Daboia — Russelli viper: Vana Maailma mürgiste viprite perekond
Daboia (Russelli viper) — Vana Maailma mürgiste viprite perekond: ajalugu, bioloogia, ohud Indias, mürgistusjuhtumid ja ennetusnõuanded.
Daboia on Vana Maailma mürgiste viprite monotüüpne perekond. See perekond on loodud liigi "Daboia Russelii", tuntud ka kui "Russelli viper", järgi. See sai nime Patrick Russelli (1726-1805) järgi. Patrick Russell oli šoti herpetoloog, kes uuris paljusid india madu. Nimi Daboia on hindi (India põhikeel) sõna, mis tähendab "mis peitub". Russelli madu ei ole mitte ainult üks neljast kõige mürgisemast madu Indias, vaid põhjustab ka kõige rohkem surmajuhtumeid kõigist mürgistest madudest. Praegu on leitud üks alamliik, mis ei sisalda nimeline alamliik.
Taksonoomia ja nimetus
Daboia kuulub viprite alamhõimu ja traditsiooniliselt eristati seda liigina Daboia russelii. Tänapäevased taksonoomilised uuringud on näidanud, et mõnes allikas võib kompleksi kuuluda rohkem kui üks takson (näiteks eristatakse mõnikord Daboia siamensis), mistõttu perekonna täpne koosseis sõltub kasutatavast liigitusest. Eesti keeles tuntakse seda peamiselt nimega Russelli viper. Perekonna nimi ja liiginimetus on seotud 18. sajandi herpetoloogi Patrick Russelliga.
Levinud piirkond ja elupaik
Russelli viprid esinevad peamiselt Lõuna-Aasias ja osades Kagu-Aasia piirkondades. Nende leviala hõlmab laia geograafilist tsooni: India poolsaart ja naaberriigid, ning piirkondi Kagu-Aasias. Nad elavad erinevates elupaikades — rohumaadel, põllumaadel, kraavide ja rohtude servades ning sageli ka inimasustuse läheduses, kus nad otsivad närilisi ja muid saakloomi.
Välimus ja äratuntavus
Russelli viprid on jõulise kehaehitusega ja kolmnurkse peaga. Neil on iseloomulik selgmuster: rida suurtest tumedatest laikudest, mille ümber on heledamad servad. Värvus võib varieeruda kollakaspruunist hallikaspruunini. Täiskasvanud eksemplarid võivad olla üsna suured ja tugeva kehaga, mis muudab nad kergesti eristatavaks teistest madudest piirkonnas.
Mürk ja meditsiiniline tähendus
Russelli vipri mürk on väga toksiline ja põhjustab sageli tõsist süsteemset envenomatsiooni. Levinumad sümptomid on tugev valu ja turse hammustuspiirkonnas, veritsus- ja koagulatsioonihäired, neerupuudulikkus ning mõnel juhul neuroloogilised nähud. Just selle laialdase leviku ja inimeste lähedusse sattumise tõttu põhjustab see liik piirkondlikes statistikates palju surmajuhtumeid.
Ravi põhineb viivitamatul haiglaravil ja vastaval antidoomile (antivenom), samuti toetaval hooldusel — vedeliku tasakaal, vereülekanded, vajadusel dialüüs neerupuudulikkuse korral ning muud elustamist toetavad meetmed. Ravi edu sõltub haavatud inimese üldseisundist, hammustuse raskusastmest ja sellest, kui kiiresti alustatakse sobivat ravi.
Käitumine ja paljunemine
Russelli viprid on päevased või hajutatud aktiivsusega ja võivad aktiivselt jahti pidada nii päeva- kui õhtutundidel. Nad on üldiselt territoriaalsed ja võivad inimene lähemale sattudes kaitsvalt käituda. Paljunemine on viprite seas tavapäraselt ovovivipaarne ehk emased sünnitavad elusalt kujul järglasi. Ühe pesakonna suurus võib olla mitukümmend poega, mis suurendab nende populatsioonipotentsiaali sobivates tingimustes.
Esmaabi ja ennetus
Kui kahtlustatakse Russelli vipri hammustust, tuleb viivitamatult otsida arstiabi. Esmaabina on oluline rahustada haavatut ja piirata liikumist, et aeglustada mürkide levikut, kuid vananenud ja kahjulikke meetmeid nagu haava lõikamine, mürkide imemine või tugeva torni kasutamine ei tohiks rakendada. Erinevates regioonides on soovitused erinevad, kuid üldine põhimõte on kiire transport meditsiiniasutusse ja sümptomaatiline ravi koos spetsiifilise antidoomi manustamisega.
Kaitse ja suhted inimestega
Kuigi Russelli viprid ei ole enamikus piirkondades prioriteetselt ohustatud liigina esile toodud, põhjustab nende sagedane kokkupuude inimestega konflikte ja sageli sureb nii inimesi kui ka loomi hukkamiste tõttu. Kogukonna teadlikkuse tõstmine, õige käitumine madudega kohtumisel ning sobivate meditsiiniteenuste kättesaadavus on olulised sammud õnnetuste vähendamiseks.
