Paremäärmuslus: mõiste, ideoloogia, tunnused ja ajalugu
Paremäärmuslik poliitika on poliitika, mis paikneb poliitilises spektris kaugemal paremal kui tavapärane paremik. Mõistet kasutatakse sageli natsismi, neonatsismi, fašismi ja muude tugevalt reaktsiooniliste või autoritaarsete vaadetega organisatsioonide kohta. Paremäärmusluse keskseks tunnuseks on uskumus, et ühiskonnas peaksid olema selgelt eristatud ja hierarhilised rühmad ning et teatud inimgruppide õigused ja privileegid peaksid olema teistest suuremad.
Mõiste ja ideoloogia
Paremäärmuslus hõlmab laia spektrit ideid ja praktikadest, kuid seda iseloomustavad sageli järgmised jooned:
- Autoritarism: usaldus demokraatlike institutsioonide asemel tugeva, sageli ühe liidri või partei kontrolli järele;
- Ultranatsionalism ja etnosentrism: rahvuse, rassi või kultuuri ülimuslikkuse rõhutamine ja välis- või vähemusrühmade marginaliseerimine;
- Vägivald ning militarism: õigustus vägivalla kasutamiseks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks või "riisumaks" ühiskond;
- Võõravaenulikkus ja rassism: immigratsiooni, religioossete või etniliste vähemuste vaenamine ning stereotüüpide levitamine;
- Anti-demokraatlikud ja konstitutsioonilised hoiakud: kriitika või avatud vastuseis demokraatlikele protseduuridele, õigusriigile ja inimõigustele;
- Vandenõuteooriad ja dezinformatsioon: usaldamatus meedia ning ametlike allikate suhtes, alternatiivsete narratiivide levitamine;
- Peremudeli ja traditsiooniliste väärtuste idealiseerimine: sooline traditsionalism ja sageli seksismi levik.
Tunnused praktikas
Tavapäraseks nähuks on propaganda, massimeeleavaldused, paraadid, organiseeritud rünnakud vastastele või vähemustele ning mõjutustegevus sotsiaalmeedias. Paljud paremäärmuslikud rühmitused kasutavad sümboleid, muusikat ja moeelemente, et suurendada ligitõmbavust noorte seas ning luua tugevat identiteeditunnet. Mäletamist väärib, et mõningad ideeelemendid (näiteks tugev natsionalism või konservatiivsed hoiakud) võivad esineda ka mitte-äärmuslikes parempoolsetes liikumistes, kuid paremäärmuslus eristub sellest oma autoritaarsuse, vägivalla ja diskrimineerimise rõhutamise poolest.
Ajalugu ja näited
Paremäärmusluse ajalooline rida ulatub 19. ja 20. sajandi alguse autoritaarsete ja etnopopulistlike liikumisteni ning saavutas traagilise tipu 20. sajandi keskpaigas, kui fašistlikud ja natsionaalsotsialistlikud režiimid viisid massilise vägivalla ja genotsiidini. Mõned fašistlike ideede aspektid on ajalooliselt ühtinud parempoolsete parteidega, kuid oluline on eristada demokraatlikke õiguspäraseid parteisid ning äärmuslikke ja vägivallaeelistavaid rühmitusi.
20. sajandi järel arenesid edasi erinevad neonatsistlikud ja äärmuslikud rühmitused, kes püüdsid hoida vanu ideoloogiaid elus või kohandasid neid uutele tingimustele. Tänapäeval esineb paremäärmuslust nii avalikes erakondades, fraktsioonides kui ka illegaalses vägivaltsektoris ja internetikogukondades.
