Britid (ka brittonid) olid inimesed, kes rääkisid keldi keelt, mida tuntakse ühise brittoni keelena. Nad elasid Suurbritannias rauaajal, Rooma aegsel Britannial ja pärast roomlaste lahkumist Suurbritanniast subrooma perioodil. Pärast anglosakside saabumist imendusid paljud brittidest uude kultuuri ja muutusid inglasteks. Teised tõmbusid tagasi Walesi, Cornwalli ja Lõuna-Šotimaale. Teised lahkusid Suurbritanniast Bretagne'ile.
Ajalooline taust ja levik
Terminit "britid" kasutasid roomlased (ladina keeles Britanni) kirjeldamaks saareriigi algset keldi-keelset elanikkonda. Enne roomlaste saabumist ja rooma võimu ajal moodustasid britid mitmeid hõimu- ja väikesi kuningriike, mille kultuuris ja majanduses olid olulised põllumajandus, karjakasvatus, rauatöö ja tugevad kaitserajatised nagu linnused ja mäetipud.
Keeleline pärand
Britoni keel (ühine brittoni keel) on osa Insular Celtic ehk saarte keldi keelte rühmast. Selle järeltulijateks on tänapäevani tuntud keeled:
- walesi keel – Walesis säilinud ja elujõuline keldi keel, mis on otsene pärija britoni keelest;
- cornwalli keel – Cornwallis ajalooliselt räägitud keel, mis suri välja, kuid oli 20. sajandil elavnenud taastamispüüete tulemusel;
- bretooni keel – Bretagne’is (Prantsusmaal) räägitav keel, mille toidab 5.–6. sajandi migreerunud britid;
- cumbri keel (Cumbric) – kunagine ida- ja kesk-Lõuna-Šotimaa ning Põhja-Inglismaa keldi keel, mis sulas tõenäoliselt 12.–14. sajandil anglosaksi ja gaeli mõjutuse all välja.
Rooma mõju ja subrooma periood
Rooma impeeriumi valitsemine tõi Suurbritanniasse uusi haldusvorme, linnu, teid ja majanduslikke sidemeid, kuid briti kultuur ja keel säilisid paljudes piirkondades. Pärast roomlaste administratiivset lahkumist 5. sajandil jäi saar subrooma segasesse, vähekindla ajalukku: kohalik eliit püüdis hoida järge, samaaegselt toimusid migratsioonid ja sõjalised surveallikad. Just sel perioodil algasid laiemad püstijäämise ja rännakud Armorica (tänase Brittany) poole.
Kontaktid teiste rahvastega ja assimileerumine
5.–7. sajandil tungisid Suurbritanniasse idast germaani rahvad — anglod, saksid ja jütid — kes asutasid oma kuningriike ja keelekeskkonna, mille tulemuseks oli lääne- ja keskosas briti elanikkonna assimileerumine inglise kultuuri alla. Samal ajal säilisid keldi kogukonnad lääne- ja läänepoolses rannikualadel, kus nende keel ja traditsioonid suutsid püsida tugevamalt.
Kultuur ja usund
Briti ühiskonnas olid olulised suulised traditsioonid, laulud ja müüdid. Varase kristluse levik (alates 4.–5. sajandist) muutsid religioosset maastikku: tekkisid kohalike pühakute kultused, kloostrid ja kirikuelu, mis sageli põimus kohalikku käytanntega. Arheoloogilised leiud — keraamika, relvad, tööriistad ja hauakalmistud — aitavad rekonstrueerida igapäevaelu ja sotsiaalseid suhteid.
Pärand tänapäeval
Britide pärand on nähtav paljudes aspektides: paiknemiste nimedest (tuhanded kohanimed Suurbritannias sisaldavad keldi päritolu elemente), arheoloogilistest paikadest, rahvalauludest ja keelelistest järelehõigetest. Walesi, Cornwalli ja Bretoni keeled kannavad edasi britoni keele järeltulijaid, moodustades sideme tuhandete aastate taguse keelelise ja kultuurilise järjepidevusega. Samuti on migratsioon Bretonni suunanud selge näide sellest, kuidas rahvusgrupid on ajalooliselt liikunud ja loonud uusi identiteete.
Oluline meeles pidada
- “Britid” ei olnud homogeenne rahvas ühes poliitilises mõttes — tegemist oli paljude hõimude ja kogukondade kogumiga, kes jagasid keele- ja kultuurimustreid.
- Rooma periood ja hilisem anglosaksi laienemine mõjutasid oluliselt nende keelelist ja kultuurilist arengut.
- Pärand ei ole kadunud — see on nähtav nii keeltes, kohanimedes, arheoloogias kui ka rahvakultuuris.
