Esimene laevastik (1787) — Arthur Phillip ja vangide siirdamine Austraaliasse

1700. aastad olid Euroopas ja eriti Inglismaal suurte muutuste aeg. Toimus tööstusrevolutsioon. See oli aeg, mil leiutati palju masinaid, mida kasutati suurtes tehastes. Kuna masinad tegid nüüd inimeste tavalisi töid, jäid inimesed ilma töökohtadest ja palgast. See muutis ellujäämise väga raskeks. Mehed, naised ja isegi lapsed pöördusid elatise saamiseks varguse poole. Seoses masinate esiletõusuga olid ka talunikud sunnitud kolima linna tööd otsima. Selle tulemusena oli London muutunud väga ülerahvastatud, nagu ka vanglad. Tegelikult olid vanglad muutunud nii ülerahvastatud, et süüdimõistetud olid ümber paigutatud hülkidesse (ujuvvanglad).

Probleemi lahendamiseks võttis Briti valitsus vastu otsuse asustada praegune Austraalia, et transportida vangid ja sõdurid Botany Baysse uude karistusasutusse.

Kokku oli 11 laeva. Kaks mereväe laeva, kuus vangitranspordilaeva ja kolm kaubalaeva.

Vangid olid paigutatud teki alla ja sageli ka trellide taha. Tingimused olid äärmiselt kitsad. Paljudel juhtudel olid kinnipeetavad ahelatesse aheldatud ja neid lubati tekile ainult värske õhu kätte ja liikumiseks. Tekil ehitati paksud puidust seinad, et eraldada vangid ülejäänud laevast. Seintes olid väikesed augud, et valvurid saaksid häda korral tulistada. Luugid (tekile viivad uksed) hoiti kinni risti, poltide ja lukkudega. Igal luugil oli peaaegu alati valvur ja laeva tagaküljel oli alati üks relvaga valvur. Inimesed magasid võrkkiiges, söömiseks olid lauad ja istumiseks välja pandud väljaasted.

Vangid kogunesid kogu Inglismaalt - Wiltshire'ist, Devonshire'ist, Surry'st, Dorsetist, Gloucestershire'ist, Somersetshire'ist, Plymouthist ja Londonist - paljud neist olid juba mitu aastat erinevates vanglates kohutavates tingimustes kinni peetud ja olid halvas tervislikus seisundis. Paljud, eriti need, kes olid pärit väiksematest maavanglatest, ei olnud heas tervislikus seisundis. Kapten Phillip arvas, et võib-olla peab ta ühe laevadest tegema haiglaseks, et haigete eest hoolitseda. Ajalehed kirjutasid, et nad eeldasid, et umbes 80% süüdimõistetutest ei ela pikka teekonda üle. Veel enne Inglismaalt lahkumist suri mitu vangi ja mõned mereväelased olid nii haiged, et nad eemaldati laevadelt. Siiski oli reisil surnute arv üsna väike ja see näitab, et vangide planeerimine ja kohtlemine reisi ajal oli tegelikult edukas. Enamik neist oli Austraaliasse saabudes kaalus juurde võtnud ja oli tervem kui Inglismaalt lahkudes.

Esimene laevastik lahkus Inglismaalt Portsmouthist 13. mail 1787. Kogu teekond kestis 252 päeva (veidi üle 8 kuu). Inglismaalt purjetas laevastik Austraaliasse, tehes peatusi Santa Cruzis, Rio de Janeiros ja Kaplinnas. Nad jõudsid Botany Baysse 1788. aasta jaanuari keskel.

Reis algas hea ilmaga, nii et kapten Phillip otsustas lasta vangid tekile. Siiski muutus ilm väga kuumaks ja niiskeks, kui laevastik purjetas läbi troopika. Troopilised vihmahood tähendasid, et vangid ei saanud sel ajal tekil liikuda, sest neil ei olnud vahetusriideid ega meetodit märgade riiete kuivatamiseks. Selle tulemusena hoiti neid teki all ebameeldivates ja kitsastes trümmides.

Mõned vangid Scarborough'l kavandasid mässu, kuid nad tabati, kuid enamik vangidest käitusid hästi.

3. juunil 1787 jõudis laevastik Santa Cruzisse Tenerifel. Pardale toodi värsket vett, köögivilju ja liha. 10. juunil läksid nad üle Atlandi ookeani Rio de Janeirosse. Ilm oli väga kuum ja oli palju tormi. Paljud inimesed haigestusid ja seal oli palju rotte, lutikaid, täisid, torakaid ja kirpe. Inimestel lubati iga päev juua ainult kolm pinti vett (umbes poolteist liitrit).

Laevastik jõudis Rio de Janeirosse 5. augustil. Laevad puhastati ja parandati. Pardale võeti veel vett, riideid ja palju toitu. Laevastik lahkus 4. septembril ja jõudis Kaplinna 13. oktoobril. Nad ostsid Austraaliasse viimiseks taimi, seemneid ja loomi. Loomade hulka kuulusid: kaks pulli, seitse lehma, üks täkk, kolm tüve, 44 lammast, 32 siga, neli kitse ja kodulinde. Nad lahkusid 12. novembril.