Tänapäevased vormid ja terminoloogia
Terminoloogias eristatakse sageli parempopulismi (mille keskmes on immigratsiooni- ja eliidivastane retoorika, ent mis võib jääda demokraatlike protsesside piiridesse) ning paremäärmuslust (mis õhutab vägivalla-, rassilise ja autoritaarse tegevuse ideid). Ameerika Ühendriikides on terminit "kõva parempoolsus" kasutatud mõnede rühmituste, näiteks Tea Party ja patriootide liikumise kirjeldamiseks. Sellised etiketid on sageli laiemalt poliitiliselt laetud ja sõltuvad nii piirkondlikust kontekstist kui ka konkreetsete rühmituste tegevusest.
Ohud ja mõju ühiskonnale
- Demokraatia õõnestamine: seadusandlike institutsioonide ja seadusliku protsessi delegitimeerimine;
- Kogukondade polariseerumine ja vägivalla eskaleerumine;
- Inimõiguste ja vähemuste kaitse nõrgenemine;
- Sotsiaalne ja majanduslik kahju — diskrimineerimine, töökohtade põlu, rünnakud avalike ruumide turvalisusele.
Kuidas ühiskond reageerib
Vastumeetmed hõlmavad seadusandlikku regulatsiooni (vihakuriteod, vägivallaõhutamise keelud), julgeolekuasutuste seiret, haridusprogramme tolerantsuse ja kriitilise meediapädevuse edendamiseks ning kogukondlikku tööd radikaliseerumise ennetamiseks. Oluline on ka desinformeerimise vastu võitlemine ja ohvrite toetusvõrgustike tugevdamine. Preventiivsed meetmed rõhutavad varajast sekkumist, sotsiaalset kaasatust ja alternatiivsete identiteetide pakkumist noortele.
Kokkuvõte
Paremäärmuslus on mitmetahuline nähtus, mille tuumikuks on autoritaarne, vägivallale või diskrimineerimisele kallutatud ideoloogia, mis püüab kehtestada hierarhiaid ja välistada teisi. Selle vastu võitlemine nõuab nii seaduslikke kui ka hariduslikke, sotsiaalseid ja kogukondlikke lähenemisi, et kaitsta demokraatlikke väärtusi, inimõigusi ja ühiskondlikku sidusust.
Küsimused ja vastused
K: Mida tähendab paremäärmuslik poliitika?
V: Paremäärmuslik poliitika on poliitika, mis on poliitilises spektris kaugemal paremal kui tavaline poliitiline paremik. Neid seostatakse sageli natsismi, neonatsismi, fašismi ja muude reaktsioonilisi vaateid omavate organisatsioonidega.
K: Millist ideed seostatakse sageli paremäärmuslusega?
V: Paremate inimeste ideed, et kõrgematel inimestel peaksid olema suuremad õigused kui madalamatel inimestel, seostatakse sageli paremäärmuslastega.
K: Millist ühiskonda paremäärmuslased ajalooliselt pooldavad?
V: Ajalooliselt pooldavad paremäärmuslased ühiskonda, mis usub kõrgemasse vähemusse alaväärsete masside üle.
K: Millist fašistlike ideede aspekti on seostatud parempoolsete erakondadega?
V: Mõned fašistlike ideede aspektid, eriti idee, et kõrgematel inimestel peaks olema ühiskonnas rohkem võimu, on samastatud parempoolsete poliitiliste parteidega.
K: Milliste tagajärgedeni on viinud idee, et kõrgematel inimestel peaks olema ühiskonnas rohkem võimu?
V: Idee, et kõrgematel inimestel peaks olema ühiskonnas rohkem võimu, on viinud genotsiidini.
K: Milliseid rühmitusi Ameerika Ühendriikides on kirjeldatud kui kõva parempoolset?
V: Teepartei ja patriootide liikumine on mõned rühmitused Ameerika Ühendriikides, mida on kirjeldatud kui kõva parempoolset.
K: Millised on mõned näited organisatsioonidest, mida sageli seostatakse paremäärmusliku poliitikaga?
V: Natsism, neonatsism, fašism ja muud organisatsioonid, millel on reaktsioonilised vaated, on sageli seotud paremäärmusliku poliitikaga.
