Marcus Aurelius
Marcus Aurelius Antoninus (26. aprill 121 - 17. märts 180) oli Rooma keiser aastatel 161-180. Ta valitses koos Lucius Verusega kaaskeisrina 161. aastast kuni Veruse surmani 169. aastal.
Ta oli viimane viiest heast keisrist ja teda peetakse üheks tähtsaimaks stoiliseks filosoofiks.
Marcus Aureliuse teos "Meditatsioonid", mis on kirjutatud kreeka keeles aastatel 170-180 toimunud sõjakäigul, on siiani väga hinnatud. See on näide sellest, kuidas Aurelius lähenes filosoof-kuninga platoonilisele ideaalile ja kuidas ta sümboliseeris paljusid Rooma tsivilisatsiooni parimaid külgi.
Pidev sõjategevus
Tema valitsemisaja alguses võitis Marcuse ja Lucius Veruse ühisvalitsuse all olev impeerium 161-166 peetud sõjas taaselustatud Partia impeeriumi.
Impeeriumi jaoks olid ettenägematud tagajärjed suured. Tagasipöörduvad väed tõid endaga kaasa katku (nn Antoniini katk), mis võis olla rõuged. See tappis lõpuks umbes 5 miljonit inimest ja nõrgestas tõsiselt impeeriumi.
Aurelius võitles Saksa hõimude vastu pika sõja ajal aastatel 166-180. Gootide läände liikuva surve tõttu tungisid asustatud germaani hõimud Rooma kliendiriikidesse Gallias ja üle Doonau.
Impeeriumis möllav katk piiras Rooma reageerimisvõimet. Markomanni hõim tungis Itaaliasse, kuhu ei olnud ligi 200 aastat sissetungitud, ja võitis preetoriaprefekti armee.
See katastroof sundis Marcust koguma vägesid teistelt piiridelt ja viima neid markomannide vastu. Rooma armeed juhtis Marcuse õepoeg Claudius Pompeianus, kelle üheks leitnandiks oli tulevane keiser Pertinax. Vallutajad visati Itaaliast välja ja Marcus hakkas kavandama Doonau ületamist nende territooriumile.
Järgnes intensiivne diplomaatiline tegevus, kuna roomlased püüdsid Doonau ületamiseks valmistudes võita erinevaid barbarite hõime. Mõnede hõimudega sõlmiti rahuleping, samas kui teistest said Rooma liitlased. 172. aastal võitis Marcus markomaniidid ja 173. aastal nende liitlased, kvadid. Kvadide alistamine kestis kuni 174. aastani.
Marcuse tegevust katkestas nüüd idas puhkenud ülestõus, mida juhtis Rooma kindral Avidius Cassius. Marcuse armee surus ta maha. Seejärel pöördus Marcus tagasi Rooma. Koos oma poja Commodusega tähistati triumfi.
177. aastal mässasid kvadid taas ja nendega ühinesid ka marcommaniidid. Marcus jõudis kohale 178. aasta augustis ja õigeaegselt võitsid roomlased otsustava lahingu praeguses Slovakkias. Keiser Marcus suri 180. aastal, sõdides ikka veel germaani hõimude vastu.
Järgmise paari aasta jooksul saavutati võite, millest piisas, et Commodus saaks end võidukalt tunnustada. Lahingud olid peetud tema kindralite poolt.
Aftermath
Sõda oli paljastanud Rooma põhjapiiri nõrkuse. Nüüdsest alates paigutati pooled Rooma leegionid (16 leegioni 33-st) Doonau ja Reini äärde. Germaani hõimude jaoks olid markomannide sõjad, kuigi esialgu kontrollitud, vaid eelmäng. Hilisemad sissetungid 4. ja 5. sajandil lõpetasid lõpuks Lääne-Rooma impeeriumi.
Abielu ja emissioon
Aurelius abiellus 145. aastal oma esimese nõo Faustina Nooremaga. Nende 30-aastase abielu jooksul sünnitas Faustina 13 last. Ainult üks poeg ja neli tütart elasid oma isa üle:
- Annia Aurelia Galeria Lucilla (148/50-182), abiellus oma isa kaasvalitseja Lucius Verusega.
- Annia Aurelia Fadilla (159-pärast 211)
- Annia Cornificia Faustina Minor (160-pärast 211)
- Lucius Aurelius Commodus Antoninus (Commodus) (161-192) sai järgmiseks keisriks.
- Vibia Aurelia Sabina (170 - suri enne 217)
Faustina noorema büst, Louvre, Pariis.
