Marcus Aurelius — Rooma keiser ja stoiline filosoof (121–180)
Marcus Aurelius (121–180) — Rooma keiser ja stoiline filosoof: elulugu, valitsemine, sõjakäigud ja "Meditatsioonid" — sügav filosoofia ja ajalugu.
Marcus Aurelius Antoninus (26. aprill 121 - 17. märts 180) oli Rooma keiser aastatel 161–180. Ta valitses koos Lucius Verusega kaaskeisrina 161. aastast kuni Veruse surmani 169. aastal. Tema valitsemine jäi meelde nii sõjaliste katsumuste (eriti Danubi kaguosas toimunud sõjad) kui ka pandeemia ja sisuliste seaduslike ning administratiivsete otsuste tõttu.
Ta oli viimane viiest heast keisrist ja teda peetakse üheks tähtsaimaks stoiliseks filosoofiks. Tema iseloom ja valitsemisviis ühendasid võimu ja filosoofilist kohusetunnet: ta püüdis olla eeskujuks nii valitsejana kui ka moraalse inimesena.
Marcus Aureliuse teos "Meditatsioonid" on kirjutatud kreeka keeles aastatel 170–180 sõjakäikude ajal ning on siiani hinnatud kui intiimne ja praktiline stoilise mõtlemise käsiraamat. Teoses on peamiselt enesedistsipliini, vooruse, ükskõiksuse ja looduslähedase mõtlemise teemad — see on isiklik päevik, mida Aurelius ei kirjutanud avaldamiseks, vaid enda kasuks.
Varane elu ja taust
Marcus Aurelius sündis aadlisuguvõssse. Tema perekond andis talle hea hariduse: temast sai põhjalikult õpetatud noor, kes õppis retoorikat, õigusteadust ja filosoofiat. Tema filosoofilised mõjutused tulid peamiselt stoikate õpetustest, kuid ta oli tuttav ka teiste koolkondadega. Tema tõus troonile sai võimalikuks tänu keiser Hadrianuse ja hiljem keiser Antoninus Piuse toetusele ning ametlikule adopteerimisele, mis oli Rooma keisrivõimu järjepidevuse tavapärane viis.
Perekond ja pärijad
Marcus Aurelius abiellus Faustina Noorema (Faustina the Younger)ga, kellega tal oli mitu last. Kõige tuntum neist oli Commodus, kes päris keisrikoha pärast Aureliuse surma. Commoduse valitsus tähistas järsku pöördepunkti võrreldes Marcus Aureliuse moraalse ja enesekontrollil põhineva valitsemisstiiliga.
Valitsemine ja sõjalised väljakutsed
Keisrina pidi Marcus Aurelius tegelema mitmete sõjaliste probleemidega. Tuntumad sündmused tema valitsemise ajal:
- Parthia sõda (koos Lucius Verusega) idas varakümnenditel, mis kindlustas ida piire;
- Marcomannide ja teiste germaani hõimude rünnakud Danubi ääres, mille vastu viidi läbi pikki väeoperatsioone ja mille tõttu Aurelius viibis suure osa ajast sõjakäikudel;
- Antonini katk ehk Antonine Plague, mis tabas Rooma impeeriumi ja põhjustas suuri inimkaotusi ja majanduslikke raskusi.
Neis oludes püüdis Aurelius säilitada korda, kaitsta riigi piire ja hoida administratsiooni toimivat—ta oli tuntud oma distsipliini ja tööeetika poolest.
Stoiline filosoofia ja "Meditatsioonid"
Marcus Aurelius on ajalooliselt tuntud eelkõige tänu oma stoilisele maailmavaatele, mis rõhutas voorust, sisemist vabadust ja vastutust. Peamised teemad, mis "Meditatsioonites" korduvad:
- Enesekontroll ja meelerahu: vahendid, kuidas püsida rahulikuna raskuste keskel;
- Ühiskondlik kohustus: keiserina pidi ta nägema oma rolli teenistusena kogu riigi heaks;
- Lojaalsus looduse ja jumaliku korralduse suhtes: kõik on osa suurest tervikust, inimtegudel on oma koht;
- Mortaliteet ja ajutisus: sagedane meenutus surmast kui viis hoida elu perspektiivis.
"Meditatsioonid" jäävad hinnatud nii filosoofilise väärtuse kui ka praktilise nõu andmise poolest — paljud lugejad leiavad neis lohutust, kui tuleb vastu panna raskustele või säilitada sisemist tasakaalu.
