Pandžabi keel on indoarjaline keel. See on umbes 130 miljoni inimese emakeel ja loetakse üheks maailma 10. enim räägitavaks keeltest. Enamik inimesi, kes seda keelt räägivad, elab Pakistani ja India Pandžabi piirkonnas, kuid suureid kõnelejarühmi on ka mujalt. Pandžabi keelt räägitakse laialdaselt ka Haryanas, Himachal Pradeshis ja Delhis Indias. Lisaks on tugevad pandžabi kogukonnad diaspooras — eelkõige Suurbritannias, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Lähis-Idas — ning see mõjutab keele levikut ja kultuurilist nähtavust väljaspool Lõuna-Aasiat.
Levik ja kõnelejad
Pandžabi on nii India kui ka Pakistani ühe suurima rahvusgrupi peamine suhtluskeel. Indias on pandžabi ametlik keel Punjabi osariigis ning see kuulub riigi 22 ametliku (scheduled) keele hulka. Pakistanis on pandžabi kõige laialdasemalt räägitav kodukeel, kuid riiklikult domineerivad seal urdu ja inglise keel. Keelelevikut mõjutavad rahvastiku ja poliitika erinevused mõlemas riigis.
Ajalugu ja suguluskeeled
Pandžabi keel arenes välja iidsest sanskriti keelest, nagu ka paljud teised tänapäeva indoarjalased keeled — näiteks hindi, bengali, urdu ja marathi. Keele sisemine mitmekesisus on suur: praegused dialektirühmad hõlmavad näiteks Majhi (mis on aluseks standardsele pandžabi keelele), Malwai, Doabi, Puadhi ning Pakistanis Pothwari ja teisi läänepäraseid variante. Mõned läänepoolsemad varieeruvused (nt saraiki, hindko) on keeleteaduses osaliselt käsitletavad nii pandžabi murretena kui ka eraldiseisvateks lähisugulasteks.
Helisüsteem ja tonaalsus
Pandžabi on indoarjalaste seas ebatavaline selle poolest, et see on tonaalne keel. Tonid mõjutavad sõnade tähendust ja tekkinud on need osaliselt ajalooliste hääliku muutuste (nt aspiratsioonide kaotus) tõttu. Keeleteadlased kirjeldavad pandžabi keeltes tavaliselt mitut tonaalset kategooriat (tavaliselt kolm tooni), mis lisavad konsonantide ja vokaalide kõrval täiendava tähendusliku eristuse.
Kirjaviisid ja kirjandus
Pandžabi keelt kirjutatakse kahes peamises kirjaviisis: indiaalaselt Gurmukhī-põhjalises variandis (gurmukhī) ja Pakistanis levinud Šahmukhī‑variandis (šahmukhī), mis põhineb pärsia-arabia kiri‑süsteemil. Enamikus Guru Granth Sahibi osades kasutatakse gurmukhīga kirjutatud pandžabi keelt, kuigi pandžabi ei ole ainus keel sikhide pühakirjades. Varajase pandžabi kirjanduse tuntud näited sisaldavad Janamsakhid (lood Guru Nanaki elust — Guru Nanaki, 1469–1539) ning suurt sufipoeetide ja rahvalugude traditsiooni, milles kuulsamad autorid on Bulleh Shah ja Waris Shah (näiteks eepos "Heer‑Ranjha"). 20. sajandil on pandžabi kirjandus ja luule saanud tugeva taassünni, nii Indias kui ka Pakistanis, ning pandžabi keeles ilmub palju ajakirjandust, raamatuid ja muusikat.
Kultuuriline roll
Pandžabi keel on tihedalt seotud oma rikkaliku muusika- ja tantsutraditsiooniga (näiteks bhangra, giddha) ning rahvalaulude, poeetika ja filmi (nn "Pollywood") kaudu on see saanud rahvusliku ning diasporakultuuri keskseks osaks. Keele ja kirjanduse kaudu väljenduvad identiteet, religioossed traditsioonid (eriti sikhismi kultuuriruumis) ja sotsiaalsed muutused. Tänapäeval mõjutavad pandžabi meediat ka globaliseerumine ja diasporakogukondade loomine, mis toovad keelde uusi mõisteid ja stiile.
Üldiselt on pandžabi keel oluline nii keeleliselt kui kultuuriliselt, omades sügavaid ajaloolisi juuri ja kaasaegset elu nii Lõuna‑Aasias kui ka üle maailma.
