Didžeriduu

Sõna

"Didgeridoo" on väidetavalt läänes leiutatud sõna, mitte aborigeenide sõna. See võib pärineda iiri sõnadest dúdaire või dúidire. See tähendab "trompetist; pidev suitsetaja, puffeerija; pika kaelaga inimene, kuulaja; hummer, laulja" ja dubh, mis tähendab "must" (või duth, mis tähendab "põliselanik"). See teooria ei ole siiski laialdaselt aktsepteeritud.

Varaseimad näited selle sõna kohta trükis olid Smith's Weekly 1919. aasta numbris, kus seda nimetati "põrgulikuks didjerryks", mis "tekitas ainult ühe heli - (mis kõlas nagu) didjerry, didjerry, didjerry ja nii edasi". Seda kasutati ka 1919. aasta Austraalia rahvussõnaraamatus, 1924. aasta The Bulletinis ja 1926. aasta Herbert Basedowi kirjutistes. Põhja-Austraalia aborigeenide seas on selle pilli kohta rohkem kui 45 nimetust, sealhulgas Yirdaki. Yirdaki, mõnikord ka kirjapildis yidaki, tähistab pilli, mida valmistavad ja kasutavad Kirde-Arnhemimaa Yolngu rahvas.

Didgeridoo valmistamine

Aborigeenide didgeridoosid valmistatakse Põhja-Austraalia traditsioonilistes kogukondades või tootjate poolt, kes reisivad materjalide hankimiseks Kesk- ja Põhja-Austraaliasse. Need on tavaliselt valmistatud lehtpuudest, tavaliselt eukalüpti liikidest, mis on piirkonnas kohalikud. Mõnikord kasutatakse ka kohalikku bambust, näiteks Bambusa arnhemica või pandanust. Kasutatakse puu põhitüve, kuigi selle asemel võib kasutada ka suurt oksa. Aborigeenide tegijad kulutavad palju aega termiitide poolt õõnestatud puu otsimisele. Kui õõnespuu on liiga suur või liiga väike, saab sellest halva kvaliteediga pilli.

Kui puu leitakse ja raiutakse maha, lõigatakse välja tüve või oksa osa, millest tehakse didgeridoo. Koore eemaldatakse, otsad kärbitakse ja väljastpoolt kujundatakse. See võib olla värvitud või jäetud naturaalseks. Suuotsale võib panna mesilasvaha serva. Arnhem Landi aborigeenide poolt valmistatud traditsioonilised pillid on mõnikord varustatud "suhkrukoti" suupilliga. See on metsmesilastelt saadud must mesilasvaha, millel on oma eriline lõhn.

Didgeridoosid võib valmistada ka PVC-torudest, mittenakstegevast kõvast puidust (mis lõhutakse, õõnestatakse ja ühendatakse uuesti), klaaskiust, metallist, agavest, savist, kanepist (bioplast nimega zelfo) ja isegi süsinikkiust. Nende didgeridooside ülemine siseläbimõõt on tavaliselt umbes 1,25" kuni kella otsani, mis on kuskil kahe kuni kaheksa tolli pikkune, ja nende pikkus on valmistatud vajaliku võtme järgi. Suuosa võib olla valmistatud mesilasvahast, kõvapuust või lihtsalt lihvitud ja mõõdetud käsitöölise poolt. PVC-s võib kasutada kummist stopperit, kuhu on sisse lõigatud auk.

Kaasaegne didgeridoo disain erineb Austraalia aborigeenide traditsioonilisest didgeridoo'st. Neid tunnustatakse eraldi pillidena. Didgeridoo disaini muutused algasid 20. sajandi lõpus, kasutades uusi materjale ja erinevaid kujundeid.

Vahast suupill muutub mängimisel pehmeks, moodustades parema õhutiheduse.

Mängimine

Didgeridoo't mängitakse tavaliselt istudes, sest need on nii pikad. Seda mängitakse pidevalt vibreerivate huultega, et teha trummeldamist, kasutades samal ajal erilist hingamisviisi, mida nimetatakse ringikujuliseks hingamiseks. See tähendab, et mängija hingab nina kaudu sisse ja surub samal ajal õhku suust välja. Oskuslik mängija suudab kopsudes olevat õhku uuesti täita. Harjutamisega saab mängija hoida nooti mängimist nii kaua, kui ta soovib. On olemas salvestusi, kus kaasaegsed didgeridoo-mängijad mängivad peatumata üle 40 minuti; Mark Atkins "Didgeridoo Concerto" (1994) mängib pidevalt üle 50 minuti.

