Kyoto protokoll – ÜRO kliimalepe: eesmärgid, nõuded ja osapooled

Kyoto protokoll – selge ülevaade ÜRO kliimaleppest: eesmärgid, nõuded, osapooled ja mõju globaalsele heitmete vähendamisele ning poliitikale.

Kyoto protokoll on ÜRO poolt välja töötatud rahvusvaheline leppekokkulepe, mis on seotud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga. Protokolli põhiline eesmärk on vähendada kliimamuutustest tulenevaid riske, sh globaalset soojenemist, piiramaks inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heidet atmosfääri. Kyotos sätestatud kohustused kohustusid eelkõige arenenud riikidele, kellelt oodati konkreetseid heitmete vähendamise eesmärke.

Eesmärgid

Kyoto protokolli peamised eesmärgid olid:

• Vähendada kasvuhoonegaaside heidet: protokoll hõlmas süsinikdioksiidi kõrval mitmeid teisi kasvuhoonegaase (metaan, lämmastikoksiid, HFCd, PFCd, SF6) ning sõnastas arenenud riikidele kvantifitseeritud heitmete piiramise eesmärgid. Heitmete vähendamise aluseks kasutas protokoll sageli 1990. aasta heitmete taset.
• Õigluse printsiip: Kyoto juures rakendati põhimõtet „common but differentiated responsibilities” — ehk arenenud riigid võtsid endale siduvad kohustused, arenevad riigid said paindlikuma staatuse ja üldjuhul ei pidanud esialgsetes perioodides siduvaid vähendusi tegema.

Nõuded ja mehhanismid

Protokoll kehtestas individuaalsed kvantifitseeritud eesmärgid peamiselt riikidele, kes olid loetletud Annex I rühmas (peamiselt industrialiseerunud riigid). Selleks, et vähendusi oleks võimalik odavamalt ja tõhusamalt saavutada, lõi Kyoto kolm peamist mehhanismi:

• Heitmete kauplemine (emissions trading) — riigid, kellel oli lubatud rohkem heitmeid kui nende eesmärk, said müüa ülejääke neile, kes vajavad lisa.
• Ühine rakendamine (Joint Implementation, JI) — projekti kaudu kahe arenenud riigi vahel, mis võimaldas investeerida heitmete vähendamisse teises riigis ja kanda saadud krediidid oma eesmärgi täitmisse.
• Puhas arengumehhanism (Clean Development Mechanism, CDM) — arenenud riigid said investeerida arenguriikidesse puhtaid projekte ja saada selle eest heitenõuete allahindlusi, soodustades samal ajal tehnoloogiasiiret ja arenguprojekte.

Osapooled ja ratifitseerimine

Kyoto protokoll võeti vastu 1997. aastal Kyoto linnas (Kyoto, Jaapanis). Protokoll jõustus ametlikult 16. veebruaril 2005. aastal, pärast seda kui ratifitseerimisnõuded (konkreetselt teatud osalejate arv ning nende kokku arvestatud heitmed) said täidetud — selle otsustavaks sammuks oli Venemaa ratifitseerimine (vaata ka ratifitseerima).

Algfaasis oli mitmeid eri staatusega osalejaid: mõned riigid olid protokollile alla kirjutanud, kuid polnud seda ratifitseerinud (näiteks Horvaatia ja Kasahstan tol perioodil). Mõned suured heitjad, näiteks Ameerika Ühendriigid, allkirjastasid protokolli, kuid ei ratifitseerinud seda — mistõttu ei olnud need riigid protokolli alusel siduvate eesmärkide all. Ka osapoolte osalemine ja kohustused on olnud poliitiliselt vastuolulised ja muutunud ajas.

Kriitika ja poliitilised vastuolud

Kyoto protokoll on saanud nii kiitust kui ka kriitikat. Peamised vaidlused puudutasid:

• Jagunemist arenenud ja arenevate riikide vahel: paljud arenenud riigid pidasid ebavõrdseks, et sellised kiiresti kasvavad heitjad nagu Hiina ja India ei kandnud esialgsetes perioodides siduvaid vähendamise kohustusi. Seda tõstatati tihti kui põhjendust, miks mõned riigid protokolli ei ratifitseerinud või pidid läbirääkimisi ebaõiglaseks.
• Mõju majandusele: kriitikud väitsid, et ranged kohustused võivad majandusharusid mõjutada ja viia töökohtade kaotamiseni, eriti kui konkurentidel pole samu piiranguid.
• Puutepunktid ja osalus: protokolli mõju piiras see, et mõned suured heitjad ei osalenud täielikult, samuti nõudis edasiminekut veelgi laiem osalemine ja kõrgemad ambitsioonid.

Käik edasi ja pärand

Kyoto protokoll tähistas esimest korda rahvusvahelisel tasandil siduvate heitmete vähendamise sihtide kehtestamist. Protokoll määras aluse rahvusvahelistele mehhanismidele nagu CDM ja heitmete kauplemine, mis on mõjutanud hilisemaid kokkuleppeid ja riikide poliitikaid.

Pärast Kyoto esialgset (2008–2012) kohustuste perioodi lepiti edasi Doha muudatusega teise perioodi üle (2013–2020), kuid pikaajaline arhitektuur kliimakokkulepetes nihkus 2015. aastal Pariisi kokkuleppe suunas, kus lähenemine põhineb riikide vabatahtlikel ja ajakohastatud sihtidel (Nationally Determined Contributions), laiemal osalusel ja ambitsioonide pideval tõstmisel.

Kokkuvõte: Kyoto protokoll oli oluline samm rahvusvahelises kliimapoliitikas — see tõi esile vajaduse siduvate meetmete järele, töötas välja turupõhiseid meetodeid heitmete vähendamiseks ja tekitas keskustelu õiguse ja majandusliku võrdõiguslikkuse üle. Kuigi protokolli ulatus ja mõju olid piiratud osapoolte mitmekesise osaluse tõttu, jääb selle pärandeks mehhanismide ja lähenemisviiside areng, mis on mõjutanud ka hilisemaid kokkuleppeid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Kyoto protokoll?

K: Mida Kyoto protokolliga palutakse riikidel teha?

K: Kes lõi Kyoto protokolli?

K: Miks see loodi?

K: Milliseid gaase see protokoll sisaldab?

K: Kuidas riigid seda protokolli järgivad?

K: Kas selle protokolli järgimiseks on olemas mingi jõustamismehhanism?

Otsing