.

Teaduslik nimetus pääsukesele (apus) tuleneb vanakreeka sõnast απους, apous, mis tähendab "ilma jalgadeta". See viitab pääsukeste väga väikestele ja nõrkadele jalgadele. Pääsukesed kasutavad oma jalgu peamiselt vertikaalsetel pindadel kinnipidamiseks (näiteks majaseina või kaljuseina ääres). Nad maanduvad harvemini maapinnale kui paljud teised linnud; maapinnal olles võivad nad küll uuesti õhku tõusta, kuid seda sageli raskemalt.

Välimus ja anatoomia

Pääsukeste tiivad on pikad ja terava kujuga, mis võimaldab kiiret ja väga manööverdatud lendu. Tiibade haare on suur suhteliselt kehale, sabaserval paljudel liikidel sisselõige või kahesulg. Sulestik on üldiselt tumepruunist mustani, mõnel liigil esineb valgeid või heleid laikusid. Jalad on väga lühikesed ja kohandunud vertikaalsele klammerdumiseks: neil on nn pamprodaktilised varbad (osadel liikidel), mis võimaldavad kõiki varbaid ettepoole pöörata ja hästi pinnal kinni hoida.

Toitumine ja käitumine

Pääsukesed on peamiselt õhus toituvad röövloomad (aerial insectivores) — nad püüavad putukaid ja ämblikke lennul. Sageli söövad nad suuri koguseid ööpäeva jooksul, lendades kiiresti ja vahetades lennutrajektoori, et tabada saaki. Öösel rändavad või paikseis liikuvad liigid võivad toituda erineval ajal vastavalt saagilisele olukorrale.

Pesitsemine ja paljunemine

Pääsukesed ehitavad pesi sageli hoonete, torude, kändude või kaljude varjulistesse kohtadesse — ahjudesse, katuseservadesse, kaljuseintele ja puuõõntesse. Mõned liigid (nt vahendilindude sugukonna swiftlet’id) kasutavad pesade ehitamisel liimi moodi süljeeritist; mõne liigi süljestruktuur on inimtoiduks hinnatud (nn linnupesa). Pesa sisemus on kaetud sulgede, taimeosakeste ja muude pehmete materjalidega. Paarituv periood ja munade arv varieeruvad liigiti; vanemad toitavad poegi seni, kuni noorlind on piisavalt tugev lendu alustama.

Ränne ja levik

Mõned pääsukeliigid on pika rände poolest tuntud — talveks rändavad nad sooja kliimasse ja kevadel tagasi pesitsusaladele. Levila hõlmab suuremat osa maailmast, välja arvatud kõige külmemad polaaralad ja mõned kauged saared. Paljud liigid elutsevad linnakeskkondades, kus leidub sobivaid pesitsemiskohti, teised eelistavad metsikumaid kaljuseinu ja mereäärseid alasid.

Muud tähelepanekud

• Pääsukeste kohastumine õhueluks teeb nad väikeste jalgade ja erilise tiivakujuga eriliseks võrreldes maapealsete lindudega.
• Kuigi vanad rahvapärased nimetused ja kirjeldused viitavad "ilma jalgadeta" olemisele, ei ole pääsukesel jalgasid puudu — need on lihtsalt väga väikesed ja spetsialiseerunud.
• Pesitsusaladel võivad inimesed pääsukesi toetada, jättes avatavad pesakohad (nt katusealused, spetsiaalsed pesakastid), aga pesalinnud võivad vahel konflikte tekitada ka hoonete hooldusega.

Kokkuvõtlikult on pääsukesed (Apodidae) õhulised, kiiresti liikuvad linnud, kelle elustiil ja anatoomia on tugevalt kohandunud pideva lendamise ja õhus toitumise jaoks.

Otsing