Kaplinnast kulus laevastikule Austraaliasse jõudmiseks kaks kuud. Phillip võttis mõned laevad ette, et alustada Botany Bay's ehitustöödega. Nad saabusid 18. jaanuaril 1788. Teised laevad jõudsid kohale vaid kaks päeva pärast teda.

Kinnipeetavatele anti kaks kolmandikku sellest summast, mis tavaliselt oli ette nähtud meremeestele. Igal nädalal anti meremees:

• Leib (tegelikult kõva küpsis) - 7lbs
• Soola sealiha - 4 naela, sool hoidis liha mädanemise ära.
• Soolaliha - 7 naela
• Herned - 2 naela
• Kaerahelbed - 3 naela
• Või - 6 untsi
• Juust - 3/4 lb
• Äädikas - 1/2 pint
• Vesi - 3 liitrit iga päev

Lisaks sellele toidule oli mõnikord ka riisi, kuivatatud kala ja suppi. Kui laevad olid sadamas, oli ka värsket liha ja köögivilju. Naised ja lapsed said veidi teistsugust toidunimekirja. Haigetele anti ka veini ja kanget alkoholi.

Kui laevastik jõudis Sydneysse, arvas Arthur Phillip, et neil oli toitu vaid 49 nädalaks. Talle oleks pidanud piisama kahe aasta jaoks.

Laevastik võttis kaasa ka mitmeid loomi, taimi ja seemneid. Loomade hulka kuulusid lambad, sead, koerad, kassid, kitsed, kalkunid, haned, pardid, kanad, tuvid, hobused ja veised. Taimede ja seemnete hulka kuulusid kohv, kakao, puuvill, banaanid, apelsinid, sidrunid, tamarindid, guajaav, okaspirn, eugenia või pomme rose, jalap, ipecacuanha, viigimarjad, bambus, suhkruroo, esparto rohi, viinapuud, küdoonia, õunad, pirnid, apelsinid, maasikad, tammed, mürdid, riis, nisu, oder ja mais. Osa sellest toodi Inglismaalt, ülejäänud aga siis, kui laevastik peatus Rio de Janeiros ja Kaplinnas.

Esimene laev, Supply, jõudis Botany Bay'sse 18. jaanuaril 1788. Cadigali hõimu aborigeenid nägid esimese laevastiku laevade saabumist. Phillip otsustas peagi, et see Sir Joseph Banksi valitud koht ei ole sobiv. Seal oli kehv pinnas, ei olnud turvalist kohta laevade lahkumiseks ja puudus joogivesi. Phillip otsustas minna põhja poole Port Jacksonisse.

26. jaanuaril saabusid mereväelased ja vangid Sydney Cove'i. Portsmouthist lahkus 1403 inimest. Reisil sündis 7 last. 69 inimest suri või lahkus laevadelt. 1332 inimest maabus Port Jacksonis, mida nüüd tuntakse Sydney nime all. See oli edukas reis, sest ainult 40 vangi oli surnud. Phillip nimetas asula Sydneyks Briti valitsuse siseministri Lord Sydney järgi.

Eora rahvusest aborigeenid elasid Sydney piirkonnas. Nad ei saanud aru, miks britid tahtsid oma maad omada ja teha talusid koos aedadega. Britid ei mõistnud aborigeenide eluviisi ja seetõttu toimus palju võitlusi ning paljud inimesed hukkusid.

Austraaliasse jõudes anti vangidele korraldus ehitada uue koloonia infrastruktuur (hooned ja vanglad). Nende karistuseks oli töö. Vangid pidid töötama iga päev, välja arvatud pühapäeval, päikesetõusust kuni päikeseloojanguni ilma vaheajata. Meessoost vangid pidid tegema väga rasket tööd. Naisvangid töötasid sageli majapidamises, valmistasid süüa, koristasid ja mõnikord hoolitsesid laste eest. Mõnel süüdimõistetuil olid erilised oskused ja nad tegid selliseid töid nagu arvestuse pidamine, trükkimine, keraamika valmistamine ja linna kellade hoidmine. Paljud süüdimõistetud saadeti tööle vabade asunike juurde. Vabad asunikud olid inimesed, kes tulid Austraaliasse uut elu looma.

Vanglaametnikud rakendasid rangeid eeskirju. Kui süüdimõistetud rikkusid reegleid, võidi neid piitsutada "kassi-o'-9-sabaga" või hoida mitu päeva üksikvangistuses, kus neil oli ainult leiba ja vett süüa.

Koloonia esimestel aastatel valitses toidupuudus. Põllukultuurid ei kasvanud hästi, nii et inimesed sõltusid Suurbritannia tarnetest. Lõpuks hakati toitu kasvatama kohapeal. Vangid said iga päev toiduratsiooni (osa toidust ja veest).

Mereväe saatjad:

• HMS Sirius - laevastiku lipulaev (liider).
• HMS Supply

Vangide transport:

• Alexander
• Charlotte
• Sõprus
• Lady Penrhyn
• Walesi prints
• Scarborough

Toiduainete transport:

• Golden Grove
• Fishburn
• Borrowdale

• Arthur Phillip, esimese laevastiku eestvedaja.
• Rose Hill, Uus-Lõuna-Wales