Ringikujulise hingamise rütm annab sellele instrumendile kergesti äratuntava heli. Muid muudatusi didgeridoo helis saab teha, lisades didgeridoo häälekõla. Enamik helisid on seotud Austraalia loomade, näiteks dingo või kookaburra häältega. Nende helide tekitamiseks tuleb mängijatel lihtsalt kasutada oma häält, et teha loomade helisid, samal ajal kui nad puhuvad jätkuvalt õhku läbi instrumendi. Tulemused ulatuvad väga kõrgetest helidest väga madalate helideni. Vokaalhelide lisamine suurendab mängimise keerukust.

Anthony Baines kirjutas, et didgeridoo on nagu "...helikõlade kaleidoskoop". Ta ütles ka, et parimate esitajate virtuoossed oskused ei ole võrreldavad ühegi teise instrumendi puhul nõutavate oskustega.

Hangklangi esinemine didgeridoo'ga Berliinis 2010 /Malzfabrik

Didgeridoo kasutamine

Didgeridoo't mängiti peamiselt tseremoniaalse tantsimise ja laulmise eesmärgil. Samuti oli tavaline, et didgeridood mängiti meelelahutuseks väljaspool tseremooniaid. Põhja-Austraalias on didgeridoo ikka veel väga oluline, sest see mängib lauljate ja tantsijate jaoks säilinud kultuuritseremooniatel. Tänapäeval mängitakse didgeridoo't enamasti meelelahutuseks nii Austraalia põlisrahvaste kogukondades kui ka mujal maailmas.

Paaripulgad, mida mõnikord kutsutakse ka klapipulkadeks või bilmaks, annavad tseremooniate ajal lauludele rütmi. Didgeridoo rütmis ja klapsipulkade taktis kasutatakse mustreid, mida on pärandatud paljude põlvkondade jooksul. Traditsiooniliselt mängivad tseremooniate ajal ainult mehed didgeridoo't ja laulavad, kuid tantsida võivad nii mehed kui ka naised. Oli ka naissoost didgeridoo-mängijaid, kuid nad ei mänginud tseremooniatel ja seda ei julgustatud. Linda Barwick, etnomusikoloog, ütleb, et traditsiooniliselt ei ole naised tseremooniatel didgeridoo't mänginud, kuid mitteametlikes olukordades ei ole Dreaming Law's keeldu. 3. septembril 2008 avaldas kirjastus Harper Collins avaliku vabanduse oma oktoobris ilmuva raamatu "The Daring Book for Girls" eest, mis julgustas avalikult tüdrukuid pilli mängima.

Didgeridoo popkultuuris

Didgeridoo on nüüdseks sageli kasutusel eksperimentaalse ja avangardistliku muusika valdkonnas. Tööstusmuusika ansamblid nagu Test Department- kasutasid selle pilli helisid oma esinemistes, sidudes ökoloogiat tööstusega, mõjutatuna etnilisest muusikast ja kultuurist.

Seda on kasutatud ka hõimurütmide ja black-metal-soundi ühendamiseks. Muusikaprojekt nimega Naakhum kasutas lähenemisena Austraalia hõimude paganlust ja paljusid teisi.

Tristin Chanel mängib didgeridoo't.

Suveniir didgeridoos

Enamik tänapäeval valmistatud didgeridoosid on mõeldud suveniiriks. Sageli leidub didgeridoosid, mis on valmistatud mujalt kui põlisrahvaste puidust ja mida on vääralt kaunistatud värviliste kujundite või kopeeritud punktimustritega mittepõlisrahvaste kunstnike poolt. Nende kaunistuste puhul ei kasutata traditsioonilisi unenägude lugusid ega kujundusi. Need didgeridoosid on sageli väga erineva suuruse ja kujuga, paljud neist on õhemad ja sirgemad. Ebapiisavate puiduliikide, -vormide ja -pikkuste tõttu saab suveniirdidgeridood harva kasutada muusikainstrumentidena.

Aborigeenide kogukonnad peavad suveniiride didgeridooside kaunistamist sageli solvavaks, ebasobivaks, ebapiisavaks, ebatäpseks ja paljudel juhtudel eksitavaks. Traditsiooniliste kunstiteoste kopeerimist kasutatakse ka nende didgeridooside müümiseks pahaaimamatutele turistidele.

Kasu tervisele

2005. aastal British Medical Journal'is avaldatud uuringus leiti, et didgeridoo õppimine ja mängimine aitab vähendada norskamist ja uneapnoe teket. See aitab tugevdada ülemiste hingamisteede lihaseid, mis aitavad neil une ajal avatuna püsida. See tugevdamine toimub pärast seda, kui mängija on õppinud ringikujulist hingamistehnikat.