Ligikaudne konsonant on konsonant, mis kõlab mõnes mõttes nagu vokaal. Näiteks külgmised lähendushäälikud nagu l inglise sõnas like, keskhäälikulised (central) lähendushäälikud nagu r inglise sõnas right ning poolvokaalid (semivowels) nagu y sõnas yes ja w sõnas wet on kõik lähendushäälikud. Neid hääli hääldatakse, kui kaks suuosa, näiteks keel ja suukate, viiakse üksteisele lähedale. Siiski ei ole see piisavalt lähedal, et tekitada õhu blokeerumist nagu vokaalide korral ega ka piisavalt kitsas ja terav, et tekitada turbulentsi ehk sädinat nagu frikatiivse konsonandi puhul. Samuti ei ole osad suuavad üksteisest piisavalt kaugel, et neist saaksid tavalised vokaalid.

Peamised jooned ja klassifikatsioon

  • Akustika: lähendushäälikutel puudub frikatiivne turbulents; nende helil on selgelt eristatavad formandid (nagu vokaalidel), mistõttu nad kõlavad "vokaalilikult".
  • Artikulatsioon: suuosad lähenevad üksteisele, aga ei sulgu täielikult. See eristab neid sulghäälikest ja frikatiividest.
  • Tsentralsed vs. lateraalsed: tsentralsed lähendushäälikud (nt r, j, w) lastakse õhk läbi keskosa suust; lateraalsed (nt l) lastakse õhk mööda keele külgi.
  • Poolvokaalid (semivowels): [j] ja [w] loetakse sageli vokaalide (nt [i], [u]) järjestusteks, kuid nende käitumine silbistruktuuris on konsonantlik.
  • Helituse tase: enamasti häälitunud (voiced), kuigi mõnes keeles esinevad ka hääletud lähendushäälikud.

IPA ja näited

  • [l] – lateraalne lähendushäälik (näited: eesti l, inglise l sõnas like).
  • [ɹ] – alveolaarne tsentraalne lähendushäälik (inglise r hääldus, nt right).
  • [j] – palataalne semivokaal (sarnane vokaalile [i], nt eesti j sõnas ja, inglise y sõnas yes).
  • [w] – labiovelaarne semivokaal (sarnane vokaalile [u], nt inglise w sõnas wet).

Funktsioon keeltes

  • Silbi struktuur: lähendushäälikud võivad toimida konsonantidena silbi alguses (näiteks yes), aga mõnes keeles võivad nad ka olla silbiredutseeritud või silbihäälikulised (näiteks syllabic [l̩], nagu inglise bottle häälduse mõnes variandis).
  • Allofooniline käitumine: sama häälik võib eri kontekstis käituda kas lähedane vokaalile või tugevama konsonandina; näiteks eesti keeles on l tavaliselt lateraalne lähendushäälik, ent sõna lõpus võib esineda varieeruv hääldus sõltuvalt dialektist.
  • Phonoloogiline roll: mõnes keeles eristavad lähendushäälikud tähendust (on foneme), teistes on need pigem allofonid või osa diftongidest/kluseritest.

Võrdlus frikatiivide ja vokaalidega

  • Võrdlus frikatiividega: frikatiivide juures tekib õhuvoolu ja suukaanete vahel kitsendus, mis põhjustab turbulentsi (sädinat); lähendushäälikutel see turbulents puudub.
  • Võrdlus vokaalidega: vokaalidel pole äratuntavat õhu väljuva voo takistust ning need moodustavad tavaliselt silbi tuuma; lähendushäälikud on häälduslikult vokaalilähedased, kuid enamasti ei loo neil silbi tuuma (v.a. erandid, kus häälik muutub silbihäälikuks).

Keelerekla näited

  • Eesti: [l], [j] (näited lume, ja), kus r on üldiselt trill [r] ja mitte inglise-tüüpi lähendushäälik.
  • Inglise: [l], [ɹ], [j], [w] – tüüpilised lähendushäälikud (näited like, right, yes, wet).
  • Muud keeled: prantsuse ja hispaania kasutavad lähendushäälikuid erinevalt (prantsuse j [ʒ] on frikatiiv, hispaania y/ll varieerivad dialektiti).

Märkus praktilisele keeleõppele

Kui õpid hääldust, on lähendushäälikute eristamine kasulik: kuula, kas helis tekib sädin (frikatiiv) või mitte; kas helil on vokaalile iseloomulik resonants (formandid). Näiteks inglise r ([ɹ]) erineb eesti trillerist ([r]) nii artikulatsiooni kui kõla poolest — kuulamisel aitab tähele panna keele asend ja vibreerimine.

Kokkuvõttes on lähendushäälikud häälikute rühm, mis asub vokaalide ja frikatiivide vahel: nad tajutakse sageli “vokaalilikena”, kuid käituvad fonoloogiliselt konsonantidena ning mängivad olulist rolli paljude keelte helisüsteemis.