Liblikataolised (Zygoptera) on väiksemate ja peenemate kehakujude poolest tuntud lendavad putukad ordus Odonata. Tegemist on putukatega, keda tavakeeles sageli nimetatakse liblikateks või liblikataolisteks; teaduslikult kuuluvad nad alamseltsi Zygoptera. Selle rühma liikmed on laialt levinud ja koosnevad mitmest sugukonnast (umbes 20 sugukonda maailmas), mis omakorda jagunevad paljudeks perekondadeks ja liikideks.

Välimus ja eristamine

Liblikataolised näevad välimuselt sarnased välja teistele Odonata liikidele, mistõttu neid võib segi ajada Anisoptera'ga. Tegelikult on neil aga mitmeid eristatavaid tunnuseid:

  • Tiibade puhkeasend: enamiku liblikataoliste tiivad puhkevad keha mõlemalt küljelt piki keha ja on sellega paralleelsed. Mõned perekonnad võivad siiski tiibu veidi avada.
  • Tiibade sarnasus: esi- ja tagatiivad on sarnase kujuga, erinevalt tõelistest liblikatest (Anisoptera), kelle tagatiivad on sageli laiemad.
  • Silmade asetus: liblikataoliste silmad asetsevad teineteisest üsna kaugel (tavaliselt rohkem kui nende enda läbimõõt), samas kui tõeliste liblikate silmad võivad kokku või väga lähedal olla.
  • Keha ja suurus: enamik liike on peenikese ja pika kehaga ning väiksemad kui paljud Anisoptera-liigid; keha pikkus jääb sageli mõnest sajast millimeetrist kuni mõnekümne millimeetrini.
  • Värvus: paljudel liikidel on erksad või metallikvärvid (sinine, roheline, punane), sageli esineb suguline dimorfism — isased on eredamad kui emased.

Elutsükkel ja toitumine

Nende elutsükkel on hemimetaboolne ehk mittetäielik metamorfoos — puudub nukkefaasi. Munast koorunud nümf elab vees ja on kiskjas. Nümfid on üldjuhul varustatud selgelt eristatavate hingimiselunditega: Zygoptera-nümfidel on kolme lõpus asetseva lehvikukujulise kesksete lõugade ehk vaba välisgillidega abistavad gaasivahetuse struktuurid (seda eristab Anisoptera nümfidelt, kellel on sisemised pärasoolseagallid).

Nii nümfid kui ka täiskasvanud liblikataolised on aktiivsed kiskjad. Nümfid toituvad vee-elustiku väikestest selgrootutest, vastsetest ja isegi väiksematest kaladest või ämblikulaadsetest, täiskasvanud isendid püüavad lendavaid putukaid, kärbseid ja sääse‑sugulasi.

Paljunemine ja käitumine

  • Isased kinnituvad paaritumisel emaste pea‑ või kaelapiirkonnale, moodustades tihti nn tandem‑või rattapaarituse (mating wheel), kus spermide ülekandmine toimub spetsiifilisel moel.
  • Paljud liigid munevad munad veetaimedesse või veeäärsesse taimestikku; munade haudumiseks võib emane olla isasest eraldi või tandemis.
  • Liblikataolised ei käi ega jookse nagu paljud maismaaloomad — nad maanduvad taimestikule ja püsivad seal, seetõttu on tihtipeale silmale kergem näha perching‑käitumist kui pidevat lendamist.

Elupaigad, levik ja kaitse

Liblikataolised eelistavad värsket või seisvat vett: tiigid, järve- ja järvekaldad, sood, rahned ja aeglaselt voolavad jõekäärud on tüüpilised elupaigad. Paljud liigid on piirkondlikult piiratud ning tundlikud vee kvaliteedi halvenemisele ja ranniku taimestiku hävitamisele.

Nad on head ökosüsteemi indikaatorid: arvukuse ja liigikoosluse muutused võivad viidata veekogu reostusele, eutrofeerumisele või elupaiga hävitamisele. Kohalik kaitse hõlmab veekogude puhastamist, ranna taimestiku säilitamist ja liigsete röövikute/püügipiirangute vähendamist.

Kaitse ja vaatlemise nõuanded

  • Paremad vaatlusajad on soojad ja suhteliselt tuulevaiksed päevalõigud — sageli näeb neid hommikul ja õhtul külmematel aegadel päikese soojendamisel.
  • Neid ei ole lihtne püüda ega tabada, sest nad tajuvad hästi liikumist ja lendavad kiiresti minema, kui midagi liigub lähedal.
  • Kui soovite liikide määramist, vaadake tähelepanelikult tiibade mustrit, kehakuju, värve ja silmade asukohta; foto tegemisel püüa läheneda aeglaselt ja vältida otsest varju või äkilist liikumist.

Kokkuvõtlikult on liblikataolised huvitavad, värvikad ja ökosüsteemile olulised Odonata-liikmed: nad eristuvad õhukese kehakuju, tiibade puhkeasendi ja silmade eraldatuse poolest, nende nümfid on veekeskkonnas kiskjad ning liigid on tundlikud elupaikade muutustele.