Hadrianuse müür (ladina keeles Vallum Hadriani) on Rooma impeeriumi poolt Põhja-Inglismaale ehitatud kivist ja turbast kindlustus, mis pidurdas šoti hõimude rünnakuid. Selle kallal töötas kolm leegioni ja 10 aastaga oli see peaaegu valmis.

See kuulus 1987. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Inglismaa ajaloolise keskkonna haldamise eest vastutav valitsusasutus English Heritage kirjeldab seda kui "ühte sõjatehnika suurimat saavutust ja maailma ajaloo ühe suurima impeeriumi võimsuse mälestusmärki".

Vallum on tohutu muldkeha, mis on seotud Hadrianuse müüriga. See on ainulaadne kõikidel Rooma piiridel ja kulgeb rannikust lõuna pool müüri.

Ehitus ja struktuur

Hadrianuse müür ehitati keiser Hadrianuse käsul umbes aastal 122 pKr. Müür ulatus lääne-edela ranniku äärest Bowness-on-Solwayst ida suunas kuni Wallsendi/Segedunumi piirkonnani Tyne'i jõe ääres, pikkuseks ligikaudu 117 km (73 miili). Mõnes lõigus ehitati müür kivist, teistes (peamiselt lääneosas) turbast — seetõttu räägitakse sageli kivist ja turbast konstruktsioonist.

Müür koosnes peamiselt:

  • põhistruktuurist ehk seina vahest (kivist või turbast),
  • muutest kaitseelementidest nagu tornid (turretid) ja miilkastellid (milecastles),
  • suurtest kindlustest ehk fortidest (näiteks Housesteads, Chesters, Birdoswald),
  • ning vallumist ehk vallumist (inglise keeles "Vallum"), mis oli muldkeha müüri lõuna pool ja lisas kaitset.

Eesmärk ja vägede koosseis

Müür ei olnud pelgalt takistus rünnakute vastu — selle ülesanne oli ka kontrollida ja reguleerida inimeste, kaupade ja loomade liikumist, tähistada Rooma võimu, võimaldada piiri luuramist ning majutada garnisoni. Ehitustöödel osalesid rooma legioonid ja abiväed; kuigi täpne koosseis ja legioonide nimed on ajalooliselt arutatud, mainitakse traditsiooniliselt, et töös oli osalevaid legioone ja palju abiüksusi.

Pärast Rooma aega ja säilimine

Pärast Rooma võimu taandumist jäi müür paljuski kasutusse kirde-inglise territooriumi määratluseks ning osa kivist arhitektuurist taaskasutati kohalikes ehitistes. Vaatamata sellele on säilinud mitmeid hästi hoitud lõike, mis annavad hea pildi rooma piiristruktuuridest. Tuntuimad säilinud alad ja uurimispaigad on näiteks:

  • Housesteads (Vercovicium) — hästi säilinud fort ja külastuskeskus,
  • Vindolanda — fort ja muuseum, kus leidub rikkalik arheoloogiline materjal ja tekstiili-, puidu- ning kirjalike leidude jada,
  • Chesters (Cilurnum) — hästi säilinud kindlus jõekaldal,
  • Birdoswald — üks paremini säilinud müüri- ja fortekomplekse,
  • Sycamore Gap ja teised maastikukohad, mis on saanud kuulsa maastikupildi staatuses kuulsust.

UNESCO, uurimine ja külastus

Nagu mainitud, lisati Hadrianuse müür 1987. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates 19. sajandist on müüri uurinud arheoloogid, kes on läbi viinud väljakaevamisi, dokumenteerinud leide ja tõlkinud muinasaegseid kirjalikke allikaid. Tänapäeval haldab suuremaid kohti ja külastusobjekte organisatsioon English Heritage, mis pakub teavet, eksponaate ja hooldust.

Kogu müüri ulatuses kulgeb ka matkarada Hadrian's Wall Path, mis on ligikaudu 135 km (84 miili) pikk ning võimaldab turistidel jälgida muinasehitise kulgu looduskaunis maastikus. Külastajatele on avatud nii muuseumid ja väljakaevamised kui ka paljud avatud välialad.

Miks Hadrianuse müür on tähtis

Hadrianuse müür on väärtuslik nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt: see on näide Rooma sõjalise arhitektuuri ja piirikontrolli praktikast, annab teadmisi roomlaste ja kohalike suhetest ning on oluline arheoloogiliste leidude allikas. Samuti on müür tänapäeval oluline mälupaik ja loodus-ajalooline maamärk, mida külastavad iga aasta tuhanded inimesed.