Kirjeldus
Russelli viperad võivad kasvada kuni 166 sentimeetri pikkuseks, kuid tavaliselt on nad umbes 120 sentimeetri pikkused. Russelli viper on tavaliselt tumekollase või pruuni värvusega, millel on palju musti laike.
Kus nad elavad
Russelli viperat leidub Indias, Pakistanis, Sri Lankal, Bangladeshis, Nepalis, Myanmaris, Tais, Kambodžas, Hiinas (Guangxi, Guangdong), Taiwanil, Indoneesias (Endeh, Flores, Ida-Jaava, Komodo, Lomblen). Kuid mõned ütlevad, et seda leidub ka Vietnamis, Laoses ja Indoneesia Sumatra saarel.
Elupaik
Russelli viperat leidub avatud rohumaadel ja põõsastikes, põllumaadel, rannikualadel, tasandikel ja mägedes.
Üldnimetused
- Inglise keeles on neid tuntud kui "Russelli viper", "Chain Viper", "Seven pacer snake" ja "Scissors snake".
- Oriya keeles on neid tuntud kui "Chandan Boda".
- Kashmiri keeles tuntakse neid kui "Gunasid".
- Sindhi keeles on neid tuntud kui "Koraile".
- Bengali keeles on neid tuntud kui "Bora" või "Uloo Bora".
- Gujarati keeles on neid tuntud kui "Chitalo" või "Khadchitalo".
- Marathi keeles on neid tuntud kui "Ghonas".
- Telugu keeles on neid tuntud kui "Katuka rekula paamu".
- Tai keeles on neid tuntud kui "Ngu maew sao".
- Birma keeles on neid tuntud kui "Mwe lewe".
- Tamili keeles on neid tuntud kui "Kannadi viriyan".
Käitumine
Russelli viper on maapealne (elab maapinnal) ja on tavaliselt öösel, kuid jaheda ilmaga on ta päevane. Ohu korral tõstab ta pea üles ja teeb sihisevat häält, mis on väidetavalt valjem kui teistel madudel. Nende hammustus võib mõnikord olla lihtne naksatus või mõnikord ripuvad lõuad paar sekundit vaenlase küljes. Täiskasvanute kohta öeldakse, et nad on aeglased ja lohakad, kuid kui neid häirida, muutuvad nad agressiivseks. Kuna see madu on agressiivne ja mürgine, siis paljud loomad ja inimesed kardavad seda madu. Seepärast imiteerib teine madu, Rough-scaled Sand Boa, Russelli viperi värvimustrit, nii et ta näeb välja nagu Russelli viperi, kuid on tegelikult kahjutu. Täiskasvanute mürgistusnäärmed sisaldavad umbes 21-268 mg mürki, noorte mürgistusnäärmed aga umbes 8-79 mg mürki.
Söötmine
Russelli vingerjas sööb peaaegu kõike; ta sööb närilisi, nagu rotid, hiired ja oravad, maismaakrabisid, sisalikke, särge, skorpione ja muid lülijalgseid. Noored Russelli viperad on väidetavalt kannibaalid, mis tähendab, et nad söövad üksteist.
Reproduktsioon
Russelli viper on eluspärane, mis tähendab, et nad sünnitavad elusalt. Nad paarituvad aasta alguses ja emasloomad on rasedad umbes kuus kuud, enne kui nad poegivad maist novembrini, kuid tavaliselt juunis või juulis. Emane sünnitab korraga umbes 20-40 noorukit ja noorukid on sündides umbes 215-260 millimeetri pikkused. Russelli viper muutub suguküpseks umbes 2-3 aasta pärast.
Alaliigid
Kui nimetatut alamliiki, India Russelii (D. r. russelii), mitte arvestada, siis on olemas ainult üks alamliik, Ida-Russelii (D. r. siamensis).
Küsimused ja vastused
K: Mis on Daboia?
V: Daboia on Vana Maailma mürgine viper.
K: Miks on ta nime saanud Patrick Russelli järgi?
V: See sai oma nime Patrick Russelli järgi tema kui herpetoloogi töö, eelkõige indiaani madude uurimise auks.
K: Kes oli Patrick Russell?
V: Patrick Russell oli šoti herpetoloog.
K: Mis on Russelli viper?
V: Russelli konna on Indias leitud mürgine madu.
K: Kas Russelli viper on surmav?
V: Jah, Russelli madu on üks neljast kõige mürgisemast maost Indias ja põhjustab kõige rohkem surmajuhtumeid kõikidest selles piirkonnas esinevatest mürgistest maodest.
K: Kuidas Patrick Russell aitas kaasa madude uurimisele?
V: Patrick Russell uuris herpetoloogina paljusid India madusid.
K: Kus leidub Russelli konna?
V: Russelli viperat leidub Indias.
Otsige