Hadrianus (Publius Aelius Hadrianus, 24. jaanuar 76 – 10. juuli 138) oli Rooma keiser aastatel 117–138. Tema valitsemisaeg oli tuntud võimuka administratsiooni, rahuajaliste piirikorralduste, laiaulatusliku reisikorralduse ning suurejooneliste arhitektuuriprojektide poolest.

Varane elu ja troonipärandus

Hadrianus sündis hispaania-rooma perekonnas, tõenäoliselt Hispaanias, Sevilla lähedal. Tema sugulussidemed viisid ta Rooma poliitikasse: tema eelkäija Trajanus oli Hadrianuse isa emapoolne nõbu. Trajanus ei määranud pärijat avalikult, kuid tema surijärgne toimkond ning Trajanuse naine Pompeia Plotina aitasid Hadrianusel troonile tõusta. Hadrianuse tõus oli politiliselt keerukas ja järeltõlgenduste allikas — mõnel allikal mainitakse ka nende sõbra Licinius Sura toetust.

Valitsemine, administratsioon ja seadusandlus

Hadrianus oli valitseja, kes eelistaski kindlustada ja korraldada impeeriumi olemasolevaid alasid, mitte laiendada seda palju edasi. Ta keskendus provintside halduse korrastamisele, administratsiooni ja õigussüsteemi reformimisele ning kaitsestruktuuride tugevdamisele. Tema ajal töötasid silmapaistvad juristid, kes panid aluse edasisemale õiguspraktikale ja prefektuuride paremaks juhtimiseks.

Filhellenism ja kultuuripoliitika

Hadrianus oli tuntud humanistina ja oma kreeka kultuuri austajana: ta pidas kreeka keelt ja kultuuri eelistatuks, soosis filosoofia ning kunstiharrastusi ning püüdis muuta Ateenast impeeriumi kultuuripealinnaks. Ateenasse rajas ta ehitisi, toetades linnaruumi rikastumist tempelite ning avalike hoonetega.

Reisid ja ehitustööde patroon

Hadrianus reisis oma valitsemisajal erakordselt palju — ta külastas peaaegu kõiki Rooma provintse, veetes suur osa ajast provintsides sõjaväe ja ametnikega. Tema tellimisel valmis mitu suurt ehitist ja avalikku projekti:

  • Hadrianuse müür (Hadrian's Wall) Põhja‑Suurbritannias — tähistas ja tugevdas impeeriumi piiri Briti saartel;
  • Pantheoni taasehitamine Roomas — kuppelhoone, mis on arhitektuuriliselt silmapaistev ja säilinud tänapäevani;
  • Veenuse ja Roma tempel Roomas ning mitmed teised templid ja avalikud ehitised;
  • Villa Adriana Tivolis (Tiburis) — Hadrianuse mainekas maavald ja arhitektuuriline laboratoorium;
  • Ateena Olympeion'i lõpetamine ja Hadriani raamatukogu (Bibliotheca Hadriana).

Sõjavägi ja piiristrateegia

Hadrianus pidas sõjaväge distsiplineerituks ja hästi väljaõpetatuks; ta ise kandis sageli sõjaväerõivaid, jagas aega ja ööbis mõnikord koos sõduritega, ning rõhutas regulaarset väljaõpet ning väevalmidust. Samas oli tema poliitika suures plaanis kaitsev ja stabiliseeriv: pärast troonile asumist loobus ta osast Trajani vallutustest Mesopotaamias ja Armeenias, püüdes säilitada toimivaid ja majanduslikult otstarbekaid piirjooni. Onoodatud oli ka kaalutlus Dacia osas.

Bar Kokhba mäss ja Juuda

Pärast pikka provintsireisi puhkes 132.–135. aastal tugevalt jõuline Bar Kokhba mäss, mille Hadrianus katkestas jõuliselt. Mässu tagajärjel kannatasid laialdaselt kohaliku elanikkonna ning juudi kogukonnad. Pärast sündmusi nimetati provints ümber Süüria Palaestinaks: mässu ja selle tagajärgede klassikalised kirjeldused rõhutavad suuri inimkaotusi ja administratiivseid muutusi Juudamaal, nimetades provintsi ümber Süüria Palaestinaks.

Isiklik elu ja Antinoos

Hadrianuse isiklik elu on ajaloolaste tähelepanu all, eelkõige tema suhe noore hellenistliku sõbra Antinoosega. Antinoos hukkus Nigeri jõelähedases Niiilus 130. aastal ja Hadrianus deifitseeris ta ning asutas talle kultuse, rajas linna Antinoupolise ja lasi templid ning pühendusi kogu impeeriumis — see on näide Hadrianuse isikliku kaastunde ja kultuuripoliitilise järelmõju segunemisest.

Pärand ja suguvõsa küsimused

136. aastal, kui Hadrianus haigeks jäi, määras ta oma pärijaks Lucius Aelius (Lucius Aelius Caesar), kuid see pärija suri ootamatult 138. aastal. Seejärel adopteeris Hadrianus 138. aastal AntoninusPiuse tingimusel, et too omakorda võtab oma adoptsioonina Marcus Aureliuse ja Aeliuse poja Lucius Veruse võimalikeks järeltulijateks. Antoninus Pius nõustus ning peagi pärast seda suri Hadrianus oma villas Tiburi lähedal.

Surm ja pärandus

Hadrianus suri 10. juulil 138. aastal. Tema matmispaigaks sai suursugune mausoleum Roomas, mis hiljem tunti kui Castel Sant'Angelo. Hadrianuse pärand on mitmekesine: arhitektuurilised teosed, provintside korralduslikud reformid, õiguslikud alused, piiristrateegia ning kultuuriline toetuse fookus — eriti kreeka kultuuri edendamine — on mõjutanud Rooma impeeriumi arengut veel sajandeid.

Kokkuvõte: Hadrianus oli aktiivne reisija ja ehitaja, filhellenist ning administratiivne uuendaja, kelle valitsemisajal keskenduti impeeriumi kindlustamisele ja kultuurile. Samas on tema valitsuskaud ka vastuoluline mineviku poliitikate ja represseerivate sõjaliste kampaaniatega, näiteks Bar Kokhba mässu mahasurumisega.