Vaimuvõrgud – mis on kadunud kalavõrgud, mõju meredele ja lahendused

Vaimuvõrgud on kadunud või kalurite poolt maha jäetud kalavõrgud. Need võrgud triivivad siis meres ringi või satuvad kaljude või muude struktuuride külge. See tekitab probleemi, sest võrgud jätkavad tööd. Kalad ja muud loomad jäävad kinni ja surevad seejärel nälga või surevad muudel põhjustel. Kuna enamik võrke kasutab plasti, võtab nende lagunemine kaua aega. Lisaks võivad võrgud lagunemise ajal eraldada mürgiseid aineid.

Võrkude kadumise põhjused on mitmekesised: halva ilma tõttu katki minek, võrgu kinnijäämine põhja või struktuuride külge, tehnilised rikked, juhuslikud kaotused laeva pardal või teadlik mittetagasi võtmine. Mõnikord katkestatakse püük hooletuse või õnnetuse tõttu ning võrke ei suudeta või ei taheta kätte saada. Kadunud võrk jääb merre ja jätkab loomset “jahipidamist” aastaid või isegi aastakümneid.

Alates 1997. aastast on Vaikses ookeanis hõljunud sadade kilomeetrite laiune suur plastikuhunnik. Varem arvati, et see koosneb tavainimeste poolt ära visatud plastitükkidest, kuid 2018. aastal leidsid teadlased, et tegemist on peamiselt suurte kalalaevade kaotatud kalavõrkude ja muude püügivahenditega. See näitab, kui oluline on tähelepanu pöörata mitte ainult rannaprügile, vaid ka tööstuslikule püügitegevusele ja selle järelvalvele.

Mõju meredele ja elustikule

Jätkuv “vaimupüük”: kadunud võrgud püütavad korduvalt kasseeritud liike — kalu, mereloomi, lindusid ja kilpkonni — mis põhjustab ulatuslikku liigikaotust ja tarbetut kannatust.
Elupaikade kahjustamine: võrgud rulluvad korallide, meritaimede ja muude struktuuride ümber, hävitades elupaiku ja vähendades bioloogilist mitmekesisust.
Plastist killustumine: suured võrgud lagunevad pikapeale väiksemateks plastiosakesteks (mikroplastiks), mis satuvad toiduahelasse ja võivad mõjutada nii loomi kui ka inimesi.
Kemikaalide ja additiivide vabanemine: plastides olevad stabilisaatorid ja lisaained võivad merre eralduda ning mõjutada organismide tervist.
Majanduslik kahju: kaotatud ja kahjustatud püügivarustus, laevasõiduohud ning turismikäibe vähenemine randa triiviva prahi tõttu.
Invasiivsed liigid: triivivad võrgud võivad kanda ja levitada mitte-looduslikke organisme uutele aladele.

Lahendused ja ennetus

Püügivahendite märgistamine ja jälgimine: võrke ja sõlmpunkte tuleks märgistada ning suurtel aladel kasutada GPS- või AIS-seadmeid, et kadunud varustus oleks kergemini leitav.
Võrkude disain ja materjalid: arendatakse biolagunevaid või kiiremini purunevaid materjale ning lahendusi, mis vähendavad pikaajalist kahju, kui võrke kaotatakse.
Taastamis- ja koristusprogrammid: riiklikud ja vabatahtlikud algatused, mis otsivad ja eemaldavad vaimuvõrke kas sukeldumise, ROV-ide või muude tehnoloogiate abil.
Taaskasutus ja ringmajandus: vanadest võrkudest valmistatakse taastootmises tooraineid või uusatooteid (näiteks tekstiilid), vähendades uue plastiga seotud nõudlust.
Õiguslikud meetmed ja poliitika: ranged nõuded võrgu käitlemisele, sadamate vastuvõtuteenused, jälgimine ja sanktsioonid tahtliku mahavisamise eest ning rahvusvahelised soovitused ja koostöö.
Kogukonna kaasamine ja teavitustöö: kalurite, kogukondade ja tarbijate teadlikkuse tõstmine, et vähendada võrkude mahajätmist ja toetada nende tagasiandmist/korjealgatusi.

Praktilised soovitused – mida teha, kui näed vaimuvõrku

Ära hakka suurte ja raskete võrkude eemaldama üksi — see võib olla ohtlik.
Tee foto, kirjelda asukohta (koordinatsioonid, lähedal asuvad maamärgid) ja anna teada kohalikule rannavalvele, kaluriorganisatsioonile või keskkonnaametile.
Kui tegu on väikesema võrguga ja olukord on ohutu, võib kogenud sukelduja või organiseeritud meeskond võrgu eemaldada ja viia see taaskasutusse.
Toeta või osale kohalikes puhastusaktsioonides ja neti-kerimise programmides.

Vaimuvõrgud on globaalne probleem, mille mõju ulatub loodusest majanduse ja inimterviseni. Lahendused nõuavad tehnoloogilist innovatsiooni, paremat regulatsiooni ning otsustavat koostööd kalurite, teadlaste, poliitikakujundajate ja kodanike vahel. Kombineeritud meetmetega on võimalik vähendada uute vaimuvõrkude tekkimist ja puhastada meri juba olemasolevast prahist.

Vaimuvõrku püütud kilpkonn

Mumifitseerunud lind (gannel), mis on püütud kummitusvõrku, pesitseva lindu kõrval.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kummitusvõrgud?

V: Vaimuvõrgud on kalurite poolt kaotatud või maha jäetud kalavõrgud, mis ujuvad jätkuvalt meres või on kinnitatud muude konstruktsioonide külge.

K: Miks on kummitusvõrgud probleemiks?

V: Vaimuvõrgud on probleemiks, sest need püüavad jätkuvalt kalu ja muid loomi, põhjustades nende nälga või muudel põhjustel surma. Kuna need on sageli valmistatud plastikust, võtab nende lagunemine kaua aega ja need võivad eraldada mürgiseid aineid.

K: Mis on see suur plastmassihunnik, mis triivib Vaikses ookeanis?

V: Algselt arvati, et Vaikses ookeanis ujuv suur plastikuhunnik, mis avastati esmakordselt 1997. aastal, koosneb tavaliste inimeste poolt ära visatud plastitükkidest. 2018. aastal avastasid teadlased, et see koosneb peamiselt suurtest kalalaevadest kadunud kalavõrkudest ja muudest püügivahenditest.

K: Miks püüavad kummitusvõrgud jätkuvalt kalu ja teisi loomi?

V: Kummitusvõrgud püüavad jätkuvalt kalu ja muid loomi, sest need on selleks loodud ja ei lõpeta tööd, kui need on kadunud või hüljatud.

K: Mis juhtub kummitusvõrkudega püütud loomadega?

V: Kummitusvõrkudesse sattunud loomad võivad surra nälga, lämbumisse või muudel põhjustel.

K: Miks kujutavad kummitusvõrgud endast ohtu ookeani ökosüsteemile?

V: Vaimuvõrgud kujutavad endast ohtu ookeani ökosüsteemile, sest need võivad jätkuvalt püüda ja tappa loomi, häirides toiduahelat ja kahjustades mereelupaiku. Lisaks sellele võib mürgiste ainete eraldumine lagunemise ajal kahjustada teisi mereelukaid.

K: Millest on kummitusvõrgud valmistatud?

V: Kummitusvõrgud on sageli valmistatud plastist, mille lagunemine võtab kaua aega ja millest võib eralduda mürgiseid aineid.