1976. aasta USA presidendivalimised peeti peamiselt kahe kandidaadi vahel: Jimmy Carteri, endise Georgia kuberneri ja demokraatide kandidaadi ning istuva presidendi Gerald Fordi, kes oli saanud ametisse pärast Richard Nixoni tagasiastumist. Valimiste tulemus ja nende järelmõjud mõjutasid USA poliitikat mitu aastat.
Taust
Valimised toimusid ajal, mil riiki varjutasid Watergate'i skandaal ja sellele järgnenud usalduskriis: Nixoni tagasiastumine 1974. aastal oli värske mälus, ning Fordi otsus Nixoni andestada mõjutas tema populaarsust. Samuti mõjutasid valimisi 1970. aastate majandusprobleemid (inflatsioon ja tööpuudus) ning energiakriis. Carteri kampaania rõhutas ausust ja poliitilist väljaspool Washingtoni asuvat päritolu — ta esitles end „väljastpoolt” tulnud reformijana.
Tulemused
Valimiste elektoraalhääli jagunes järgmiselt: Jimmy Carter 297 ja Gerald Ford 240. Lisaks teenis üks usalduskohustust rikkunud valija Washingtoni osariigist hääle Ronald Reaganile — Reagan kandideeris samal ajal vabariiklaste esimeses voorus ja võitis lõpuks 1980. aasta presidendivalimised.
Populaarhääletuses võitis Carter umbes 40,8 miljonit häält (ligikaudu 50,1%), Ford sai ligikaudu 39,1 miljonit häält (u 48,0%). Valimised olid seega suhteliselt nappide populaarhäälte vahedega, kuid elektoraalses süsteemis andsid need Carterile piisava enamuse.
Märkimisväärsed detailid
- Carteri päritolu Lõuna osariigist aitas tal võita mitmeid lõunariike — see oli üks viimaseid murrangulisi võite, mis näitas veel demokraatide tuge lõunapoolsetes osariikides enne järgnevat parteilisele ümberpaiknemist.
- Gerald Ford oli ainuke president, kes oli saanud nii asepresidendiks kui ka presidendiks ilma varem presidendiks valimata olemata — see „valimatu” staatus ja Nixonile antud amnestia mõjutasid tema positsiooni valijate silmis.
- Valimisdebatid ja meediakajastus tõid esile nii Carteri kui Fordi tugevused ja nõrkused; Fordi mõningad avaldused said kriitikat ja aitasid kaasa tema edumaa vähenemisele teatud osades riiki.
Tagajärjed ja mõju
Carteri võit tähendas üleminekut üheksakümnendate väljavaadetest varasematele väärtustele: tema administratsioon rõhutas inimõigusi välispoliitikas ja püüdis tegeleda sisemajanduse probleemidega, kuid sattus raskustesse majanduse ja energiakriisiga. Carter teenis ühe ametiaja (1977–1981) ja kaotas järgmistes valimistest Ronald Reagani 1980. aastal.
Pikemas perspektiivis olid 1976. aasta valimiste olulisemad mõjud järgmised:
- Lõuna osariikide parteiliste eelistuste nihkumine: kuigi Carteri kui lõunamaa kandidaadi võit näitas demokraatide veel olemasolevat tugevust lõunas, hakkasid 1980. aastatest paljud lõunariigid järk-järgult toetama vabariiklasi.
- Konservatiivse liikumise tõus: 1976. aastani kasvas konservatiivne poliitiline liikumine, mis leidis järgmise suure edu 1980. aastal Reagani võiduga.
- Usaldusküsimused ja poliitiline läbipaistvus muutusid valijate jaoks olulisemaks teemadeks pärast Watergate'i ning poliitiline retoorika nihkus aususe ja vastutuse rõhutamise suunas.
Kandidaatide edasine saatus
Gerald Ford suri 2006. aastal. Jimmy Carter suri 2023. aastal. Mõlemad jätkasid pärast presidendiametit avalikku elu ja jätsid endast erineva pärandi — Ford mälestatakse osaliselt kui stabiliseerijat Watergate'i järgses ajajärgus ning Carter kui humanitaarset ja inimõigustele rõhuvat riigimeest (hiljem ka pikaajalist heategevust ja rahvusvahelist humanitaarset tööd).
1976. aasta valimised jäävad ajalukku kui üleminekuaeg Ameerika poliitikas: need esindasid lõppu ühele ajastule (Watergate'i järelmõjud) ja algust teisele (majanduslikud raskused ja konservatiivse ümberhäälestumise kasv), mille mõjud olid tuntavad kogu järgmise aastakümne vältel.
