Taksonoomilised sünonüümid: bioloogia teaduslike nimede tähendus

Taksonoomias on sünonüümid sarnased tavaliste sünonüümidega, teaduslikus klassifikatsioonis on sama asja jaoks kaks (või rohkem kui kaks) nimetust. Näiteks kassil on mitu teaduslikku nime: Felis silvestris catus, Felis catus ja Felis catus domestica.

Botaanikas on sõnal "sünonüüm" eriline tähendus. On olemas üks "õige nimi" ja teised nimed on sünonüümid. Näiteks Daemonorops draco on ühe palmiliigi õige nimi ja Calamus draco on sama liigi sünonüüm.

Zooloogias on üks "kehtiv nimi" ja teised on "nooremad sünonüümid".

Miks sünonüümid tekivad?

Sõltumatu kirjeldamine: eri teadlased võivad sama liigi iseloomustada ja nimetada iseseisvalt, ilma et nad teadaolevalt üksteise tööd kasutaksid.
Taksonoomiline ümberpaigutamine: liik võib liigutada ühest perekonnast teise, mistõttu tekib uus kombinatsioon (nt perekonna nimi muutub).
Lükkamine ja liitmine (lumping/splitting): ühe taksoni kirjeldamine eraldi liiginamana või selle liitmine olemasolevasse liiki võib sünonüüme tekitada.
Kirjavigad ja varianteeringud: kirjutus- või transliteratsioonivead, eri ortograafilised vormid või grammatika järgi muutuvad vormid.
Nime kehtivus: mõni nimi võib osutuda nomen nudum'iks (pole korrektset kirjeldust) või muul moel koodiga vastuolus olevaks, siis tekivad asendused.

Sünonüümide tüübid

Objektiivne (homotüüpne) sünonüüm: nimed, mis tuginevad samale tüüpspektrimaterjalile (sama tüüpsa), aga esinevad eri kombinatsioonides — näiteks eri perekonnanimed, mis põhinevad samal tüübimaterjalil.
Subjektiivne (heterotüüpne) sünonüüm: nimed, mis on algselt määratud eri tüüpsa alusel, kuid taksonoomilise hinnangu tulemusel hinnatakse, et need kuuluvad samasse taksonisse. Sellised sünonüümid sõltuvad taksonoomi otsusest.
Vanem ja noorem sünonüüm: kui mitu nime kehtib sama taksoni kohta, on tavaliselt vanim (esmakirjeldatud) nimi eelistatud — ülejäänud nimetatakse nooremateks sünonüümideks.

Nomenklatuuri reeglid

Rahvusvahelised koodid: botaanikal kehtib International Code of Nomenclature (ICN), zooloogial International Code of Zoological Nomenclature (ICZN). Need määravad, kuidas nimesid valida, prioriteeti rakendada ja sünonüüme käsitleda.
Prioriteedi põhimõte: üldiselt on eelis vanemal (esimesele avaldamisele vastaval) nimel. On erandeid, kui säilitatakse tavakasutust (nomen conservandum) või kui nimi on ametlikult tagasilükatud (nomen rejiciendum).
Basionüüm ja kombineeritud nimed (botaanika): algne nimekuju, millele tuginedes tehakse uued kombinatsioonid, nimetatakse basionüümiks; seda kasutatakse autori viitena.

Kuidas töötavad teadlased ja andmebaasid sünonüümidega?

Taksonoomilistes andmebaasides (nt loendites ja bioloogilistes kataloogides) salvestatakse nii aktuaalne (nõutud) nimi kui ka tuntud sünonüümid, et tagada ajalooliste allikate ja erinevate klassifikatsioonide jälgitavus.
Uurimustes ja koosseisudes on soovitatav kasutada praegust aktsepteeritud nime ning vajadusel lisada tähenduse selgitamiseks tuntud sünonüümid või varasemad nimetused (sh autor ja aasta).
Sünonüümide tundmine aitab otsida vanemat kirjandust ja andmeid — erinevad uuringud või eksikaatid võivad olla avaldatud erinevate nimede all.

Praktilised soovitused

Kontrolli taksonoomilisi andmebaase ja viimaseid ülevaateartikleid enne nime kasutamist.
Kui tsiteerid liiginime, lisa autor ja aasta (nt Felis catus Linnaeus, 1758), see vähendab segadust erinevate kombinatsioonide korral.
Kui teed andmebaasi või väljapansi, hoia kirjetes nii aktsepteeritud nimi kui ka kõik teadaolevad sünonüümid ja tüüpsa viited.

Kokkuvõte

Sünonüümid on taksonoomias tavalised ja peegeldavad teadusliku töö ajalugu, muutuvat taksonoomiat ning nomenklatuurseid reegleid. Botaanikas ja zooloogias käsitletakse neid kitsamalt: botaanikas on tavaliselt üks "õige" nimi ja teised on sünonüümid, zooloogias räägitakse kehtivast nimest ja noorematest sünonüümidest. Õige nime leidmine nõuab teadmisi koodidest, tüüpsatest ja viimastest taksonoomilistest otsustest.