Brittoonikeel (Common Brittonic) – muistne keldi keel Suurbritanniast

Avasta Brittoonikeel (Common Brittonic) — muistne keldi keel Suurbritanniast: murded, ajalooline mõju ladinale, levik Walesist CornWallini ja pärand kuni keskajani.

Brittoonikeel (tuntud ka kui brittoonia keel, briti keel või vana brittoonikeel) oli muistne keldi keel, mida räägiti Suurbritannias. See oli keldi rahva, keda tuntakse brittide nime all, keel. Kuuendaks sajandiks jagunes see mitmeks brittooniliseks keeleks: Walesi, kumbria, korniši ja bretooni keel. Need harud arenesid edasi eraldiseisvateks keelteks, millest mõni säilis kuni tänapäevani (nt uusmoodne walesi ja bretooni), mõni aga hääbus või asendus teiste keelte poolt.

Päritolu ja ajalooline taust

Brittoonikeel pärineb varasemast läänemeresoomekeelsest protokeldi keelest ehk protobretoonilisest kujulist, mis on rekonstrueritud selle keele suguluse ja pärandi alusel. Protokeldi keel eristus teistest keldi keelevõsunditest (näiteks goidelikust, millest on tänapäevased gaeli keeled) juba aastatuhandite jooksul enne meie aega. Esimese aastatuhande esimesel poolel eKr oli see keel juba laialdaselt kasutusel Brittannias ja hakkas siis paikades järk-järgult eristuma murreteks.

Kirjalikud ja arheoloogilised allikad

Brittoonikeele kohta on otseseid kirjalikke allikaid suhteliselt vähe. Olulisimad tunnistused pärinevad hilisematest tekstidest (nt varajasest walesi- ja bretooni kirjandusest), kohanimedest, laensõnadest anglosaksi ja ladina keeles ning mõningatest epigraafilistest jääkidest. Rooma ajal (43–410 pKr) mõjutas ladina keel eluliselt kohalikke keeli, eriti kiriku ja kristluse valdkonnas — palju usundiga seotud termineid ja mõisteid tuli ladina keelest.

Keeltekohad ja sugulus

Brittoonikeel kuulub nn P-keldi harusse (P-Celtic), mille tunnus on näiteks lähedaste sõnade alguses p- heliline vastand Q-keldi q-/k- heli suhtes (näiteks walesi pen 'pea' vs iiri ceann). On arutlusi selle üle, kas piktide keel oli tihedalt seotud brittoonikeelega; mõned uurijad pakuvad, et piktid võisid rääkida P-keldi tüüpi keelt, mis oleks võinud moodustada eraldi haru, kuid selle kohta puuduvad lõplikud tõendid.

Murded ja nende saatus

• Walesi (gwerys) haru: arenes edasi walesi keele eellaseks; walesi säilis ja arenes tänapäevaseks walesi keelega.
• Cumbric (cumbric): kõneldi põhjapoolsetes Inglismaa- ja Lõuna-Šotimaa alades (tänane Cumbria jt) ning püsis kuni keskaja keskpaigani; sellest on peamiselt säilinud kohanimed ja mõned laensõnad ning see hääbus järk-järgult anglosaksi ja gaelikeele surve tõttu (Põhja-Inglismaal kadus cumbronic alles 13. sajandil).
• Cornish (korniši): Lõuna-Inglismaal Cornwallis; korniš keel muutus 18.–19. sajandiks praktiliselt hääbunud keelest jooksul — viimaseks traditsionaalseks rääkijaks loetakse sageli 18. sajandi lõpus elanud inimesi —, kuid 20. sajandil algasid taastamisliikumised ja tänapäeval on korniši taaselustamisel teatud edu.
• Breton (bretooni): jäi elujõuliseks Lääne-Prantsusmaal (Bretagne) pärast seda, kui 5.–6. sajandil rändas osa Briti elanikkonnast Armorikasse; bretooni keel on tänaseni üks britt-keelte elavatest järeltulijatest.

Mõju ja asendumine

Brittoonikeel asendus suures osas erinevate keelte poolt sõltuvalt piirkonnast ja ajaloolisest olukorrast. Põhja- ja Ida-Šotimaal ja osades Inglismaal tõusis mõju all gaeli keel; etni- ja poliitilised muutused pärast rooma lahkumist ning hilisem anglosaksi laienemine viisid suurel osal Brittanniast brittoonikeele asendumiseni vanainglise ehk anglosaksi keelega (millest hiljem arenes välja kaasaegne inglise keel). Firth of Forthist lõuna pool asus piir, mille lõunaosas domineerus vanainglise; Lõuna-Šotimaal ja Cumbrias säilis brittoonikeele jäänuk kuni keskajani.

Keeleomadused

Olulisemad tunnused, mida brittoonikeelelt võis edasi kanda hilisematesse keldi keeltesse, hõlmavad:

• konsonantide mutatsioonid (esialgsete tähtede muutumine morfoloogilistes kontekstides);
• P-keldi tunnus (nt sõnavara, kus ilmneb p- heliline vastavus Q-keldi vastetele);
• sõnavara, mis hilisemates keldi keeltes säiletuna näitab ladina mõjutusi, eriti kristlike ja kirikliku terminoloogia vallas;
• kohanimed ja topograafilised nimetused, mis aitavad rekonstrueerida keele levikut ja piire.

Taastamine ja pärand

Korniši keel sai hiljem taaselustamispüüdlusi ning tänapäeval on olemas väikseid kõnelejaskondi, õppevara ja kultuurialaseid tegevusi, mis hoiavad keelt elus. Walesi ja bretooni keeled on säilinud ja neil on tänapäeval lugematul hulgal kõnelejaid (eriti Walesis ja Bretagnes). Cumbric on ametlikult hääbunud, kuid selle jälgi leiab kohanimedes ja mõningates dialektilistes laensõnades inglise keeles.

Brittoonikeele uurimine toetub filoloogiale, kohanimedeuuringutele, võrdlevatele keelelistest analüüsidest ning arheoloogilistele ja ajaloolistele allikatele. See keel on tähtis osa Briti saarte etnilisest ja keelelisest ajaloost ning annab võtme rahvuste liikumiste ja kultuurimuutuste mõistmiseks kogu piirkonnas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Common Brittonic?

K: Kuidas see keel arenes?

K: Millised on mõned selle harud?

K: Kas ladina keel mõjutas Rooma ajal common brittonicut?

K: Millal hakati seda Šotimaal asendama?

K: Millal kadus see Inglismaal?

Otsing