Darwini vintlased on Galápagose saartel elavate varblase-suguste lindude rühm. Kuigi mõni nimi võib eksitada, ei ole nad mingid vintpimedad ega mingid käpaliste (imetajate) liik; tegemist on väikeste passeriformsete lindudega, keda teaduslikult nimetatakse tavaliselt Darwini vintlasteks. Molekulaaruuringud on näidanud, et nad on tihedalt seotud nn tanagerite (Thraupidae) rühmaga, mitte eraldi imetajate või nahkhiirte hulka kuuluvate olenditena.
Charles Darwin kasutas vintlasi oma mõttekäikudes, et illustreerida looduslikku valikut. Ta täheldas, et vintlaste nokad erinevad palju – ja mõistlik seletus oli see, et nad on kohanenud eri liiki toiduga toimetulekuks. Näiteks on olemas:
- suure ja tugeva nokaga vintlased, kes murdavad kõvasid seemnemasseleid ja pähkleid;
- pikema ja teravama nokaga liigid, mis oskavad kraapida kaktuse õisi või ronida ja püüda putukaid koore vahelt;
- peenikese, nõelakujulise nokaga vintlased, kes toituvad peamiselt putukatest ja lülijalgsetest.
Darwin jõudis järeldusele, et vintlased pärinevad ühest või vähestest ühisest esivanemast, millel järgnevate põlvkondade jooksul kujunesid erinevad nokatüübid vastavalt keskkonna- ja toidutingimustele. Hilisemad uuringud – sh G. Peter ja Rosemary Grantide pikaajalised vaatlused Daphne Majori saarel – on näidanud, et looduslik valik võib toimida ka lühikese aja jooksul: näiteks kuivad aastad, mis vähendavad pehmete seemnete hulka, soodustavad suurte ja tugevate nokkadega isendeid. Need tulemused andsid tugeva empiirilise toe Darwini mõttele ja aitasid veelgi kinnistada tema ideid evolutsiooniteooriast.
Darwini vintlased on tänapäeval oluline mudelsüsteem evolutsioonibioloogias: nad näitavad, kuidas geograafiline isolatsioon, keskkonnatingimused ja toit mõjutavad anatoomiat, käitumist ja lõpuks liigile mõõdetavat geneetilist eristumist. Uued DNA- ja käitumisuuringud täpsustavad liigisisest sugulust ning selgitavad, kuidas kiiresti ja millistes tingimustes adaptive kiirradiatsioon ehk kohastumine paljudeks liikideks toimuda võib.