Surmal ja pärand
Marcus Aurelius suri 17. märtsil 180. aastal. Tema surm tähistas ka viie hea keisri perioodi lõppu ning tema pojale Commodusele üleantud võim tähistas Rooma impeeriumi jaoks uue, vähem filosoofilise ja sageli vastuolulise ajastu algust. Marcus Aureliuse pärand elab edasi eelkõige tema kirjapanekute kaudu: tema mõtted on mõjutanud nii hilisemaid filosoofe kui ka tänapäeva lugejaid, kes otsivad praktilist tarkust juhtimises, moraalis ja enesevallas.
Pidev sõjategevus
Tema valitsemisaja alguses võitis Marcuse ja Lucius Veruse ühisvalitsuse all olev impeerium 161-166 peetud sõjas taaselustatud Partia impeeriumi.
Impeeriumi jaoks olid ettenägematud tagajärjed suured. Tagasipöörduvad väed tõid endaga kaasa katku (nn Antoniini katk), mis võis olla rõuged. See tappis lõpuks umbes 5 miljonit inimest ja nõrgestas tõsiselt impeeriumi.
Aurelius võitles Saksa hõimude vastu pika sõja ajal aastatel 166-180. Gootide läände liikuva surve tõttu tungisid asustatud germaani hõimud Rooma kliendiriikidesse Gallias ja üle Doonau.
Impeeriumis möllav katk piiras Rooma reageerimisvõimet. Markomanni hõim tungis Itaaliasse, kuhu ei olnud ligi 200 aastat sissetungitud, ja võitis preetoriaprefekti armee.
See katastroof sundis Marcust koguma vägesid teistelt piiridelt ja viima neid markomannide vastu. Rooma armeed juhtis Marcuse õepoeg Claudius Pompeianus, kelle üheks leitnandiks oli tulevane keiser Pertinax. Vallutajad visati Itaaliast välja ja Marcus hakkas kavandama Doonau ületamist nende territooriumile.
Järgnes intensiivne diplomaatiline tegevus, kuna roomlased püüdsid Doonau ületamiseks valmistudes võita erinevaid barbarite hõime. Mõnede hõimudega sõlmiti rahuleping, samas kui teistest said Rooma liitlased. 172. aastal võitis Marcus markomaniidid ja 173. aastal nende liitlased, kvadid. Kvadide alistamine kestis kuni 174. aastani.
Marcuse tegevust katkestas nüüd idas puhkenud ülestõus, mida juhtis Rooma kindral Avidius Cassius. Marcuse armee surus ta maha. Seejärel pöördus Marcus tagasi Rooma. Koos oma poja Commodusega tähistati triumfi.
177. aastal mässasid kvadid taas ja nendega ühinesid ka marcommaniidid. Marcus jõudis kohale 178. aasta augustis ja õigeaegselt võitsid roomlased otsustava lahingu praeguses Slovakkias. Keiser Marcus suri 180. aastal, sõdides ikka veel germaani hõimude vastu.
Järgmise paari aasta jooksul saavutati võite, millest piisas, et Commodus saaks end võidukalt tunnustada. Lahingud olid peetud tema kindralite poolt.
Aftermath
Sõda oli paljastanud Rooma põhjapiiri nõrkuse. Nüüdsest alates paigutati pooled Rooma leegionid (16 leegioni 33-st) Doonau ja Reini äärde. Germaani hõimude jaoks olid markomannide sõjad, kuigi esialgu kontrollitud, vaid eelmäng. Hilisemad sissetungid 4. ja 5. sajandil lõpetasid lõpuks Lääne-Rooma impeeriumi.
Abielu ja emissioon
Aurelius abiellus 145. aastal oma esimese nõo Faustina Nooremaga. Nende 30-aastase abielu jooksul sünnitas Faustina 13 last. Ainult üks poeg ja neli tütart elasid oma isa üle:
- Annia Aurelia Galeria Lucilla (148/50-182), abiellus oma isa kaasvalitseja Lucius Verusega.
- Annia Aurelia Fadilla (159-pärast 211)
- Annia Cornificia Faustina Minor (160-pärast 211)
- Lucius Aurelius Commodus Antoninus (Commodus) (161-192) sai järgmiseks keisriks.
- Vibia Aurelia Sabina (170 - suri enne 217)
Faustina noorema büst, Louvre, Pariis.
Otsige